Pikkmarss. Stephen BaxterЧитать онлайн книгу.
kuulujutud, et hiinlased veavad nikotiininäljas Null-Ameerikasse salaja tubakat – nagu tagurpidi Oopiumisõda2, mõtles Maggie.
Kuid Maggie Kauffman tegutses põhimõtte kohaselt, et tema peab tegelema talle lähimate praktiliste probleemidega ja laiem maailm peab enda asjadega ise hakkama saama.
„Aga seoses nende hääletuskastidega, kapten Chen… Mis oleks, kui ma määraksin oma meeskonnast väikese rühma, mis sõidaks teiega kuni valimiste lõpuni kaasa. Nad võivad valimistega seotud operatsiooni juhtida – ja nad vastutaksid ka kõigi eksimuste eest.”
Chen naeratas laialt. „Arukas lahendus.” Ta tõusis. „Ja ehk saaksin ma saata teile rühma oma meeskonnast, kultuurivahetuse vaimus. Meie valitsused arutavad ju juba näiteks twainitehnoloogia jagamist.” Ta laskis kiirel huvitul pilgul üle kajuti käia. „Kuna meie laevad on teie omadest pisut arenenumad. Tänan, et aega leidsite, kapten.”
Kui ta oli läinud, pomises Maggie: „Hea, et see läbi sai.”
„Täpselt,” nõustus Shi-mi.
„Kuule, tuleta mulle meelde, ma pean oma abile ütlema, et me selle „vahetusmeeskonna” pealaest jalatallani läbi otsiksime, et nad lutikaid või relvi pardale ei tooks.”
„Just nii, kapten.”
„Ega salasigarette.”
„Just nii, kapten.”
Mõned „Bardo Tödröli” versioonid ütlesid, et sidpa bardo’s saab hing keha, mis väliselt meenutab tema endist füüsilist kesta, kuid millele on antud imepärased võimed. Selle kõik meeled on täiuslikud ja sellel on võime takistamatult liikuda. Karma imelised võimed.
Nii ulatus Lobsang vaimusilmas üle maailma – üle kõigi maailmade. Õde Agnes küsiks arvatavasti, kas tema hing lendab kõrgel maa kohal.
Ja Agnesele mõeldes vaatas Lobsang 2041. aasta mais, pool aastat pärast purset kõrgustest alla ühe üsna inetu lastekodu peale ühes Madisoni kõrvalmaailma koopias…
Kui hull esimene talv andis maad masendunud kevadele ja Ameerika alustas pikka Yellowstone’i katastroofist toibumise perioodi, teatas tagasivalitud president Cowley, et Ühendriikide pealinnaks saab Nulli hüljatud Washingtoni asemel ajutiselt Madison Lääs Viis. Ja nüüd pidi ta pidama selle maailma Kapitooliumi, endise linnavalitsushoone trepilt – valitsushoone oli suur puidust ja betoonist angaar, mis üritas vapralt jäljendada oma ammuhävitatud eellast Nullil – võimsa kõne, et linn selle uude rolli sisse pühitseda.
Joshua Valienté istus Kodu ühissaalis ja vaatas televiisorist tühja kõnepoodiumi. Joshua oli siin selleks, et külastada viieteistaastast Paul Spencer Wagoneri, äärmiselt tarka ja äärmiselt probleemset poissi, kellega ta oli esimest korda kohtunud palju aastaid tagasi Õnneliku Maandumise nimelises kohas. Joshua abi oli olnud olulise tähtsusega, kui Paul pärast tema perekonna lagunemist Kodusse toodi. Kuid praegu oli Paul väljas ning Joshua ei suutnud end tagasi hoida ja lülitas televiisori kanalile, kust pidi näidatama Madisoni tulnud presidenti.
Cowley hüppas lavale, lehviva tähelipu alla, ise üksainus lai naeratus ja juuksepahmakas. Ühendriikide lipuks oli uus, holograafiline versioon, mis pidi rõhutama tõika, et nüüd on USA laienenud ka Pikkmaale.
„Hämmastav, et ta tuli tõesti ise kohale,” ütles Joshua õde Johnile.
Õde John, sünninimega Sarah Ann Coates, kes oli Null-Madisonil asunud lastekodu ehk lihtsalt „Kodu” kasvandik nagu Joshuagi, juhtis nüüd seda uude kohta kolinud asutust. Tema nunnarüü oli puhas ja triigitud nagu alati. Nüüd ta naeratas ja küsis: „Mille üle sa hämmastunud oled? Et president valis uueks pealinnaks Madisoni? See on ju peaaegu kõige küpsem linn Madalates Ameerikates.”
„Ma ei mõtle ainult seda. Vaata, kes on laval tema kõrval. Senaator Jim Starling. Ja Douglas Black.”
„Hmm,” tegi õde John. „Nad oleksid pidanud sind ka kutsuma. Sa oled ju kohalik kuulsus. Wisconsini omad teavad sind ju kõik: Joshua Valienté, Sammupäeva kangelane!”
Sammupäeval ehitasid kõik lapsed üle maailma endale sammuri ja eksisid metsikute kõrvalmaailmade laantes otsekohe ära. Madisoni läheduses oli Joshua see, kes eksinud lapsed koju tagasi tõi – teiste hulgas ka Sarah, kellest nüüd oli saanud õde John.
