Ära mine iial tagasi. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
ütles: „Ma tean ainult kuuldusi.”
„Ja need on?”
„Ta võttis pistist.”
„Mille eest?”
„Ma usun, et see on konfidentsiaalne.”
„Pole võimalik. Ta vangistati enne kohtuistungit. Selleks peab olema ametlik põhjendus. Kui just tsiviliseeritud menetlusreegleid minu äraolekul ei hüljatud.”
„Räägitakse, et ta venitas olulise info edastamisega ühe päeva. Keegi ei mõistnud, miks. Nüüd mõistetakse.”
„Missuguse info?”
„Ta vahistas kellegi Fort Hoodi jalaväekapteni. Väidetav spionaažijuhtum. Kapten tunnistas üles oma tsiviilisikust võõrkontakti nime. Major Turner varjas seda kakskümmend neli tundi, et kontaktil oleks mahti jalga lasta.”
„Millal see täpsemalt oli?”
„Umbes kuu aega tagasi.”
„Aga ta vahistati alles üleeile.”
„Sest võõrkontakt maksis talle. Oli vaja tõendit oodata. Selleta saanuks viivitust seletada ebakompetentsuse, mitte kuriteoga.”
„Kas kohtueelne arest on edasi kaevatud?”
„Minu meelest mitte.”
„Kes on tema advokaat?”
„Kolonel Moorcroft. Charlottesville’ist.”
„Te mõtlete sõjaväejuristide kooli?”
Edmonds noogutas. „Moorcroft on kriminaalkaitse õppejõud.”
„Pendeldab autoga koolist siia?”
„Ei, minu teada ööbib ta Dyeris.”
Fort Dyeris olid külastavatele ohvitseridele eraldi eluruumid.
Või Dyer-Helsington House’i segabaasis, nagu seda kutsuti. Mitte just hotell Ritz, aga mitte ka palju viletsam, ja kahtlemata hoopis mugavam kui kirbumotell kolmerealise sõidutee pervel Rock Creekist miili kaugusel.
Edmonds tõmbas neile lähemale kaks tooli ja istus konverentsilaua taha. Ta ütles: „Candice Dayton.”
Istet võttes vastas Reacher: „Mul pole aimugi, kes Candice Dayton on. Või oli.”
„Salgamine pole paraku lahendus, major. Ei lähe kunagi läbi.”
„Ma ei hakka teesklema, et mäletan, kui ma ei mäleta.”
„See jätab halva esmamulje. Võimendab negatiivset stereotüüpi. Mõlemad kõnelevad hiljem teie kahjuks.”
„Kes ta oli?”
Edmonds sättis portfelli lauale ja paotas seda. Tõi lagedale toimiku. Küsis: „Teid lähetati teenistusajal korduvalt Koreasse, on mul õigus?”
„Hulk kordi.”
„Muuseas töötasite põgusalt koos sõjaväepolitsei viiekümne viienda üksusega.”
„Kui te nii ütlete.”
„Ütlen. See on siin must valgel kirjas. Teie karjäär hakkas lõppema. See oli üks teie viimaseid ülesandeid. Te viibisite Camp Red Cloudis. Mis paikneb Souli ja demilitariseeritud tsooni vahel.”
„Ma tean, kus see on.”
„Candice Dayton oli Ameerika kodanik, kes elas tollal Soulis.”
„Tsivilist?”
„Jah. Kas nüüd mäletate?”
„Ei.”
„Teil oli romaan.”
„Kellel?”
„Loomulikult teil ja proua Daytonil.”
„Ma ei mäleta teda.”
„Kas te olete abielus?”
„Ei.”
„Kas olete olnud?”
„Ei.”
„Kas teil on elus olnud palju seksuaalsuhteid?”
„See on väga isiklik teema.”
„Ma olen teie advokaat. Kas on?”
„Üldiselt nii palju kui võimalik. Mulle meeldivad naised. Küllap bioloogiline värk.”
„Nii palju, et te ei pruugi kõiki mäletada?”
„Mõningaid olen tõesti püüdnud unustada.”
„Kas sellesse kategooriasse kuulub ka proua Dayton?”
