Käo kukkumine. Robert GalbraithЧитать онлайн книгу.
andeks – vabandust – issand …”
Hingeldades ja luksudes tupsutas ta taskurätinutsuga prillide alt silmi ja püüdis end kokku võtta.
Kabinetiuks avanes ja selg ees, kandik käes, sisenes Robin. Õlgu kergitades ja väristades pööras Bristow näo kõrvale. Läbi avatud ukse silmas Strike jällegi kostüümis naist esimeses kabinetis. Too põrnitses nüüd üle Daily Expressi ääre talle vastu.
Robin asetas lauale kaks tassi, piimakannu, suhkrutoosi ja šokolaadiküpsistega taldriku, millest ühtki polnud Strike varem oma kontoris näinud, naeratas mokaotsast mehe tänamise peale ja hakkas ruumist välja minema.
„Üks hetk, Sandra,” ütles Strike. „Kas te võiksite …?”
Ta võttis laualt paberitüki ja libistas selle põlvele. Samal ajal kui Bristow tasakesi neelatas, kirjutas Strike väga kiiresti ja nii loetavalt, kui suutis:
Palun guugelda Lula Landryt ja selgita välja, kas ta on lapsendatud ning kui see nii on, siis kes seda tegi. Ära sellele naisele räägi, millega tegeled (mida ta seal üldse teeb?). Kirjuta küsimustele vastused ja too need mulle, ära lausu sõnagi, mida sa leidsid.
Ta ulatas paberitüki Robinile, kes võttis selle sõnatult ja lahkus ruumist.
„Vabandust – ma väga vabandan,” hingeldas Bristow, kui uks oli sulgunud. „See on – ma ei ole tavaliselt – olen jälle tööl olnud, klientidega kohtunud …” Ta hingas mitu korda sügavalt sisse. Punaste silmadega sarnanes ta veel rohkem albiinojänesega. Tema parem põlv ketras endiselt üles-alla.
„On olnud kohutav aeg,” sosistas ta sügavalt hingates. „Lula … ja mu ema on suremas …”
Strike’i suu hakkas šokolaadiküpsiseid nähes vett jooksma, sest ta polnud juba päevi söönud, vähemalt tundus talle nii, aga ta tunnetas, et oleks ebaviisakas hakata näksima, kui Bristow niheleb, nuuskab ja silmi tupsutab. Tänaval mürises jälle suruõhupuur nagu kuulipilduja.
„Ta on pärast Lula surma täielikult alla andnud. See murdis ta südame. Arvati, et tal on vähk taandunud, aga see on tagasi tulnud ja nüüd öeldakse, et enam polevat midagi teha. Noh, see on juba teist korda. Tal oli ka pärast Charliet mingi närvivapustus. Isa arvas, et uus laps teeks asja paremaks. Nad olid alati tüdrukut tahtnud. Neil polnud kerge luba saada, aga kuna Lula oli segarassist, oli talle ka raskem kohta leida,” lõpetas Bristow lämbuva nuuksega, „nii et neil õnnestus ta endale saada.
Ta oli ka i-ilus. Ta avastati Oxford Streetil, kui ta koos emaga poes käis. Athena võttis ta tööle. See on üks kõige prestiižikamaid agentuure. Ta oli seitsmeteistkümnendast eluaastast alates täiskohaga modell. Selleks ajaks, kui ta suri, oli tema väärtus umbes kümme miljonit. Ma ei tea, miks ma teile seda kõike räägin. Küllap te teate isegi. Kõik teadsid – arvasid teadvat – Lula kohta kõike.”
Ta võttis kohmakalt tassi kätte, ta käed värisesid nii, et kohv loksus teravate viikidega ülikonnapükstele.
„Mida täpselt te tahate, et ma teie heaks teeksin?” uuris Strike.
Bristow asetas tassi värisevate kätega lauale ja surus pihud tugevasti kokku.
„Räägitakse, et mu õde tappis end ise. Ma ei usu seda.”
Strike mäletas televisioonikaadreid: must laibakott kanderaamil, kaamerasähvatuste turmtuli, kui ta kiirabiautosse laaditi, fotograafid troppis ümber auto, kuni see liikuma hakkas, kaamerad tumedate akende taga, mustalt klaasilt põrkuvad valged sähvatused. Ta teadis Lula Landry surmast rohkem, kui oleks arvanud või tahtnudki teada. Tegelikult kehtis see iga mõistusega olendi kohta Suurbritannias. Kui sind pommitatakse looga, siis hakkad sa vastu tahtmist huvi tundma ja enne kui aru saad, oledki juba nii hästi informeeritud, sul on juhtumi suhtes nii kindel isiklik arvamus, et oleksid kohtunikekogusse täiesti kõlbmatu.
„Aga juurdlus ju oli, eks?”
„Jah, aga selle juhtumiga tegelev uurija oli juba algusest peale veendunud, et see oli enesetapp, ja ainuüksi sellepärast, et Lula oli tarvitanud liitiumipreparaate. Aga on asju, millele ta tähelepanu ei pööranud – mõned on isegi internetis näha.”
