Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan ZweigЧитать онлайн книгу.
takistatud. Ja miski ei näita ilmekamalt selle esiisademoraali peaaegu hüsteerilist üleerutumust ja selle tänaseks juba kujuteldamatut õhkkonda kui see, et isegi tollest kirjanduslikust tagasihoidlikkusest ei piisanud. Sest kas suudetakse veel mõelda, et selline läbini asjalik romaan nagu „Madame Bovary“ pandi avaliku prantsuse kohtu poolt ebakõlblana keelu alla? Või et minu nooruspäevil peeti Zola romaane pornograafilisteks või et nii rahulik klassikaline eepik nagu Thomas Hardy tekitas Inglismaal ja Ameerikas nördimustorme? Kõige oma tagasihoidlikkuse kiuste reetsid need raamatud tõelisusest ikkagi liiga palju.
Aga selles ebatervelt umbses, parfüümitult lämbes õhus kasvasime meie üles. See mahavaikimise ja ärapeitmise ebaaus ja ebapsühholoogiline moraal rõhus luupainajana meie noorust, ja kuna selle solidaarse mahasalgamistehnika tõttu puuduvad õiged kirjanduslikud ja kultuuriloolised dokumendid, pole hõlpus taastada juba uskumatut. Üks pidepunkt on igatahes olemas: tarvitseb ainult heita pilk moele, sest iga sajandi mood reedab oma optiliseks muutunud maitsesuunaga tahtmatult ka tema moraali. Ei saa kuidagi pidada juhuseks, et tänapäeval, aastal 1940, valdab publikut igas linnas, igas külas, olgu Euroopas või Ameerikas, otsekohe pidurdamatu lõbusus, kui kinoekraanile ilmub seltskond mehi ja naisi riietuses aastast 1900. Kõige naiivsemad tänapäeva inimesed muigavad nende veidrate eilsete kujude kui karikatuuride üle, kes tunduvad neile olevat ebaloomulikult, ebamugavalt, ebahügieeniliselt, ebapraktiliselt kostümeeritud narrid. Isegi meile, kes me ju oleme tundnud oma emasid, tädisid ja sõbratare neis absurdseis kleiditorbikuis ja ise oma poisikeseeas kandnud sedasama naeruväärset riietust, tundub nüüd olevat tontlik unenägu, et üks terve põlvkond võis vastu rääkimata alistuda niisugusele ogarale moele. Juba kõrgete kõvakraede, „isatapjate“ mood meestel, mis tegi iga lahedama liigutuse võimatuks, mustad lehvivasabalised kuued ja ahjutorusid meenutavad silinderkübarad panevad muigama, aga kuidas veel kunagine „daam“ oma vaevalises ja vägivaldses, kõigis üksikasjus loodust vägistavas riietuses! Keset keha kõvast fišbeinist korsetiga herilaseks kokku nööritud, allkeha puhvitud hiiglakellaks, kael lõuani kinni, jalad varvasteni kaetud, juus lugematute lokkide, krunnide ja plettidega üles majesteetlikult õõtsuva kübarakoletise alla tornitatud, käed kuumimalgi suvel kinnastatud, mõjub see täna ammu ajalooliseks muutunud olevus, „daam“, hoolimata ta ümber lehvivast parfüümist ja ehetest, millega ta oli üle külvatud, kõigi hinnaliste pitside, rüüside ja ripatsite kiuste kui õnnetu ja kahetsusväärselt abitu olend. Esimesest pilgust on ilmne, et sellisesse tualetti soomustatud naine – nagu oma turvisesse topitud rüütel – ei saanud end enam vabalt, hoogsalt ega siredalt liigutada, et iga liigutus, iga žest ja kaugemas seoses kogu ta olek pidi muutuma sellises kostüümis kunstlikuks, ebaloomulikuks ja lausa loomuvastaseks. Juba „daamiks“ riietumine – seltskondlikust kasvatusest rääkimata – , nonde kleitide selgapanek ja seljastvõtt, tähendas tülikat ja võõra abita koguni võimatut protseduuri. Esmalt tuli seljal pihast kaelani sulgeda lugematud haagid ja öösid, tõmmata korsett abiks oleva teenijatüdruku täie jõupingutusega kinni, kahardada pikk juus – ma meenutan noortele inimestele, et kolmekümne aasta eest võis peale paari tosina vene naisüliõpilase iga naine Euroopas juuksed puusadeni valla lasta – iga päev ilmuva frisööri abil leegioni nõelte, pannalde ja kammidega, lokikääre ja kahandajaid kasutades ära ja siluda, harjata, sättida ning kergitada see üles, enne kui „daam“ siis ümbritseti nii põhjalikult aluskuubede, pihikute, jakkide ja jakikeste sibulakihtidega, et viimane kui raas ta naiselikust ja isiklikust kujust oli kadunud. Kuid sel mõttetusel oli salajane mõte. Naise kehakuju pidi nende manipulatsioonidega nii täielikult ära peidetama, et peigmeeski pulmalauas aimata ei tohtinud, kas ta tulevane teinepool on sirget või kõverat kasvu, täidlane või luider, lühijalgne või pikakoivaline; ühtlasi ei pidanud seesinane „moraalne“ aeg sugugi lubamatuks kasutada pettuseks ja üldisele iluideaalile kohandamiseks juuste, rindade või muude kehaosade tõhustusi. Mida „daamimana“ naine pidi mõjuma, seda vähem tohtisid ta loomulikud vormid äratuntavad olla; põhiliselt teenis mood selle oma teadliku juhtmõttega kuulekalt ajastu üldist moraalisuundumust, mille peamure oli varjata ja peita.
