Pikkmarss. Stephen BaxterЧитать онлайн книгу.
Mahakukkunud mees tegi midagi tagurpidisalto taolist ja sööstis jälle läbi õhu Lobsangi poole. Kuid Lobsang tegi kukerpalli ja võõras lendas temast mööda. Seekord astus kõrvalmaailma ründaja, enne kui maad puutus.
Lobsang ajas end hingeldades püsti. „See oli Agnese mõte. Ta nimelt pakkus välja…”
„NI-HAA!” Nüüd ilmus ründaja, Cho-je, sellesse maailma Lobsangi pea kohal, rusikad kokku pandud, et Lobsangile vastu pealage virutada. Kuid Lobsang tõmbus eest, tegi pöörde ja lõi Cho-jele jalaga kõhtu – Cho-je kadus jälle.
Joshua lõi käega. Ta pani relva tagasi kabuuri, läks natuke eemale ja jäi võitlust vaatama. Kiirusest hägused jala-, rusika- ja isegi peahoobid sadasid kõvade laksatustega vastu ihu, vastased astusid pidevalt, kaks kogu tekkisid ja kadusid, mõlemad proovisid teisele otsustavat lööki anda. Lobsangiga koos reisides oli Joshua vaadanud ohtralt Jackie Chani filme. Ja Pikkmaal oli ta ise pidanud võitlema haldjatega, astuvate inimlaadsetega, kes olid jahti pidades oma oskused nii täpseks lihvinud, et võisid ilmuda vastase kõrvale, käed valmis selle kõri ümber sulguma. Praegu toimuv meenutas natuke selle kõige kiiruga valmistatud segu, kiiret võitluse virrvarri oli peaaegu võimatu jälgida.
„HII-AAAHH!”
„Cho-je, igavene narr!..”
Võitlus sai lõpu, kui Lobsang haaras Cho-je vasakust käest, nagu tahaks seda suruda, ning tegi salto, hoides käest kõvasti kinni. Kui ta oli lõpetanud, oli Cho-je kämmal tal endiselt pihus, kuid vastase käsivarre küljest randme juurest ära rebitud. Hingeldav Cho-je tunnistas nõutult oma käekönti, maha tilkuva valkja vedeliku sees vilksatas elektrisäde.
Cho-je kummardas Lobsangile. „Väga hea! Rõõm näha, et sa pole end õde Agnese hoole all lõdvaks lasknud!”
„Vastupidi,” vastas Lobsang. „Järgmise korrani.”
„Täpselt nii. Kui ma tohiksin oma äratulnud jäseme tagasi saada…” Lobsang andis küljestrebitud kämbla talle tagasi ja Cho-je kadus.
„No nii, Lobsang… Cho-je?”
Lobsang higistas üsna usutavalt. „Nagu ma ütlesin, oli see Agnese mõte. Tal on kuidagi tekkinud arvamus, et ma olen liiga võimas. Mul olevat vaja väljakutseid. Niisiis pean ma end lõputult sitkemaks ajama ja harjutama. Tegelikult tuli Agnesel mõte luua Cho-je, kui ma jutustasin talle meie harjutamisest võitlusringis „Mark Twaini” pardal. Selline treening toob mulle tohutut kasu, ma oskan oma mobiilset üksust aina paremini juhtida, ja Cho-je on aina nutikam vastane. Muide, lisaks sellele treeningpartnerile palkas ta ka ühe Kodu endise kasvandiku, üsna erakliku noormehe, kes on nüüd pühendanud oma elu sellele, et läkitab minu pihta kavalaid viirusrünnakuid.”
„Või viirusi, mis?”
Nad hakkasid tagasi twaini poole sammuma. „Ükskõik kui palju koopiaid ma endast ka ei teeks, on viirused mulle tõsisem oht kui ükskõik milline füüsiline rünnak. Igasugune sünkroniseerimine minu teisikute vahel jätab mu haavatavaks potentsiaalsele surmavale rünnakule. Mul on kavas luua vähemalt üks täielikult mitte-elektrooniline koopia.”
„Missugune siis?”
„No näiteks võiksin ma panna kuskile kloostrisse paarsada munka, kes kirjutavad lõputult minu mõtteid ühest paberköitest teise ümber. See klooster võiks asuda näiteks Kuu peal.”
„Üks asi on sinu juures küll muutunud, Lobsang. Sinu naljad pole sugugi paremad kui enne, aga vähemalt saan ma nüüd aru, kui sa nalja teed.”
„Ma võtan seda kui komplimenti.”
„Ja mõelda vaid, et see vahejuhtum Cho-jega leidis aset just siis, kui sa tahtsid mulle tervest mõistusest jutlust pidama hakata.”
„Me võime seda jutuajamist hommikul jätkata. Sa näed, et meie twain on üsna spartaliku sisustusega, kuid ma usun, et üsna mugav.”
„Häid filme on?”
