Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
muud teha. Olin unustanud, et olime selle päeva kavandanud väljasõiduks Loch Nessi Suurde orgu.
Teekond läbi oru oli pikk ja me lahkusime hommikul vara, enne päikesetõusu. Tõttasime läbi jääkülma varahommiku ootevalmis autoni ja siis oli nii mõnus vaiba alla pugeda ning tunda, kuidas soojus tagasi kätesse ja jalgadesse hiilib. Koos sellega hiilis ligi maailma kõige magusam uni, ma jäin Franki õla najal õndsalt magama ja mu viimaseks mälestuseks oli autojuhi punaseservaline siluett koidutaeva taustal.
Jõudsime kohale pärast üheksat ja giid, kelle Frank oli kohale tellinud, ootas meid väikese purjepaadiga järve kaldal.
„Ja see sobib õkva, söör, ma mõtsin, et seilame allatuult Urquharti lossi juure. Võib-olla teeme väikese tirpitski, enne kui edasi lähme.” Giid – sünge välimusega väikest kasvu mees päevinäinud puuvillases särgis ja saržpükstes – asetas piknikukorvi korralikult istme alla ja ulatas mõhnalise käe, et aidata mind reisijatepingile.
Päev oli kaunis, järve järskudel kallastel tärkav rohelus peegeldus lainetavalt veepinnalt veigeldes vastu. Meie giid osutus oma süngest välimusest hoolimata laiade teadmistega ja jutukaks meheks, kes tutvustas kõiki neid saari, linnuseid ning varemeid, mis palistasid pikka ja kitsast järveriba.
„Näedsa, seal ongi Urquharti loss.” Ta osutas puude vahelt vaevu paistvale siledale kivimüürile. „Või õieti see, mis tast järgi on. Oru nõiad sõnusid ta ära ja siis polnd seal muud kui üks õnnetus teise otsa.”
Ta jutustas meile loo Urquharti lossihärra tütrest Mary Grantist ja tema armsamast Donald Donnist, kes oli Bohuntini MacDonaldi luuletajast poeg. Tüdruku isa keelas neil kohtumast, sest poisil oli komme „ära tõsta” kõik kariloomad, kes ta teele sattusid (kuuldavasti vana ja auväärne mägilaste komme), kuid nad kohtusid ikkagi. Isa sai haisu ninna, Donn meelitati võltskohtingule ja võeti kinni. Kui mees surma mõisteti, palus ta, et tal raiutaks pea maha nagu härrasmehel ega poodaks nagu röövlit. Palvele tuldi vastu ja noormees viidi tapapaku juurde. Minnes ta kordas: „Saatan niidab Granti-härra maha, Donald Donn jääb poomata.” Teda ei poodudki ja legend jutustab, et kui ta maharaiutud pea tapapakult alla veeres, kuuldi seda ütlevat: „Mary, tõsta sina mu pea üles.”
Vabistasin õlgu ja Frank pani käe mulle ümber. „Ühest tema luuletusest on mõni rida säilinud,” ütles ta vaikselt. „Donald Donn. See käib nii:
Homme mäekünkal ilma jään peast.
Te lohutage mu neidu nii kurba,
mu Maryt, sametsilmset ja kaunist.”
Võtsin ta käe ja surusin kergelt.
Üksteise järel rullusid lahti lood reetmisest, mõrvadest ja vägivallatsemisest, tekitades tunde, et järv on oma kurjakuulutava maine ära teeninud.
„Aga koletis?” küsisin, puurides pilguga üle paadiserva mustavasse vetesügavusse. See tundus hetkel täiesti kohane olevat.
Giid kehitas õlgu ja sülitas järve.
„Nooh, järv on imelik, selles põle kahtlusevarjugi. Ja täitsa tõega on neid lugusi, et kunagi elas seal põhjas mingi vana ja kuri asi. Sellele toodi ohvreid: lehmi, ja mõnikord visati vette isegi väikseid lapsukesi lodjapuuvitstest korvides.” Ta sülitas uuesti. „Ja mõni ütleb seda ka, et sellel järvel põhja polegi – keskkohas on nii sügav auk, et teist sellist Šotimaal põle. Teisest küljest…” – giidi kortsus silmad tõmbusid veel enam kortsu – „…mõne aasta käis siin üks perekond Lancashire’ist ja nemad silkasid irmsa ähmiga Invermoristoni politseijaoskonda, kisasid, et nemad olla näinud, kuidas koletis veest välja tuli ja ennast sõnajalgade vahele peitis. Rääkisid, et igavene irmus loom oli, punase karvaga ja koledate sarvedega ja näris midagi, endal veri tilkus suust.” Ta tõstis käe, et vaigistada mu hirmunud hüüatust.
