Ära mine iial tagasi. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
Pumppüssiga tüüp sulges Reacheri ukse ja puges ette kõrvalistmele. Liigutused olid sujuvad ja igati professionaalsed. Väärt vennad.
Lõuna oli möödas ja tipptund polnud veel käes, ja nõnda läks sõit hõreda liiklusega ruttu, teistsugust marsruuti pidi, kui Reacher oli kasutanud, tänavate rägastiku kaudu Dyeri põhjasissepääsu juurde, mida pruugiti nähtavasti hoopis vähem kui peaväravat lõunas. Ent see polnud sugugi vähem turvatud. Selle läbimiseks kulus sama kaua. Takistusribad, tõkkepuud ja kolmekordne kontroll vahiputkades. Siis sõitsid nad ringiga piki baasi serva, kuni jõudsid arestimaja tagaukseni. Reacher eskorditi autost välja ja uksest sisse, kus ootas keegi mees. Mitte päriselt vangivalvur. Pigem ametnik või administraator. Relvastamata, nagu vanglatöötajad enamasti, ja võtmekimbuga vööl. Mees seisis väikeses kandilises fuajees, vasakul ja paremal sektsioonide lukustatud uksed.
Reacher viidi vasaku ukse kaudu edasi küsitlustuppa. Mis oli akendeta. Neli lagedat seina ja põranda külge needitud laud, kahe tooliga ühel ja ühega teisel pool. Tuba ei olnud kujundanud tüüp, kes kujundas söögisaali. See oli klaar. Polnud heledat puitu ega vaipa. Ainult tuhaplokki kattev kriimuline valge värv, pragunenud betoonpõrand ja laes traatvõrega päevavalguslamp.
Dyeri teenistuja, keda Reacher polnud varem kohanud, sisenes läbipaistva isesulguva kilekotikesega ja võttis ära tema taskutes leidunud kraami. Reacher istus laua äärde üksikule toolile. Küllap oli see talle määratud asend. Espin istus tema vastu. Kõik ülejäänud lahkusid. Espin vaikis. Ei küsimusi ega komplimente ega muidujuttu aja viitmiseks.
Reacher ütles: „Kes tahab minuga rääkida?”
Espin sõnas: „Ta on teel.”
„Meesterahvas?”
„Oli mingi poolapärane nimi.”
„Kes ta on?”
„Varsti näete.”
Umbes kakskümmend minutit hiljem Reacher nägigi. Uks avanes ja tuppa astus ülikonnas mees. See mees oli varases keskeas, lühikestel tumedatel juustel hallinemise, kahvatul kottis näol väsimuse, sitkel trimmis kehal jõusaali varjund. Must ülikond polnud odavate killast, aga oli kantud ja siit-sealt võidunud, ning rinnataskule kinnitatud ametimärk oli praegu paljastatud. Ametimärk kuulus pealinna politseile. Washingtoni linnapolitseile.
Tsivilist.
Tüüp istus Espini kõrvale ja ütles: „Mina olen uurija Podolski.”
„Hea teada,” ühmas Reacher.
„Mul on tarvis vastuseid.”
„Millistele küsimustele?”
„Ma arvan, et te teate.”
„Ei tea.”
„Küsimustele kuritegeliku kallaletungi kohta.”
„Kui ammune lugu seekord? Kakskümmend aastat? Sada? Äkki kodusõja päevist?”
„Jutustage mulle oma hommikust.”
„Missugusest?”
„Täna hommikust.”
„Ma tõusin üles ja vestlesin advokaadiga, seejärel teise advokaadiga ja lõpuks kolmandaga. Üsna advokaadikeskne hommik.”
„Nende nimed?”
„Sullivan, Edmonds ja Moorcroft.”
„Ja kas too Moorcroft oli kolonel teie juristidekorpuse koolist Charlottesville’is, kes töötab ajutiselt selles baasis?”