„Ei. Püüd unustada tähendaks, et ma mäletan teda. Eks? Aga ma ei mäleta.”
„Kas neid, keda te ei mäleta, on veel?”
„Kuidas ma seda teaksin?”
„Näete ise, mida ma mõtlesin stereotüübi võimendamisega. Kohtus ei ole see abiks.”
„Mis kohtus?”
„Candice Dayton lahkus Soulist üsna varsti pärast teid ja kolis tagasi kodulinna Los Angelesse. Ta naasis rõõmuga. Sai töökoha, ja mitmeid aastaid läks tal üpris hästi. Ühendriikidesse jõudes sündis tal tütar, kes kasvas ja oli koolis hea õpilane. Teda edutati tööl, ta ostis suurema maja. Elu oli lill. Kuid majandus halvenes, ta kaotas töö, kaotas maja. Momendil elavad nad tütrega tema autos ja ta otsib rahalist toetust igalt poolt, kust seadus võimaldab.”
„No ja siis?”
„Ta jäi rasedaks Koreas, major. Teie olete tema tütre isa.”
KÜMME
Toimikut sirviva Edmondsi õblukesed sõrmed rändasid lehelt lehele. Ta ütles: „Aktiivsete sammude astumine pole sõjaväel kombeks. Me ei hakka inimesi taga ajama. Isa nimi lihtsalt märgistatakse. Harilikult ei juhtu midagi. Aga kui isa tuleb ise meie juurde, nagu tulite teie, on meil kohustus tegutseda. Nõnda oleme sunnitud teie praeguse seisundi ja asukoha teatama Los Angelese kohtule.”
Naine leidis otsitu. Tõmbas lehekülje vahelt välja. Libistas üle konverentsilaua. Jätkas: „Teie advokaadina soovitan mõistagi tungivalt isadustesti. Te peaksite selle eest maksma, kuid rahalise kokkuleppe sõlmimine pole selleta arukas.”
Reacher haaras paberilehe. See oli kirjaliku vandetunnistuse uhiuus särav fotokoopia. Täpselt nagu Suure Krantsi puhul. Allkirjad, juristid, pitsatid ja templid, kõik nähtavasti ühest Põhja-Hollywoodi advokaadibüroost. Tunnistus sisaldas tema nime. Kirjas olid tema 55. üksuse komandeeringu daatumid. Mainiti kuupäevi, kellaaegu ja kokkusaamisi. Candice Dayton oli ilmselt põhjalik päevikupidaja. Ära oli toodud lapse sünnikuupäev. Tema Red Cloudis viibimise keskpunktist täpselt üheksa kuud edasi. Lapse nimi oli Samantha. Hüüti arvatavasti Samiks. Tüdruk oli neljateistaastane. Varsti viisteist.
Edmonds libistas lähemale teisegi lehe. Sünnitunnistuse uhiuus särav fotokoopia. Naine ütles: „Sellele ta teie nime ei märkinud. Oli vist alguses üksikemadusega rahul. Aga nüüd on ta elu hammasrataste vahel.”
Reacher vaikis.
Edmonds lisas: „Teie finantsseis on mulle muidugi teadmata. Aga lapsetoetust maksaksite natuke üle kolme aasta. Võimalik et ka kõrghariduskulud. Tõenäoliselt võtab kohus teiega umbes kuu aja pärast ühendust, et maksegraafik paika panna.”
Reacher ütles: „Ma ei mäleta teda.”
„Seda ei tasu liialt korrutada. Selliste lugudega kaasneb tihti kibestumus, ja kui te vähegi suudate, peaksite proua Daytoni vihastamist vältima. Tegelikult tasuks ehk temaga ise kontakti otsida. Võimalikult ruttu. Ma mõtlen, hea tahte näitamiseks.”
Edmonds korjas vandetunnistuse ja sünnitunnistuse laualt. Torkas need tagasi toimikusse, kummagi oma õigele kohale. Pistis toimiku portfelli ja sulges selle. Ütles: „Nagu te teate, major, käib abielurikkumine sõjaväeseadustikus endiselt paragrahvi alla. Eriti kui isikul on ligipääs salastatud infole. Sest üldiselt