Joshua ütles kurvalt: „Ma loodan kogu aeg, et äkki on see juba unustatud. Pealegi löödaks mind ilmselt poodiumilt minema, sest ma olen nii räämas. Pagana tuhk – kuidas ka ei küüriks, ikka ei saa seda pooridest välja!”
„Kas te lähete veel Nullile päästemissioonile?”
„Me läheme küll, aga päästa pole sealt enam kedagi. Nüüd toome kraatri lähedalt hüljatud tsoonist igasugu kraami. Wyomingist, Montanast, Kaljumäestiku osariikidest. See on üllatav, mida kõike sinna veel jäänud on: riideid, bensiini, konserve, isegi loomasööta. Ja me toome ära ka kogu tehnika, mis paistab veel kasutuskõlblik. Näiteks mobiilimastid. Kõik, mida on vaja, et elu Madalatel Maadel üles ehitada. Enamik meie töötajaid on põgenikelaagritest käsukorras võetud.” Joshua muigas. „Nad topivad taskud raha täis, kui seda kuskilt leiavad. Paberdollareid.”
Õde John turtsatas. „Arvestades, kuidas majandus on alla käinud ja turud kokku varisenud, on need dollarid varsti kõige mõistlikum ahju ajada, et sooja saada.”
Joshua tahtis vastata, kuid õde John andis märku, et ta vaikiks – Cowley alustas kõnega.
Pärast tavapärast sissejuhatust, tervitusi ja vaimukusi, võttis Cowley kokku olukorra Ameerikas ja Nullil kaheksa kuud pärast vulkaanipurset. Talvest oli saamas kevad, aga midagi paremat polnud ette näha. Üleplaneedilised kliimamuutused olid kinnistunud. Läinud sügisel olid Kagu-Aasia mussoonvihmad tulemata jäänud. Seejärel sai peaaegu kõigile teatud laiuskraadist põhja pool asuvatele aladele – Kanadale, Euroopa riikidele, Siberile, tervele Venemaale – osaks kõige metsikum talv, mida mäletati. Nüüd oli teisel pool ekvaatorit, kuhu oli jõudnud lõunapoolkera talv, kujunemas sama katastroofiline olukord.
Kõik see tähendas, et tuli arvestada uutmoodi maailmaga.
„Esimese talve elasime vana rasva varal üle – purskele eelnenud aegadel kogutud varudega. Enam me seda teha ei saa, sest kõik… on… otsas.” Cowley rõhutas oma sõnu, raiudes käega vastu kõnepulti. „Me ei saa loota ka toiduainete sisseveole naabritelt ja sõpradelt. Nad on olnud küll väga helded, kuid neil on külma suve tõttu endal probleeme. Pealegi, Onu Sam peab ennast ise toidetud saama! Onu Sam hoolitseb omade eest!”
Kõnepuldi ette kogunenud viisaka rahvahulga seast tõusid hõisked, Cowley taga laval seisvad võimuesindajad plaksutasid. Kui kaamerapilt üle nägude liikus, märkas Joshua presidendi abide seas väga noort neiut – ta oli kõige rohkem hilisteismelise eas –, kes oli sale, tumedat verd, asjalik ja üsna korraliku välimusega, kuid kellel olid seljas „uusasuniku hilbud”, nagu Nulli omad neid tavaliselt nimetasid: nahkseelik, kasutatud olemisega pluus ja jakk. Joshua tundis tüdruku ära – see oli Roberta Golding, ta oli pärit Õnnelikust Maandumisest. Joshua oli temaga kohtunud eelmisel aastal, enne purset, millest nüüd tundus olevat möödunud juba ilmatu aeg, ühes Valhalla, Kõrg-Megerite suurima linna koolis, kuhu tema ja Helen olid tahtnud oma poja Dani õppima panna. Tookord tundus Roberta meeletult intelligentne ja kui ta töötab praegu, nii noorena juba Cowley valitsuses mingil kõrgel ametipostil, nagu paistab, siis näitab see tema potentsiaali.
Kummalisel kombel meenus Joshuale perekond Bozemanist, kelle ta oli varsti pärast purset Nullilt minema aidanud. Nemad mainisid „asjalikku neiut”, kellel olid seljas uusasuniku riided ja kes andis neile head nõu. Kas see võis olla Roberta ise? Kirjeldus igatahes klappis. Noh, Joshua oli seisukohal, et mida rohkem arukat nõu inimesed sellistel aegadel saavad, seda parem…
Ta keskendus jälle presidendi kõne kuulamisele.
Nüüd, mil Yellowstone’i-eelsed varud on ammendatud, ütles Cowley, on aeg külvata ja kasvatada vilja, millest elada tuleval talvel ja pärast seda. Sellega oli aga see häda, et Nullil ennustati
1839–1860 toimusid kaks „Oopiumisõda”, kuna Hiina võimud üritasid takistada vaba kaubavahetust muu maailmaga, muuhulgas brittide massilist oopiumisalakaubavedu Hiinasse. Sõjad lõppesid Suurbritannia ja selle liitlaste võiduga ning lisaks muudele laiaulatuslikele tagajärgedele Hiina riigi ja Hiina turu osalise avanemisega.