„Charlottesville pole minu kool,” parandas Reacher. „Aga jah, tema see oli.”
„Kus te temaga vestlesite?”
„Siinsamas baasis. Ohvitseride klubi söögisaalis.”
„Ja millal see oli?”
„Täna hommikul. Nagu öeldud.”
„Mis kell täpsemalt?”
„Kas kahe armeeohvitseri eraviisiline kõnelus armeebaasis käib teie jurisdiktsiooni alla, uurija?”
„Antud juhul käib,” väitis Podolski. „Uskuge mind. Millal te temaga vestlesite?”
„Kui ta hommikust sõi,” ütles Reacher. „Mis oli minu jaoks võrdlemisi hilja. Ma pakun, et kõnelus algas kakskümmend kolm minutit pärast üheksat.”
„Väga täpne teist.”
„Te ju palusite täpsust.”
Podolski küsis: „Millest te kolonel Moorcroftiga kõnelesite?”
„Juriidikast,” vastas Reacher.
„On see konfidentsiaalne?”
„Ei, see puudutas kolmandat isikut.”
„Ja kas too kolmas isik oli major Susan Turner sõjaväepolitsei saja kümnendast üksusest, kellele armee on esitanud süüdistuse seoses korruptsioonikahtlusega?”
„Just.”
„Ja major Sullivan viibis selle kõneluse juures, oli nii?”
„Jah, ta oli kohal.”
„Tema sõnul tahtsite te kolonel Moorcroftilt teenet, õigus?”
„Jah, tõsi.”
„Te tahtsite, et ta kaebaks edasi major Turneri kohtueelse aresti?”
„Jah, tahtsin.”
„Kuid tema polnud nõus? Oli nii? Ja tegelikult ütles ta, et te jätaksite komejandi?”
„Ütles tõesti.”
„Tegelikult oli teil riid. Tuline riid.”
„Mitte riid. Erialane arutelu. Mitte tuline.”
„Aga peab paika, et te tahtsite kolonel Moorcroftilt teenet, millest tema keeldus. On see aus kokkuvõte?”
Reacher küsis: „Milles on ikkagi asi?”
Podolski vastas: „Asi on selles, et täna ennelõunal peksti kolonel Moorcroft Washingtoni kaguosas poolsurnuks. Minu tänavatel.”
VIISTEIST
Podolski võttis välja märkmiku ja pastaka, sättis hoolikalt lauale ja nentis: „Te peaksite endale advokaadi kutsuma.”
Reacher ütles: „Ma ei olnud täna Washingtoni kaguosas. Ega üldse Washingtonis. Ma ei ületanud kordagi jõge.”
„Kas te tahate advokaati?”
„Mul on juba advokaat. Koguni kaks. Neist pole eriti tolku. Iseäranis üks ei paista mind põrmugi abistavat.”
„Te mõtlete major Sullivani?”
„Ta lahkus enne vestluse lõppu. Moorcroft kavatses paberid sisse anda. Ta möönis seda kohe, kui Sullivan oli läinud.”
„Kõlab mugavalt.”
„See on muide tõde. Kas Moorcroft räägib vastupidist?”
„Moorcroft ei räägi midagi. Ta on koomas.”
Reacher vaikis.
„Teil oli auto, eks?” küsis Podolski. „Sinine Chevrolet’ sedaan, saja kümnenda üksuse peakorterist laenatud.”
„Mis siis?”
„Te oleksite saanud Moorcrofti kinni krabada ja temaga üle jõe sõita.”
„Oleksin ehk saanud, aga ei krabanud.”
„Rünnak oli jõhker.”
„Kui te nii ütlete.”
„Ütlen. Kõik kohad olid verd täis.”
Reacher noogutas. „Jõhkrad rünnakud ja veri käivad sageli käsikäes.”
„Jutustage mulle oma riietest.”
„Mis riietest?”
„Neist, mis teil seljas on.”
Reacher