„Muidugi. Sina valid. Aga kui võimalik, ära midagi laulvate nunnadega võta…”
9
HOMMIKUST SÕID NAD vaikides, siis lendas twain edasi.
Nad ei läinud otse kraatri poole, vaid suundusid piki lõunast põhja viivat teed sellest pisut lääne poole. Kui nad kraatrile juba üsna lähedale jõudsid, hakkas purske-eelset maastikku aina enam moonutama tuhk. Nüüd jõudsid nad tõelisesse vulkaanilisse piirkonda, Joshuale tundus, nagu oleks see killuke mõnest võõrast maailmast, mis on Maale toodud.
„Null-Maa tsivilisatsioon ei toibu sellest löögist kunagi,” pomises Lobsang, kui nad kummalist maastikku silmitsesid.
Joshua mühatas. „See tundub küll natuke liiga karm järeldus. Purskest on ju möödas ainult mõni aasta…”
„Aga mõtle ise: me oleme kõik kergesti ligipääsetavad maagid, nafta ja suure osa söest juba ära kasutanud. Ja see maailm kannatas juba enne tohutute ilmastikuhäirete all, sest me paiskasime õhku nii palju heitgaase. Kui Yellowstone’i mõjud lõpuks järele annavad, jääb siin valitsema parimal juhul üldine ebastabiilsus. Maailm otsib pärast kaht võimast keskkonnašokki – üks inimeste tekitatud, teine vulkaaniline – uut tasakaalu.”
„Hmm. Sellepärast siis räägitaksegi võimalusest, et sellel Maal lastakse uuesti metsistuda?”
Teooria oli selline, et kui talv Null-Maal lõpuks taandub, võiks sellel maailmal ju lasta end ravida. Kõik liigid, mille inimene oli Nullil välja suretanud, olid naabermaailmades veel õitsvas elujõus (kuid Joshua teadis, et mõnel Madalal Maal olid paljud sellised olendid juba jälle ohus). Niisiis võis näiteks Põhja-Ameerikasse tuua tagasi mammuti ja metshobuse ja piisoni ja muskusveise, jõgedesse hülged ja ookeanidesse vaalad – kõik need loomad saaks varases eas kõrvalmaailmadest Nullile tuua. Samamoodi võis lasta maismaal ja merel oma loomulikku seisundisse naasta.
„Mõte on romantiline,” märkis Lobsang. „Kuid loomulikult tuleb teha tohutult palju tööd, enne kui Null üldse ohutuks saab.”
„Kas sa mõtled näiteks tuumaelektrijaamade sulgemist?”
„Lisaks peab ootama, kuni tammid järele annavad ja kuivendatud alad jälle üle ujutatakse… Läheb aastakümneid, isegi aastasadu, et saasteainete, näiteks raskemetallide ja radioaktiivsete jäätmete sisaldus ohutule tasemele langeks. Ja seal, kus me oleme tõmmanud tee üle maa või lõhkunud aluskaljusse kaevandusi, jääb inimese märk Maa palgele miljoniteks aastateks püsima.”
„Teeb uhke tunde.”
„Kui sa nii ütled. Kuid mõte ravida seda maailma selle sõsarate rikkuste abil tundub õilis püüe, ükskõik milliseid takistusi selle elluviimisel ka ette ei tuleks.”
Viimaks peatusid nad ühe kunagise asula kohal Yellowstone’ist põhja pool. Asulast polnud järel suurt muud kui vundamentide piirjooned, tuha alt oli aimata tänavatevõrgustikku, peaaegu kõik muu oli täielikult maetud.
Joshua vaatas ekraanikaarti: seal olid rõõmsa valge, rohelise ja kollasega osariikide ja maakondade jooned, inimese loodud maastik, mis oli nüüd kadunud. „See on Bozeman.”
„Jah, Joshua. Õigemini oli. Ma arvasin, et sa tahaksid seda näha. Ma nägin, et te käisite seal Sallyga purske viimasel päeval, kui kaldeera kokku varises. Astusite ohtlikku piirkonda, et päästa elusid, riskides oma niigi põgusa eksistentsiga.”
„Me polnud ainsad,” ütles Joshua rahulikult.
Twain sukeldus allapoole ja libises madalalt üle maa, mida kattis teadmata paksusega tuha- ja pimsilasu.
„Me oleme ikka veel kraatrist umbes viiekümne miili kaugusel,” lausus Lobsang. „Kuid lõõmpilv jõudis ka siia nagu paljudesse teistessegi kohtadesse. Purse lõppes, kui vulkaani magmakamber tühjaks sai. Suitsu- ja tuhasammas vulkaani kohal vajus järsult kokku ja ülikuumad kiviosakesed kihutasid helikiirusel üle maa, mattes kümnete miilite raadiuses kõik enda alla.”
Joshua oli ise kohal olnud ja mäletas.
„Nüüd