Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
arvates…” Tumehabe ignoreeris mind viisil, mis mulle väga kiiresti vastu hakkas.
„Beauchamp?” kordas ta kulmu kergitades ja kogu meestesumm niheles üllatunult. „Prantsuse nimi, eks ole?” Kusjuures ta hääldas seda korrektselt, prantsuspäraselt, sellal kui mina olin kasutanud tavalist inglise hääldust, nagu olnuks mu nimi Beecham.
„Jaa, on küll,” kostsin ma teatud imestusega.
„Kust sa selle tüdruku leidsid?” küsis Dougal, pöördudes Murtaghi poole, kes parajasti nahkplaskust lonksu võttis. Väike tõmmu mees kehitas õlgu. „Craigh na Duni jalamilt. Tal oli käsil vestlus ühe teatud tragunikapteniga, keda ma juhtumisi tunnen.” Ta kergitas mõlemat kulmu. „Tundub, et nad vaidlesivad küsimuse üle, kas provva on hoor või ei ole tema mitte”
Dougal vaatas mu veel kord tähelepanelikult üle, uurides trükimustrilise sitskleidi ja tänavakingade viimast kui detaili.
„Või nii. Ja mis oli proua seisukoht selles vaidluses?” tahtis ta teada, rõhutades sarkastiliselt sõna „proua”, mis mulle väga ei meeldinud. Märkasin ühtlasi, et ehkki tema šoti aktsent oli nõrgem kui Murtaghiks nimetatud mehe oma, oli see siiski nii tugev, et lasta sõnal „proua” kõlada pigem „prouva”.
Murtaghile paistis asi omamoodi nalja tegevat; vähemalt üks suunurk tal kerkis. „Tema ütles, et ei ole mitte. Paistis, nigu oleks kapten kahevahel, ja viimaks ta otsustas järele katsuda.”
„Me võiks ausalt ütelda sedasama teha,” ütles paks mees ja hakkas irvitades minu poole tulema, päästes käigult lahti oma vööd. Ma taganesin kiirelt nii kaugele kui võimalik, mis hoone mõõtmete tõttu ei olnud sugugi küllalt kaugel.
„Lõpeta, Rupert.” Dougal vaatas mind endiselt hukkamõistvalt, kuid ta hääles kõlas autoriteet ja Rupert peatus, tehes koomiliselt pettunud nägu.
„Meie vägistama ei hakka, ja meil poleks selleks nagunii aega.” Olin selle üldpoliitilise avalduse üle väga rõõmus, ükskõik kui kahtlase väärtusega moraalile see ka ei toetunud, kuigi mõne teise mehe varjamatult tiirane pilk mul päriselt rahuneda ei lasknud. Tundsin ennast tobedalt, otsekui oleksin aluspesus rahva ette ilmunud. Ja kuna ma endiselt ei teadnud, kes need mägiröövlid on või mida nad tahavad, paistsid nad äärmiselt ohtlikud. Hammustasin keelde, et suruda alla tervet parve mõtlematuid märkusi, mis vägisi ähvardasid pinnale keeda.
„No mis sa ütled, Murtagh?” küsis Dougal mu kinnivõtjalt. „Vähemalt Rupertist ta ei paista hoolivat.”
„See ei ütle veel midagi,” vaidles vastu üks lühem, kiilaspäisusele kalduv mees. „Rupert ei pakkunud talle punast krossigi. Üheltki naisterahvalt ei saa oodata, et ta mõne Ruperti-suguse ilma rahata – ja ilma ettemaksuta – kõhu peale võtaks,” lõpetas ta oma seltsimeeste naeru saatel. Dougal vaigistas puhkenud lõbususe siiski järsu käeliigutusega ja tegi ukse suunas peanõksu. Kiilanev mees, irvitus alles näol, kadus kuulekalt pimedusse.
Murtagh, kes ei olnud kaasa naernud, vaatas mu üle ja kortsutas kulmu. Ta raputas pead, pannes laubale langeva sirge juuksesalgu kahele poole kõikuma.
„Ei,” sõnas ta otsustavalt. „Mul pole kõige vähematki aimu, kes ta on või mis ta on, aga ma võin oma kõige parema särgi peale kihla vedada, et ta ei ole hoor.” Lootsin, et ta ei pidanud silma seda särki, mis tal parajasti seljas oli, sest see küll riski väärt ei olnud.
„Kuule, Murtagh, sa oled sihändseid näind küll ja küll,” alustas Rupert, kuid Dougal katkestas tema aasimise.
„Me teeme selle asja selgeks pärastpoole,” lõikas ta järsult vahele. „Meil on täna öösel pikk maa minna ja kõigepealt tuleb teha midagi Jamie heaks, ta ei saa niimoodi ratsutada.”
Ma tõmbusin kamina juurde varju, lootes märkamatuks jääda. Murtaghiks nimetatu oli mu käed enne sisenemist lahti päästnud. Võib-olla saan sellal kui nad on muuga hõivatud, minema lipsata. Meeste tähelepanu oli koondunud noorukile, kes kössitas nurgas järi peal. Ta oli kogu mu siinviibimise ja küsitlemise jooksul vaevalt pilku tõstnud, pea norus, hoidis ta käega teist õlga ja kiigutas ennast valu käes aeglaselt edasi-tagasi.
