Käo kukkumine. Robert GalbraithЧитать онлайн книгу.
said kannatada, läks ta marru. Karjus nagu mõni maniakk.”
„Millal see oli?”
„Siis kui politsei seal oli. Kui nad tema naist tahtsid küsitleda.”
„Üks naine oli äsja tema aknast mööda surnuks kukkunud ja tema oli endast väljas sellepärast, et keegi rikkus ta lilled ära?”
„Küllap vist,” ütles Wilson õlakehitusega. „Ta ongi säärane.”
„Kas ta tunneb Deeby Macci?”
Wilson kehitas jälle õlgu.
„Kas see räppar sinna korterisse üleüldse jõudiski?”
Wilson raputas pead.
„Pärast seda ebameeldivust läks ta hotelli.”
„Kui kaua te oma laua juurest ära olite, kui korter kahte roose aitasite viia?”
„Vast nii viis minutit, kõige rohkem kümme. Pärast seda olin ma kogu päeva laua taga.”
„Te mainisite pakke Maccile ja Lulale.”
„Jah, ühelt disainerilt, aga ma andsin need Lechsinkale, et ta need korterisse viiks. Riided Maccile ja käekotid Lulale.”
„Ja kas teie teada kõik, kes sel päeval majja sisenesid, läksid sealt ka välja?”
„Oh, muidugi,” ütles Wilson. „Kõik on valvelauaraamatus kirjas.”
„Kui sageli teil välisukse koodi muudetakse?”
„Pärast tema surma on hakatud muutma, sest selleks ajaks, kui juurdlus lõpetati, teadsid seda juba pooled politseinikud,” ütles Wilson. „Aga kolme kuu jooksul, kui Lula siin elas, seda ei muudetud.”
„Kas te võiksite mulle öelda, mis see oli?”
„Tuhat üheksasada kuuskümmend kuus,” vastas Wilson.
„„Nad arvavad, et kõik on läbi”?” 3
„Jah,”vastas Wilson. „McLeod vingus alati selle üle. Tahtis seda muuta.”
„Kui paljud inimesed teie arvates enne Lula surma seda uksekoodi teadsid?”
„Mitte eriti paljud.”
„Pakitoojad? Postimehed? Gaasikontroll?”
„Säärased inimesed laseme me alati valvelauast helistamise peale sisse. Elanikud ei kasuta tavaliselt uksekoodi, sest me näeme neid kaamerast ja avame neile ukse. Koodlukk on seal üksnes selleks puhuks, kui valvelauas kedagi parajasti ei ole. Mõnikord oleme tagaruumis või aitame mõnel muul korrusel midagi teha.”
„Ja kõikidel korteritel on oma võtmed?”
„Jah, ja individuaalsed signalisatsioonisüsteemid.”
„Kas Lula oma oli sisse lülitatud?”
„Ei.”
„Aga bassein ja jõusaal? Kas need on signalisatsiooni all?”
„Ainult lukus ja käivad võtmetega. Kõik, kes elavad selles majas, saavad koos korterivõtmetega ka ujula ja jõusaali võtmed. Ja maa-alusesse parklasse viiva ukse võtme. Selle uksel oli häiresignalisatsioon.”
„Kas see oli sisse lülitatud?”
„Pole aimugi, ma polnud seal, kui seda kontrolliti. Pidi olema küll. Turvaagentuuri poiss kontrollis sel hommikul kõik signalisatsioonid üle.”
„Kas kõik uksed olid sel ööl lukus?”
Wilson kõhkles.
„Mitte kõik. Basseiniuks oli lahti.”
„Kas teie teada keegi seda sel päeval kasutas?”
„Ma ei mäleta, et keegi oleks seal käinud.”
„Kui kaua see oli siis lahti olnud?”
„Ma ei tea. Colin oli eelmisel ööl valves. Ta oleks pidanud seda kontrollima.”
„Hüva,” ütles Strike. „Te ütlesite, et teie arvates see mees, keda proua Bestigui oli kuulnud, oli Duffield, sest olite kuulnud neid varemgi tülitsemas. Millal see oli?”
