Viies naine. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
köit närima. Alguses ta kiskus ja rebis nagu näljane kiskja oma saaki. Peaaegu kohe tuli üks vasaku alalõua hammas ära. Esialgu oli valu meeletu, kuid see möödus kähku. Kui ta siis uuesti köit närima hakkas, tundes end kinnipüütud loomana, kes vabaduse nimel oma käpa läbi närib – tegi ta seda aeglaselt.
Kuivade kõvade köite närimine oli omamoodi lohutav. Kui ta ka end vabaks ei saa, hoiab ta närimisega vähemalt hullumeelsust eemal. Köit järades oli tema mõtlemine teatud määral selge. Talle oli kallale tungitud. Teda hoiti vangis, põrandal pikali. Kaks korda päevas, või oli see hoopis öösel, kostis tema lähedusest kriiksuv hääl. Üks kinnastatud käsi avas ta suu ja kallas sinna vett. Ainult vett, parajalt jahedat. Tema lõuga hoidev käsi oli pigem otsustav kui karm. Pärast seda torgati talle kõrs suhu. Ta imes endasse sooja suppi ja seejärel jäeti ta jälle pimedusse ja vaikusesse üksi.
Talle oli kallale tungitud, ta oli kinni seotud. Tema all oli tsementpõrand. Keegi hoidis teda elus. Ta arvas, et oli lebanud seal juba nädala. Ta oli püüdnud mõista, miks. See pidi olema mingi eksitus. Aga milline? Miks peaks üks inimene lamama kinniseotult pimedas tsementpõrandal? Kusagil ta peas luuras hulluksajav aimdus, mida ta ei julgenud lõpuni mõelda. See polnud eksitus. See jubedus, mis temaga toimus, oli nimelt temale mõeldud, mitte kellelegi teisele. Ja millega see pidi lõppema? Võib-olla kestab see õudusunenägu terve igaviku ja ta ei teagi, mispärast.
Kaks korda päeva või öö jooksul sai ta vett ja süüa. Kaks korda tiriti teda ka jalgupidi augu kohale põrandas. Pükse tal jalas polnud, ainult särk oli alles. Kui ta asjad aetud sai, tiriti ta endisele kohale tagasi. Pühkida polnud millegagi. Pealegi olid ta käed kinni seotud. Ta tundis enda ümber haisu.
Mustuse haisu. Aga ka parfüümi.
Kas tema läheduses oli keegi inimene? Naine, sama, kes tahtis roose osta? Või kõigest üks paar kinnastatud käsi? Käsi, mis tirisid teda augu kohale põrandas. Ja nõrk, vaevutajutav parfüümilõhn, mis jäi õhku pärast söögiaegu ja hädade õiendamist. Kusagilt pidid ju käed ja parfüümilõhn tulema.
Loomulikult oli ta püüdnud nende kätega rääkida. Kusagil pidi olema ka suu. Ja kõrvad. Kes see ka poleks, kes temaga nii käitus, pidi ta ära kuulama, mida temal öelda oli. Iga kord, kui ta tundis käsi oma näo või õlgade vastas, oli ta üritanud rääkida. Ta oli anunud, märatsenud, püüdnud olla iseenda kaitseadvokaat ja rääkida rahulikult ja läbimõeldult.
On olemas õigus, oli ta väitnud, kord nuuksudes, kord metsikult. Õigus, mis on isegi kinniseotud inimesel. Õigus teada, mille eest teda on õigustest ilma jäetud. Kui inimeselt ka see õigus ära võtta, kaotab universum igasuguse mõtte.
Ta polnud vabakslaskmist isegi palunud. Esialgu piisaks talle teadmisest, miks ta vangistati. Rohkem ta ei küsikski. Aga seda tahaks ta küll teada.
Ta ei saanud mingit vastust. Need käed olid ilma kehata, suuta, kõrvadeta. Lõpuks oli ta meeleheite piirile viiduna karjunud ja röökinud. Ent kätes polnud tunda vähimatki reaktsiooni. Kõigest kõrs suhu. Ja veidi vänget parfüümi õhus.
Ta aimas oma hääbumist. Ainus, mis teda pinnal hoidis, oli köie järamine. Vähemalt nädala pikkusena tunduva aja jooksul oli tal õnnestunud vaid köie kõvast pealispinnast läbi närida. Aga selle juures võis ta ikkagi mõelda oma võimalikule pääsemisele. Närimine hoidis teda elus. Veel nädal ja ta peaks hakkama reisilt tagasi jõudma, see oleks praegu poole peal, kui ta poleks rooside pärast poodi läinud ja vangi langenud. Ta oleks Aafrikas keset orhideemetsa ja tema meeli täidaksid vaimustavad lõhnad. Nädala pärast oodatakse teda tagasi. Kui ta ei tule, hakkab Vanja Andersson muretsema. Kui ta juba ei muretse. Pealegi oli veel üks võimalus. Reisibüroo peaks ju oma klientide üle arvet pidama. Ta oli pileti eest maksnud, aga polnud Kastrupi lennuväljale ilmunud. Keegi ehk märkab tema puudumist. Vanja Andersson ja reisibüroo olid tema ainsad pääsemislootused. Oodates närib ta köidikuid, et mitte lõplikult mõistust kaotada. Seda vähest, mis veel alles oli.
Ta teadis, et viibib põrgus. Aga ta ei teadnud, miks.
