Tuletorni saladused. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
seisis kuninglikult mäenõlval mägivahtrate ja kaljude varjus. „Mina kirikus ei käi,” seletas Peg. „Isa Michael peab mind jumalavallatuks. Ta muidugi eksib; tunnen Jumala kohalolekut kogu aeg, aga see preester käib mulle jubedalt närvidele, on alati käinud. Muud põhjust mul polegi. Nii et sa ei pea ka kirikusse minema, kui ei taha. Mul on ükskõik.”
„Kujuta ette, et ema käib Londonis igal hommikul missal,” ütles Ellen.
„Kujutan väga hästi ette. Aga ma ei usu, et sel Jumalaga eriti pistmist on.” Nad mõlemad naersid.
„Ah, pubi! Nüüd juba hakkab looma,” hüüatas Ellen, kui Peg Rahapajast möödudes kiirust maha võttis. „On see hea pubi?”
„Täis kohalikke ja sugulasi. Ma ise eelistan vaikset elu. Aga kui sa tahad, siis poisid viivad su siia.”
„Sinu pojad?”
„Ei, ma pidasin silmas oma venda Johnnyt ja tema vanemat poega Joed. Johnny on lossi haldur ja Joe käib talle abiks. Johnnyt ja Joed võib vist enamikel õhtutel kõrtsileti äärest leida. Mine nendega kaasa. Joe tutvustab sind kõigi vajalike inimestega. Nagu öeldud, on sul siin terve suur hulk sugulasi. Nad kõik ei ela muidugi siin, Ballymaldoonis, aga küllalt paljud siiski. Rahapajas on sul kindlasti lõbus. Usun, et leiad sealt oma romaani sobivaid karaktereid.” Ta pugistas omaette naerda, nagu oleks tal mõni juba mõttes.
Peg sõitis alla sadamasse, kus kalapaadid olid kinnitatud kai või seotud poide külge. Kividel seisid ämbrid homaaridega ning paar karmiilmelist, villases kampsunis kalameest, kootud müts peas, istusid suitsetades ja lobisedes ning parandasid võrke. Üks kõhn krants lamas munakivisillutisel ja värises külmast. Ellen mõtles, et küllap varsti seavad mehed sammud Rahapaja poole, et seal üks Guinnessi õlu teha, ja koer saab siis seal kamina ääres sooja. Ballymaldoon oli kena väike alev, aga oli selge, et seal polnud ühtegi korralikku poodi, mis võiks teda ahvatleda. Parem ongi, mõtles ta, sest tal polnud kuigi palju raha ja vanematelt ei saanud ta seda küsida, arvestades, millise kirja ta neile oli jätnud. Selles suhtes oli ta igatahes oma sillad põletanud. Ta ei osanud arvata, kaua selleks kulub, kuni ta siin, Eikusagil, lämbuma hakkab ja hingeldades nagu kuivale jäänud kala kahetseva ja kuulekana Londonisse naaseb. Nii kena kui see linnake ka ei olnud, midagi erilist siin ilmselgelt ei toimunud.
Tädi Peg sõitis alevist läbi ja selle teisest servast välja. Sõitnud umbes miili piki rannikut edasi, pööras ta ühele põlluvaheteele ning vuras hallide kiviaedade ja lopsakate, lambaid täis tipitud karjamaade vahel edasi ülesmäge, kuni nad jõudsid tipus asuva kahe tagasihoidliku valge taluhoone juurde. „See pole midagi erilist, aga see on kodu,” teatas ta rõõmsalt autot vasakpoolse majakese ees kinni pidades. Ellen oli pettunud. Ta oli oodanud, et tädil on suurem elamine. Aga maja oma kõrge rookatuse ning ärkliakendega, mille raamid olid uksega ühtmoodi punaseks värvitud, oli siiski meeldivalt omapärane ja maaliline. Maja ümber polnud varju pakkuvaid puid, oli üksnes madal kiviaed ning Ellen kujutas ette, et see on ehitatud tugevaks ja kindlaks, et peaks vastu raevukatele talvetuultele.
Maja võis ju pettumust valmistada, aga kui Ellen autost välja astus ja ümber pööras, jäi tal avanevast vaatest hing kinni. Ookean sätendas läbi õhtuse udu ja hämaruses kerkisid veest lagunenud tuletorni tontlikud söestunud varemed. Ta seisis hetke paigal ja silmitses seda vaatepilti. Päike oli silmapiiri taha vajunud ja paremal oli tükk maad eemal näha Ballymaldooni tulesid, mis segunesid läbi pilve piiluvate esimeste tähtedega. Tuletorn kadus aeglaselt selle ümber sulguvasse öösse ja udusse, kuni oligi läinud, nagu poleks seda seal iial olnud.
Väikeste käppade tõtlik padin kiskus Elleni sellest tardumusest välja. Ta pöördus ja nägi Härra Badgerit, mustavalgekirjut borderkollit, kelle kannul tuli röhkides punakaspruun siga.
„Loodetavasti sulle loomad meeldivad,” ütles Peg tagasi auto juurde Elleni kohvri järele minnes.
„Muidugi,” vastas Ellen ega teadnud, kas peaks siga patsutama või jooksu pistma.