Dougal lükkas noormehe käe ettevaatlikult õlalt ära. Keegi teine tõmbas ära pleedi, mille alt ilmus nähtavale porine ja vereplekiline linane särk. Üks lühike, tihedate vuntsidega mees astus nuga käes hoides poisi selja taha ja särki krae juurest kinni hoides lõikas selle üle rinna ning piki käist lõhki, nii et õlg nähtavale tuli.
Ahmisin õhku, nagu mõni teinegi. Õlg oli viga saanud, seal haigutas sügav, narmendavate servadega haav ja veri voolas vabalt noormehe rinnale. Kuid veelgi ehmatavam oli õlaliiges ise. Seal kõrgus kole kühm ja käsivars oli käändunud täiesti võimatu nurga alla.
„Mmm-hmm,” mühatas Dougal. „Liigesest väljas, vaene vennike.” Noormees tõstis esimest korda pea. Ehkki valust moondunud ja punase habemetüükaga kaetud, oli see tugeva ja heatujulise inimese nägu.
„Tulin, käsi ees, kui musketikuul mu sadulast minema lõi. Kukkusin kogu raskusega käe peale, raksti!, ja nii oligi.”
„Raksti, tõepoolest,” märkis vuntsidega mees, šotlane, kõnepruugi järgi otsustades haritud inimene. Ta katsus õlga ja noormehe näole ilmus valugrimass. „Haavaga pole probleemi. Kuul läks otse läbi ja haav on puhas, veri voolab vabalt.” Mees võttis laualt riidenutsaku ja kuivatas sellega verd. „Aga ma ei oska praegu öelda, mida nihestusega teha. Et õlg korralikult tagasi panna, oleks meil hirurgioni vaja. Kas sa niimoodi ratsutada saad, Jamie-poju?”
Musketikuul? kordasin mõttes juhmilt. Hirurgion?
Noormees raputas pead, nägu kahvatu. „Isegi vaikselt istudes on kuradima valus. Ei, ratsutada ei saa.” Ta pani silmad kinni ja surus hambad kõvasti alahuulde.
„Aga me ei saa teda ometigi maha jätta, mis?” lausus Murtagh kannatamatult. „Punakuued pole pimedas suuremad asjad jäljekütid, aga nad leiavad selle maja varem või hiljem üles, kas on luugid ees või mitte. Ja Jamie ennast juba ilmsüüta karjaseks ei räägi, endal suur mulk õla sees eks ole.”
„Ära hädalda,” lausus Dougal napilt. „Mul pole mingit plaani teda maha jätta.”
Vuntsidega mees ohkas. „Siis pole midagi parata. Peame proovima liigese ise paika saada. Sina, Murtagh, ja Rupert, teie hoidke kinni ja mina proovin.”
Vaatasin kaasaelamisega, kuidas ta noormehe randmest ja küünarnukist kinni võttis ja käsivart üles tõmbama asus. Nurk oli vale, see pidi kohutavat valu tekitama. Higi voolas nooruki näolt, kuid ta ainult oigas vaikselt. Äkki rebis ta end järsult ettepoole ja oleks põrandale kukkunud, kui teda poleks kinni hoitud.
Üks mees avas nahkplasku ja surus selle ta huulile. Kange puskarihais ulatus isegi minuni. Poiss köhis ja läkastas, kuid neelas kohusetruult, tilgutades kuldkollast vedelikku oma särgi jäänustele.
„Hea küll, kas proovime uuesti?” küsis kiilaspea. „Võib-olla peaks Rupert proovima,” pakkus ta paksu mustahabemelise mürglimehe poole pöördudes.
Kui juba kutsuti, lõdvestas Rupert oma käelihaseid nagu vasaraheitja ja võttis noormehel randmest, olles ilmselgelt otsustanud liigese toore jõuga paika tõmmata. Võis arvata, et kohe murdub poisi käeluu nagu luuavars.
„Jätke kohe järele!” Kõik mu põgenemismõtted taandusid professionaalse pahameele ees ja meeste jahmunud pilke märkamata trügisin ma poisi juurde.
„Mis mõttes?” küsis kiilaspea, olles mu sekkumisest silmanähtavalt häiritud.
„Selles mõttes, et niimoodi te murrate tal käeluu,” nähvasin vastu. „Tulge palun eest.” Ma nügisin Ruperti eemale ja võtsin patsiendil randmest kinni. Viimane oli sama üllatunud kui kõik teised, kuid ei hakanud vastu. Tundsin, et ta nahk on kuum, kuid mitte palavikuline.
„Küünarvars tuleb kõigepealt õige nurga alla saada, enne kui see liigesesse tagasi hüppab,” urisesin ma, tirides rannet üles ja küünarnukki sissepoole. Noormees oli haaratav, kuid tema käsivars oli tinaraske.
„Nüüd