Ta kandis oma hirmu üle hammastele, mis järasid kõva köit. See oli tema ainus pääsemisvõimalus.
Ta näris edasi.
Aeg-ajalt ta nuttis. Teda vaevasid krambid. Aga ta näris ikka edasi.
Ta oli teinud toast ohvriplatsi.
Keegi ei aimanud ta saladust. Keegi ei teadnud. Tema üksi kandis teadmise koormat.
Kunagi oli see ruum koosnenud paljudest väikestest tubadest madala lae ja lagedate seintega, mida valgustasid vaid sügaval paksus müüris paiknevate aknaluukide vahelt vargsi piiluvad valguskiired. Niimoodi nägi siin välja siis, kui ta väikese tüdrukuna esimest korda siia tuli. Vähemasti tema kõige varasemates mälestustes. Tal oli see suvi ikka veel meeles. Kui ta nägi viimast korda oma vanaema. Varasügisel teda enam ei olnud. Aga suvel istus ta veel õunapuu varjus ja meenutas juba ise varju. Ta oli peaaegu üheksakümne aastane ja tal oli vähk. Liikumatult istus ta selle viimase suve, maailma jaoks kättesaamatu. Lastelastel oli keelatud teda segada. Tema läheduses oli keelatud lärmi teha ja tema juurde tohtis minna vaid siis, kui ta ise neid kutsus.
Kord tõstis vanaema käe ja viipas teda enda juurde. Tema läks, tundes ängistust. Vanadus oli ohtlik, selle juurde kuulusid haigused ja surm, pimedad hauad ja hirm. Vanaema aga vaid vaatas teda, näol lahke naeratus, mida vähk polnud suutnud hävitada. Võib-olla ta isegi ütles midagi, seda ta ei mäletanud. Aga vanaema oli siis veel olemas ja see oli õnnelik suvi. See pidi olema aastal 1952 või 1953. Lõpmata ammu. Kõik hädad olid siis alles kaugel ees.
Tol ajal olid toad olnud väiksed. Alles siis, kui ta 1960-ndate lõpus maja enda kätte sai, tegi ta algust suurte muudatustega. Ta oli lammutanud maha kõik vaheseinad, millel polnud kandvat funktsiooni. Ta ei pidanud seda sugugi üksi tegema. Talle tulid appi ta nõod, noored mehed, kes tahtsid oma jõudu näidata. Aga ta tagus ka ise vasaraga, nii et kogu maja rappus ja müürimörti varises. Tolmu seest ilmuski välja see suur ja avar ruum. Ainsana oli ta alles jätnud suure leivaahju, mis nüüd iseäraliku kaljuna keset tuba troonis. Kõik, kes pärast neid suuri muudatusi tema majja sisse astusid, imestasid, kui ilus siin nüüd kõik oli. See oli seesama vana maja, aga ei olnud ka. Valgus voogas vastraiutud aknaavadest sisse. Kui ta soovis hämarust, tõmbas ta kinni massiivsest tammepuidust aknaluugid, mis ta oli lasknud maja välisküljele kinnitada. Ta oli taastanud vanad põrandad ja jätnud lae ülemiste taladeni avatuks.
Keegi oli öelnud, et see ruum meenutab kirikusaali.
Sellest saadik oli ta ka ise hakanud seda oma privaatseks pühakojaks pidama. Seal üksinda olles tundis ta end viibivat maailma keskpunktis. Seal, eemal kõikjal varitsevatest ohtudest, võis ta end tunda täiesti rahulikuna.
Oli olnud aegu, kui ta oma katedraali harva külastas. Ajagraafikud tema elus olid pidevalt muutunud. Mitmel korral oli ta ka kaalunud maja mahamüümist. Liiga palju oli neid mälestusi, mida ei saanud vasaraga välja raiuda. Ent ta ei suutnud loobuda ruumist, kus oli suur leivaahi, see valge kalju, mille ta oli säilitanud, kuid lasknud kinni laduda. See oli muutunud osaks temast endast. Vahel vaatas ta seda kui viimast kantsi, mida oma elus kaitsta.
Siis oli tulnud kiri Alžeeriast.
Pärast seda polnud enam miski endine.
Ta ei kavatsenud iial oma majast loobuda.
Kolmapäeval, 28. septembril veidi pärast kella kolme jõudis ta Vollsjösse. Ta tuli Hässleholmist ja tegi enne asulast oma maja juurde sõitmist poe juures peatuse. Ta teadis, mida tal oli vaja osta. Ta kõhkles vaid, kas peaks joogikõrte varu täiendama. Igaks juhuks võttis ta ühe paki. Müüja noogutas tervituseks. Ta naeratas vastu ja ütles paar sõna ilma kohta. Seejärel rääkisid nad kohutavast laevaõnnetusest. Ta maksis arve ja sõitis edasi. Tema lähimaid naabreid polnud kohal. Nad veetsid Vollsjös vaid ühe lühikese suvekuu. Need olid Hamburgis elavad sakslased, kes tulid Skånesse vaid juulikuus. Tema suhtlus nendega piirdus vaid teretamisega.
Ta keeras ukse lukust lahti. Esikus ta seisatas ja kuulatas. Siis astus suurde tuppa ja seisis liikumatult leivaahju kõrval. Kõik oli vaikne. Täpselt nii vaikne, kui maailm tema meelest olekski