„Ära Bertiet karda, ta on pai poiss ja igati treenitud. Näed, sa meeldid talle,” lisas ta, kui Bertie oma kärsa Elleni jalgade vahele pistis ja urahtas. Ellen hüppas paanikas tagasi. „Silita lihtsalt ta kõrvu, kullake, see meeldib talle.” Kuid Ellen ei võtnud tädi nõuannet kuulda ja kiirustas majja.
Sees oli soe ja hubane ning lõhnas märja koera järele. Esikupõrandat katsid ruudukujulised hallid kiviplaadid, seinad olid pehmet valget tooni ja neid kaunistasid amatöörlikud mereakvarellid. Köögis vedeles laua ligidal madala kollase malmahju ees Härra Badgeri tolmune pruun kott-tool ja kaminaseina äärde korralikult laotud väikeste halgude riida kõrval oli maas õlgedest matt. Ellen eeldas, et see oli Bertie voodi, kui sigadel üldse on voodid. Puhvetiriiulid olid täis kruuse ja kööginõusid, topsikuid teekottide, kohvi ja kirjutusvahenditega. Malmahju peal seisis vanamoeline teekann, mis ootas tulele panekut. Peg heitis pilgu seinakellale ja naeratas. „Napsutamiseks on vist veel liiga vara. Kas sa soovid tassi teed, kullake? Sul on kindlasti kõht tühi. Mul on sinki ja värsket soodaleiba.” Ta avas külmkapi. „Õhtusöögiks tegin sulle lihahautist, aga kuidas oleks kohe praegu väikese einega? Miski ei tekita paremat isu kui pikk reis. Või tahad enne oma tuba näha ja end värskendada?”
„Jah, see oleks tore. Tänan,” vastas Ellen, vaadates, kuidas Bertie kööki sörkis ja õlgmatil oma koha sisse võttis.
„Tule, lähme siis.” Peg vinnas ta kohvri trepist üles, tegemata välja Elleni protestist, et ta peaks seda ise kandma. „Ma olen tugev kui härg. See siin pole midagi võrreldes lammastega, keda ma olen tõstnud.”
Ta avas ukse madala lae ja vanade puittaladega ning lillemotiividega kaunistatud magamistuppa, kus oli suur männipuust voodi, riidekapp ja kummut. Ta sammus üle vaiba ja avas akna, et lasta välja klaasi vastas sumisev hullunud kärbes. „Sul on merevaade.”
Elleni tuju läks paremaks. „Tuletorniga,” sõnas ta.
„Jah,” vastas Peg ettevaatlikul toonil.
„See on varemetes. Ma armastan varemeid.” Ta astus tädi kõrvale akna juurde.
„Need on väga traagilised varemed. Üks noor ema hukkus seal viis aastat tagasi tulekahjus. Kuigi keegi ei tea, mida ta seal öösel sellisel kellaajal tegi.”
Ellen vahtis pimedusse, aga ei näinud midagi. „Kui kurb.”
„Küll Joe sulle sellest räägib. Ta teab selle kohta nii palju. Tüdruku mees Conor Macausland kolis pärast naise surma lossist välja väiksemasse majja, aga Johnny ja Joe käivad siiani nende aeda hooldamas. Naine oli innukas aednik.” Ta tasandas häält: „Räägiti, et ta mõrvati.”
Ellen kohkus. „Kes seda siis tegi?”
„Tema enda mees.” Peg sulges akna ja tõmbas kardinad ette. „Mees oli mõnda aega peamine kahtlusalune. Politseinikud sebisid siin igal pool ringi nagu sipelgad, aga nad ei leidnud mitte vähimaidki tõendeid, mis oleksid tema süüd tõestanud. Mõnede arvates ei leidnud nad ka midagi, mis oleks tõestanud, et ta seda ei teinud.”
„Kui jube. Mida sina arvad?”
Peg ohkas. „Mina arvan, et see oli traagiline õnnetus, aga mõned inimesed ei lepi sellega. Neile meeldivad salapära ja mõrvalood.” Ta naeratas virilalt. „Sest vaata, siin võib pisut igavaks minna ja inimestele meeldib oma lõbuks asju välja mõelda. Mina isiklikult eelistan vaikset elu.” Peg läks ukse poole. „Sinu vannituba on koridoris teine uks paremale. Ole hea ja ära esimest ust lahti tee, sest seal magab Reilly.”
„Reilly?”
„Orav, kelle ma vahetult enne jõule ära päästsin. Ilusamat jõulukinki oleks olnud raske soovida.” Ta naeratas hellalt, nagu räägiks väikesest lapsest. „Ta on sellest ajast saadik pesukapis talveund maganud. Boileri kõrval on soe, nii et ma arvasin, et tal on seal mõnus. Kuu või paari pärast ärkab ta üles ja siis ma proovin teda kodustada. Kui sul on puhtaid linu vaja, siis küsi enne minult, sest mina tean, millisel riiulil ta magab.”
Ellen naeratas talle põgusalt vastu, nagu oleks pesukapis magav orav täiesti tavaline asi. „Hästi,” kostis ta. „On siin