Ära mine iial tagasi. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
huviorbiidis. Tänaseks surnud. Kas te tunnete naist nimega Candice Dayton?”
„Ei. Kas tema on ka surnud?”
„Proua Dayton on õnneks elus. Ehkki nähtavasti mitte õnnelik. Kas olete kindel, et ei mäleta teda?”
„Milles asi?”
„Teil on pahandusi, Reacher.”
„Missuguseid?”
„Armee kantseleisse esitatud arstlikud tõendid näitavad, et härra Rodriguez suri kuueteist aasta taguse peksmise tõttu. Kuivõrd säärased juhtumid seaduse silmis ei aegu, on ta rangelt võttes mõrvaohver.”
„Kas te väidate, et mõni minu alluv peksis teda? Kuusteist aastat tagasi?”
„Ei, seda ma ei väida.”
„Kena kuulda. Ja miks on proua Dayton õnnetu?”
„See pole minu teema. Sellest vestlete teiste inimestega.”
„Edu neile. Kauaks ma siia passima ei jää. Major Turnerita mitte. Mulle ei meenu naabruskonnast eriti muid võlusid.”
„Te jääte siia,” lausus Morgan. „Meil teiega seisab ees pikk ja põnev kõnelus.”
„Millest?”
„Tõendid näitavad, et just teie peksite härra Rodriguezit kuusteist aastat tagasi.”
„Lollus.”
„Teile antakse advokaat. Kui see on lollus, ütleb ta teile kahtlemata.”
„Lollus on arvata, nagu viitsiksin ma teiega pikalt kõnelda. Või advokaadiga. Ma olen tsivilist ja teie olete pidžaamat kandev tropp.”
„Nii et te keeldute vabatahtlikust koostööst?”
„Ära tabasite.”
„Sel juhul – kas teile on tuttav Ühendriikide föderaalseadustiku kümnes paragrahv?”
Reacher vastas: „Lõiguti ikka.”
„Siis te vahest teate, et ühe konkreetse lõigu järgi ei muutu teie auastmes isik armeest lahkudes tsivilistiks. Mitte silmapilk ja mitte lõpuni. Temast saab reservväelane. Tal puuduvad kohustused, kuid teda on võimalik uuesti teenistusse kutsuda.”
„Mitu aastat see kestab?”
„Teil oli ligipääs salastatud infole.”
„Mäletan, mäletan.”
„Kas te mäletate dokumente, millele pidite ligipääsuks alla kirjutama?”
„Ebamääraselt,” ütles Reacher. Ta mäletas toas viibinud meesterühma, ülespuhutud tõsidust. Juriste ja notareid, pitsateid, templeid ja pastakaid.
Morgan jätkas: „Paljugi sellest oli peenes kirjas. Iseendastki mõista. Riigisaladustesse pühendatu üle tahab riik mõningat kontrolli. Enne, samal ajal ja pärast.”
„Kui kaua pärast?”
„Saladuskate püsib enamasti kuuskümmend aastat.”
„Jaburus.”
„Ärge muretsege,” ütles Morgan. „Peen kiri ei tee teist kuuekümneks aastaks reservväelast.”
„Kena kuulda.”
„See teeb hullematki. Reservis määramata ajaks. Kuid juhtumisi on ülemkohus meile selles juba käru keeranud. Nad nõudsid, et me lähtuksime kolmest põhimõttelisest piirangust, mis kehtivad kogu kümnenda paragrahvi ulatuses.”
„Ja need oleks?”
„Et inimest tohiks taas teenistusse kutsuda, peab ta olema hea tervisega, alla viiekümne viie aasta vana ja treenitav.”
Reacher vaikis.
Morgan küsis: „Kuidas teil tervis on?”
„Pole viga.”
„Kui vana te olete?”
„Viiekümne viiest üsna kaugel.”
„Kas te olete treenitav?”
„Vaevalt.”
„Mina ka ei usu. Aga see on empiiriline otsus, mis langetatakse treeningu käigus.”
„Teil on tõsi taga?”
„Igatahes,” ütles Morgan. „Jack Reacher, tänase päeva käesolevast hetkest olete ametlikult taas sõjaväeteenistusse kutsutud.”
Reacher vaikis.
„Te olete jälle armees, major,” nentis Morgan. „Olete naha ja karvadega minu jagu.”
NELI
Mingit suurt tseremooniat ei olnud. Ei arvelevõtmist ega uuesti arvelevõtmist. Ainult Morgani sõnad, mispeale tuba hämardus pisut, sest koridoris asus keegi vennike ukse ette valvesse, tõkestades läbi jääklaasitahvli paistva valguse. Reacher nägi teda püsttriipudeks lõigutuna: pikka kasvu laiaõlgset tunnimeest, kes seisis vabalt, kuklaga nende poole.
Morgan ütles: „Ma olen kohustatud teid teavitama apellatsiooniprotseduurist. See on teile täiesti lubatud. Teile määratakse advokaat.”
Reacher küsis: „Määratakse?”
„Lihtne loogika. Te üritate end apellatsiooniga välja vingerdada. Järelikult olete alguses omadega sees. Mis tähendab, et te allute kõiges armee määramistele. Kujutlen, et teid koheldakse siiski mõistlikult.”
„Ma ei mäleta ühtegi Juan Rodriguezit.”
„Ka selleks määratakse teile advokaat.”
„Mis olevat tolle tüübiga juhtunud?”
„Rääkige teie,” ütles Morgan.
„Ma ei oska. Ma ei mäleta teda.”
„Te tekitasite talle ajukahjustuse. Viimaks viis see ta hauda.”
„Kes ta oli?”
„Salgamine ei aita igavesti.”
„Ma ei salga midagi. Ma räägin, et ei mäleta seda tüüpi.”
„Pidage nõu oma advokaadiga.”
„Ja kes on Candice Dayton?”
„Samad sõnad. Aga advokaat on teine.”
„Miks teine?”
„See on teist liiki kaasus.”
„Kas ma olen vahistatud?”
„Ei,” ütles Morgan. „Veel mitte. Prokurör teeb selle otsuse, kui aeg on küps. Kuid senikaua olete käsualune, juba kaks minutit. Esialgu säilib teie endine auaste. Administratiivselt kuulute üksusse, teie käsk on suhtuda sellesse hoonesse kui teenistusposti ja ilmuda kohale hommikuti enne kella kaheksat. Te ei tohi ümbrusest lahkuda. Ümbrus küündib sellest kirjutuslauast viie miili raadiusse. Majutuspaiga valib teile armee.”
Reacher vaikis.
Morgan ütles: „On teil küsimusi, major?”
„Kas mul tuleb mundrit kanda?”
„Praeguses olukorras mitte.”
„Milline kergendus.”
„Ma ei tee nalja, Reacher. Võimalikud tagajärjed on karmid. Muidugi teile isiklikult. Halvimal juhul lähete mõrvasüüdlasena eluks ajaks vangi. Aga kuueteistaastast lünka arvestades on tõenäolisem kümme aastat surma põhjustamise eest. Säärase kuriteo sooritajale ei ole parimgi tulemus meelakkumine. Miinimumina ähvardab teid sobimatu käitumine, teid saadetaks tagasi erru, sedapuhku häbiga. Advokaat annab teile ülevaate.”
„Millal?”
„Vastavat osakonda on asjast teavitatud.”
Konge vanas hoones ei olnud. Ega kinnipidamistube. Ei olnud varemgi. Olid vaid kabinetid. Reacher jäeti sinnasamasse külalistetoolile, talle ei heidetud pilke, teda ei kõnetatud, eirati üleni. Tunnimees ukse taga seisis vabalt. Morgan