„Too konstaabel, kes siis asja uurima saadeti, tuli tagasi ja ütles, et nojaa, kui tilkuv veri välja arvata, siis oli see ju väga täpne kirjeldus…” – ta pidas pausi – „…ühest kenast šoti lehmast, kes sõnajalgade keskel mäletseb!”
Sõitsime umbes poole järve peale, enne kui hiliseks lõunasöögiks kaldale läksime. Auto ootas meid seal ees ja me sõitsime piki orgu tagasi, nägemata teel midagi kurja või koledat peale punase rebase, kes ehmunult pead tõstis, mingi väike loomake lõugade vahelt rippumas. Tuiskasime kurvi tagant välja, tema tõmbus teelt kõrvale ja pages siis kiirelt nagu vari nõlvast üles.
Kell oli juba õige palju, kui me lõpuks mööda proua Bairdi aiarada ukse poole komberdasime, naaldudes ikka veel päevasündmuste üle naerdes ukse ees teineteise vastu, kuni Frank taskus soris ja võtit otsis.
Alles siis, kui me magamistoas lahti riietusime, märkasin ma Frankile mainida Craigh na Duni väikest Stonehenge’i. Tema väsimus oli nagu käega pühitud.
„Ausõna või? Ja sa tead, kus see asub? Fantastiline, Claire!” Tema nägu lõi särama ja ta hakkas oma kohvris tuhlama.
„Mida sa otsid?”
„Äratuskella,” kostis ta kella välja õngitsedes.
„Mis hea pärast?” küsisin imestunult.
„Tahan õigel ajal üles saada, et neid näha.”
„Keda?”
„Nõidu.”
„Nõidu? Kes sulle ütles, et seal on nõidu?”
„Vikaar,” vastas Frank oma nalja nautides. „Majapidajanna on üks.”
Meenutasin väärikat proua Grahamit ja mühatasin pahakspanevalt. „Ära räägi rumalusi.”
„Noh, tegelikult mitte nõiad. Kogu Šotimaal on sadu nõidu olnud – nad põletasid neid veel 18. sajandil –, aga need siin pidid päris druiidid olema või midagi sinnakanti. Ma ei usu, et siin mingit nõiasabatit peetakse – igatahes mitte mingit saatanakummardamist. Aga vikaar ütleb, et siin kuskil on veel üks seltskond, kes täidab vanu pööripäevapühade rituaale. Tema ei saa selliste kooskäimiste vastu liiga suurt huvi tunda, eks ole, tema positsioon on selline, aga ta on jällegi liiga uudishimulik, et neid lihtsalt ignoreerida. Ta ei teadnud, kus neid tseremooniaid korraldatakse, aga kui siin läheduses on kiviring, siis kindlasti just seal.” Ta hõõrus ootusärevalt käsi. „Milline vedamine!”
Üks kord pimedas üles tõusta, et seiklema minna – see on lõbu. Kaks korda kahe päeva jooksul lõhnab masohhismi järele.
Ja seekord pole ka mingit mõnusat ega sooja autot tekkide ning termostega. Vantsisin juurikate otsa komistades ja varbaid vastu kive pekstes Franki sabas uniselt mäest üles. Ilm oli külm ja rõske ning ma toppisin käed sügavale kampsuni taskutesse.
Veel viimane ponnistus üle nõlvaserva ja kiviring seisis me ees, graniitmürakad õrnas koidueelses valguses vaevalt nähtavad. Frank seisis liikumatult nagu nui ja imetles neid, mina vajusin lõõtsutades lähimale sobivale rüngale.
„Imeilus,” pomises ta. Ta hiilis vaikselt ringi välisküljele ja tema ähmane kuju sulas suuremate varjude sekka, mida heitsid kivid. Jah, nad olid ilusad, aga kuradima kõhedaks tegid ka. Ma võbisesin ja mitte ainult külmast. Kui see, kes nad kunagi tegi, püüdis nendega muljet avaldada, siis ta igatahes teadis, mis ta teeb.
Frank oli hetke pärast tagasi. „Pole siin veel ühtegi,” sosistas ta mu selja tagant nii ootamatult, et ma lausa võpatasin. „Tule, ma leidsin koha, kust me saame pealt vaadata.”
Idataevas hakkas just heledaks tõmbuma, silmapiiri kohale oli ilmunud esimene valgem kuma, kuid sellest piisas, et vältida kukkumist, kui Frank mu teeraja ääres kasvavate lepapuhmaste vahele juhatas. Põõsastiku keskel asus tilluke platsike, vaevalt rohkem kui meile kahele õlg-õla kõrval seismiseks. Teerada oli selgelt näha, samuti kiviringi sisemus, mis jäi meist maksimaalselt kahekümne jala kaugusele. Kaugeltki mitte esimest korda küsisin endalt, mis tööd Frank sõja ajal õieti tegi. Ilmselgelt olid tal põhjalikud teadmised, kuidas pimedas käratult liigelda.
Unine nagu ma olin, ei soovinud ma muud, kui