Kuid see tark moraal unustas täiesti, et kui kuradile suletakse uks, tungib ta enamasti korstnast või tagauksest sisse. See, mis meie eelarvamusteta pilgule tänapäeval neis riietustes silma torkab, riietustes, mis ju püüdsid meeleheitlikult katta iga laigukest paljast ihu ja iga joonekest tõelist figuuri, pole nende riietuste kombelisus, vaid, vastupidi, provokatsioonilisus, millega tollane mood kriipsutas alla sugude polaarsust. Sellal kui meie aja noor mees ja noor naine, mõlemad pikakasvulised ja saledad, habemeta ja lühikeste juustega, juba väliseltki ilmingult seltsimehelikult sobituvad, distingeerusid sugupooled tol ajastul nii palju kui vähegi võimalik. Mehed uhkeldasid pikkade habemetega või keerutasid vähemalt vägevaid vurrusid kui oma mehelikkuse eemalt nähtavaid tunnuseid, kuna naisel tõstis korsett rõhutatult nähtavaks puusa kui olulise naiseliku sootunnuse. Ületoonitatud oli nõndanimetatud tugevam sugu õrnema suhtes ka hoiakult, mida talt nõuti, mees südi, rüütellik ja agressiivne, naine uje, pelglik ja defensiivne, kütt ja saak, selmet võrdne ja võrdne. Selle ebaloomuliku lahkupingutatuse tõttu välises habituses pidi tugevnema ka poolustevaheline sisepinge, erootika, ja nõnda saavutas tollane ühiskond ebapsühholoogilise looritamis- ja mahavaikimismeetodi tõttu oma püüdluste täpse vastandi. Sest kuna ta oma lakkamatus hirmus ja pepsluses jälitas kõigis eluvormides, kirjanduses, kunstis ja riietuses järjest kõlvatust, et kõiki kiusatusi vältida, oli ta ju lausa sunnitud lakkamatult kõlvatusest mõtlemagi. Kuna ta lakkamatult tuhlas selle järele, mis võiks ebasündsaks osutuda, tegi ta ise endast alatise pealepassija; aina oli „sündsus“ tollase maailma meelest surmaohus, igas sõnas, igas žestis oli oht. Võib-olla suudetakse täna veel mõista, et tollal oleks peetud kuriteoks, kui naine pannuks spordiks või mänguks püksid jalga. Aga kuidas teha mõistetavaks hüsteerilist hepikust, et sõna „püksid“ ei tohtinud daam üldse üle huulte lastagi? Ta pidi, kui ta ülepea suvatses mainida nii meelteohtliku objekti olemasolu kui meestepüksid, tarvitama sõna Hosen asemel süütumat sõna Beinkleid või spetsiaalselt leiutatud põikenimetust die Unaussprechlichen, s. o. „väljaütlematud“. Et kaks noort inimest, võrdsest seisusest, aga erinevast soost, tohtinuksid ilma järelevalveta sooritada väljasõidu, oli täiesti mõeldamatu – sest esimene mõte oli ju: sealjuures võib midagi „juhtuda“. Selline üheskoos viibimine võis olla lubatav ülimalt siis, kui mingid valvajad, emad või guvernandid noori inimesi igal sammul saatsid. Et noored tüdrukud kuumimagi ilmaga mänginuksid tennist paljasäärikleidis või paljaste käsivartega, olnuks skandaalne, ja kui kombeline naine seltskonnas jala üle põlve asetas, oli see kombekuse seisukohalt jube siivutus, sest see võinuks pahkluud kleidiserva all katmata jätta. Isegi loodusel, päikesel, veel ega õhul polnud luba puudutada naise paljast ihu. Meres tohtisid nad liikuda ainult vaevalistes rasketes supelülikondades, kaelast kannani riides, pansioneis ja kloostreis pidid noored neiud isegi kodused vanniskäigud sooritama pikas valges särgis, et neil ununeks nende keha olemasolu. Pole põrmugi legend ega liialdus, et naised surid vanade daamidena, kelle kehast keegi peale sünnitusarsti, abielumehe ja laibapesija polnud näinud ei õlga, ei põlve. Täna, nelikümmend aastat hiljem, tundub see kõik olevat kas muinasjutt või humoristlik liialdus. Aga see kehalisusekartus, see loomulikkusehirm oli tõepoolest ehtsa neuroosi ägedusega juurdunud kõigisse seisustesse kõrgemaist kuni sügavale rahva sekka välja. Sest kas suudame tänapäeval veel ette kujutada, et sajandivahetusel, kui esimesed naised söandasid istuda jalgrattale või koguni ratsutada meestesadulas, loopisid talumehed neid jultunuid kividega? Või et veel minu kooliajal avaldasid lehed veerupikkusi vaidlusi jubekõlvatu uuendusettepaneku ümber, et õueooperi baleriinid võiksid tantsida ilma trikoosukkadeta? Või et oli enneolematuks sensatsiooniks, kui lsadora Duncan oma küll ju üliklassikalistes tantsudes näitas valge, õnneks sügavale voltleva tuunika serva alt harjumuspäraste siidkingakeste asemel paljaid taldu? Ja kujuteldagu nüüd noori inimesi, kes niisugusel ajal lahtisi silmi üles kasvasid: kui naeruväärsed pidid neile tunduma need hirmud igavesti ohustatud sündsuse pärast, niipea kui nad olid kord märganud, et kombluskatteke, mida neile asjadele salapäraselt ümber taheti riputada, oli äärmiselt vile, kärisenud ja auklik. Sest pikapeale oli ju vältimatu, et mõni meie viiekümnest gümnasistist kohtas mõnda meie õpetajaist noil pimedail tänavail või et perekonnaringis juhtuti kuulma, sellel või tollel, kes tegi meie ees eriti lugupidamisväärse näo, olevat mitmeid pattulangemisi