„Veidi enne seda, kui nad lahku läksid, umbes kaks kuud enne tema surma. Lula viskas ta oma korterist välja, mees tagus uksele ja püüdis seda jalaga lahti lüüa, sõimas inetute sõnadega. Ma läksin ülemisele korrusele, et ta välja visata.”
„Kas teil tuli jõudu kasutada?”
„Polnud vaja. Kui ta nägi mind tulemas, korjas ta oma asjad kokku – Lula oli visanud tema pintsaku ja kingad talle järele – ja lihtsalt kõndis minust mööda. Ta oli nagu kivistunud,” ütles Wilson. „Klaasistunud silmad, noh, teate küll. Higistas. Narmendav T-särk üleni räpane. Ma pole kunagi aru saanud, mida tüdruk säärases sunnikus leidis.
Aga Kieran ongi kohal,” lisas ta palju rõõmsamal toonil. „Lula autojuht.”
7
Üks mees, kes võis olla kahekümne ja kolmekümne vahel, rühkis tillukeses kohvikus nende poole. Ta oli lühike, õbluke ja erakordselt kaunis.
„Tere, Derrick,” lausus ta ning autojuht ja turvamees vahetasid semuliku tervituse, haarasid teineteisel käest ja tonksasid kokku sõrmenukid, enne kui Kolovas-Jones Wilsoni kõrval istet võttis.
See jumalik kätetöö oli valminud määratlemata rasside segunemise teel: Kolovas-Jonesi nahk oli oliivikarva pronks, põsesarnad nagu peitliga vormitud, veidi kotkalik nina, mustade ripsmetega pähklipruunid silmad, sirged juuksed tahapoole kammitud. Tema jahmatavasse välimusse tõid vaheldust konservatiivne särk ja lips, mida ta kandis, ja tema mõõdukalt eneseteadev naeratus, nagu püüaks ta muuta teisi mehi relvituks enne, kui neis jõuab vimm tärgata.
„Kus auto on?” küsis Derrick.
„Electric Lane’il.” Kolovas-Jones näitas pöidlaga üle õla. „Mul on umbes kakskümmend minutit aega. Pean kella neljaks tagasi West Endis olema. Tervitus,” lisas ta ja ulatas käe Strike’ile, kes seda surus. „Kieran Kolovas-Jones. Ja teie olete …?”
„Cormoran Strike. Derrick ütles, et teil on … ”
„Jajah,” ütles Kolovas-Jones. „Ma ei tea, kas sel on mingit tähtsust, ilmselt ei ole, ent politseile ei läinud see mitte üks raas korda. Mul on kindlam tunne, kui tean, et olen seda kellelegi rääkinud, on ju nii? Saate aru, ma ei taha öelda, et see polnud enesetapp,” lisas ta. „Ma ütlen vaid seda, et ma tahaksin selle asjaga ühele poole saada. Kohv, palun, kullake,” lisas ta keskealisele ettekandjale, kes jäi tema veetluse suhtes kõigutamatult ükskõikseks.
„Mis teile siis muret teeb?” küsis Strike.
„Ma sõidutasin teda kogu aeg, mõistate?” lausus Kolovas-Jones, minnes teemasse niiviisi, et Strike’ile tundus, nagu oleks mees seda enne harjutanud. „Ta küsis alati just mind.”
„Kas tal oli teie firmaga leping?”
„Jah. Noh …”
„See käib valvelaua kaudu,” ütles Derrick. „Teenus, mida me osutame. Kui keegi tahab autot, siis me helistame Execarsi, Kierani firmale.”
„Jah, aga ta küsis alati mind,” kordas Kolovas-Jones veendunult.
„Te saite siis temaga kenasti läbi?”
„Jah, me saime hästi läbi,” ütles Kolovas-Jones. „Me olime muutunud – saate aru – ma ei ütleks, et lähedasteks – aga noh, sinnapoole. Me olime sõbralikes suhetes, see oli läinud kaugemale autojuhi ja kliendi suhetest, mõistate?”
„Jah? Kui palju kaugemale?”
„Ei, mitte midagi niisugust,” muigas Kolovas-Jones. „Mitte midagi niisugust.”
Aga Strike märkas, et autojuhile polnud sugugi vastumeelt, et säärane mõte võis üldse kõne alla tulla, et seda peeti