Bristow toksis sõrmega mõttetult Strike’i lagedal töölaual, kus oleks pidanud seisma arvuti.
Põgus koputus uksele ja see avanes: sisse astus Robin, ulatas Strike’ile volditud paberitüki ja lahkus.
„Andestust, kas te lubate?” küsis Strike. „Ma ootasin seda sõnumit.”
Ta keeras paberi põlve peal lahti, nii et Bristow seda ei näeks, ning luges sõnumi läbi.
Härra Alec ja proua Yvette Bristow lapsendasid Lula Landry, kui tüdruk oli neljane. Ta kasvas üles Lula Bristow’na, aga kui ta modellitööd alustas, võttis ta endale ema neiupõlvenime. Tal on vanem vend, kelle nimi on John ja kes on advokaat. See tüdruk, kes ootab väljas, on härra Bristow’ sõbratar ja ka tema firma sekretär. Nad töötavad firmas Landry, May, Patterson, mille rajas Lula ja Johni emapoolne vanaisa. John Bristow’ fotod LMP kodulehel sarnanevad mehega, kellega teie räägite.
Strike kägardas paberitüki kokku ja laskis sel kukkuda jalgade kõrvale prügikasti. Ta oli rabatud. John Bristow ei olnud fantaseerija. Ja temale, Strike’ile, paistis olevat saadetud ajutine töötaja, kes oli hakkajam ja parema kirjaoskusega kui ükski neist, kellega ta oli varem kokku puutunud.
„Andestust, jätkake,” ütles ta Bristow’le. „Te mainisite midagi – juurdlusest?”
„Nojah,” ütles Bristow ninaotsa märja taskurätikuga tupsutades. „Noh, ma ei eita, et Lulal oli probleeme. Ema pidi tema pärast põrgu vaeva nägema, kui aus olla. See algas umbes samal ajal, kui isa suri – küllap te teate seda isegi, see ei üllata kedagi, sellest on ajakirjanduses piisavalt juttu olnud … ning ta heideti narkootikumide pärast koolist välja. Ta jooksis ära Londonisse, ema leidis ta õudses seisundis narkosõltlaste juurest. Narkootikumid teravdasid tema vaimseid probleeme. Ta põgenes taastusravikeskusest – muudkui ühed lõputud sekeldused ja draamad. Lõpuks aga taibati, et tal on bipolaarne häire, ja talle määrati õiged ravimid ning sellest ajast peale, kui ta tablette võttis, oli temaga kõik korras. Keegi poleks eales osanud arvata, et tal on midagi viga. Isegi koroner kinnitas, et ta oli võtnud oma ravimeid, lahkamine tõestas seda.
Aga ei politsei ega koroner saanud üle ega ümber tõsiasjast, et tüdruku minevikus kummitasid vaimse tervise probleemid. Nad muudkui kinnitasid, et ta oli depressioonis. Aga ma võin teile öelda, et Lula polnud üldsegi depressiivne. Ma nägin teda sel hommikul, kui ta suri, ja temaga oli kõik absoluutselt korras. Kõik läks kenasti, eriti see, mis puudutas karjääri. Ta oli just äsja alla kirjutanud lepingule, mis oleks toonud talle kahe aasta jooksul sisse viis miljonit. Ta palus, et ma selle tema eest üle vaataksin, ning see oli üks paganama hea leping. Üks moedisainer oli tema väga hea sõber, Somé, usun, et olete kuulnud? Ja tal oli mitmeks kuuks korralikult tööd. Marokos olid filmivõtted tulekul ja talle meeldis reisida. Nagu näete, ei olnud mitte mingisugust põhjust, miks ta oleks pidanud endalt elu võtma.”
Strike noogutas viisakalt, jäädes sisemiselt kõigutamatuks. Tema kogemuse järgi olid enesetapjad täiesti võimelised teesklema huvi tuleviku vastu, milles neil polnud mitte mingit kavatsust osaleda. Landry roosiline, kuldsete varjunditega hommikumeeleolu võis päeval ja surmaeelsel hilisööl kergelt süngeks lootusetuseks muutuda. Strike teadis, et nii võib juhtuda. Ta mäletas üht kuningliku laskurkorpuse leitnanti, kes oli tõusnud üles öösel pärast oma sünnipäevapidu, mille hing ta kõigi tunnistuste põhjal oli olnud. Ta oli kirjutanud oma perekonnale kirja, käskides neil kutsuda politsei ja mitte garaaži minna. Surnukeha oli leidnud garaaži laes rippumas tema viieteistaastane poeg, kes polnud kirja märganud ja oli rutanud läbi köögi jalgratast tooma.
„See ei ole veel kõik,” ütles Bristow. „On olemas tõendid, kindlad tõendid. Tansy Bestigui, esiteks.”
„Tema oli see naaber, kes ütles, et oli kuulnud ülemisel korrusel tülitsemist?”
„Täpselt! Ta kuulis, kuidas üks