Viies naine. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
1960 ja 19. jaanuaril 1961, et ta kasutaks kõhklemata rootslastest ÜRO sõdurite vastu relva, kui need talle ette juhtuksid. Lisaks kirjutab Harald Berggren iga kord täpselt üles, palju ta palka sai. Ta teeb iga kuu viimasel päeval põhjalikke arvestusi. Kui palju talle on makstud, kui palju ta on kulutanud ja kui palju kogunud. Ta märgib ka rahulolevalt üles iga sõjasaagi, millele tal on õnnestunud käpp peale panna. Ühes uskumatult jubedas peatükis kirjutab ta, kuidas palgasõdurid läksid mahapõletatud tühja istandusse, kus majas vedelesid pooleldi roiskunud laibad, mustad kärbsepilved ümber. Istanduse omanik ja tema naine, mõlemad belglased, lebasid surnult oma voodites. Nende käed ja jalad olid maha raiutud. Hais oli kohutav. Kuid palgasõdurid otsisid sellegipoolest maja läbi ja leidsid hulgaliselt teemante ja kuldehteid, mis hiljem ühe liibanoni juveliiri poolt hinnati rohkem kui 20 000 krooni väärilisteks. Harald Berggren märgib, et sõdida tasub hea teenistuse pärast. Ühes teises kohas mõtiskleb ta, et vaevalt ta oleks Rootsis autosid parandades sama heale järjele saanud. Ta leiab, et endist elu elades ei oleks ta kunagi kuhugi jõudnud. Ta jätkab suure õhinaga sõdimist.
Peale rahahimu ja selle üle täpse arvepidamise peab Harald Berggren oma päevikus arvet veel millegi üle.
Harald Berggren tapab Aafrikas inimesi. Ta paneb kirja täpse aja ja arvu. Ta märgib ka ära, kas tal avanes võimalus enda tapetud inimestele lähedale minna. Ja kas tegemist oli mehe, naise või lapsega. Ta mainib külma rahuga, kuhu tema lastud surmav kuul neid tabas. Wallander luges neid ikka ja jälle korduvaid lõike üha kasvava jälkustunde ja vihaga. Harald Berggrenil pole sinna sõtta kõige vähematki asja. Ta teenib tapmisega raha. Kes talle maksab, jääb selgusetuks. Ja need, keda ta tapab, on harva mundris sõdurid. Palgasõdurid teevad haaranguid küladesse, mille elanikud on väidetavalt vabaduse vastu, mistõttu tuleb nendega võidelda. Nad tapavad ja rüüstavad ning lahkuvad siis tegevuspaigalt. Nad kõik on eurooplased, kes seal mõrvapatrullides osalevad, ning nad ei pea neid, keda tapavad, endaga võrdväärseteks olenditeks. Harald Berggren ei varja, et põlgab neegreid. Ta kirjutab vaimustusega, kuidas nad jooksevad nagu peata kitsed kui me läheneme. Aga kuulid lendavad kiiremini kui inimesed suudavad joosta ja hüpata. Nende ridade juures oli Wallanderil tahtmine päevik vastu seina visata. Kuid ta tegi vaid väikese pausi, loputas väsinud silmi ja sundis end siis edasi lugema. Sealjuures soovis ta, et oleks juba silmaarsti juures ära käinud ja prillid saanud. Wallander arvestas mõttes, et kui Harald Berggreni ülestähendused vastasid tõele, siis tappis ta keskeltläbi kümme inimest kuus. Pärast seitse kuud kestnud sõdimist ta haigestub ja saadetakse lennukiga Léopoldville’i haiglasse. Tal on amööbdüsenteeria ja tema seisund on mitu nädalat raske. Päeviku sissekanded lakkavad sellal täiesti. Kuid haiglasse sattumise ajaks on ta tapnud juba üle viiekümne inimese, selle asemel et Rootsis autosid parandada. Tervenedes pöördub ta oma kompanii juurde tagasi. Kuu aega hiljem on ta Omerutus. Nad seisavad selle kivi juurde, mis, – nagu selgub – ei olegi kivi, vaid termiidipesa, ning keegi Raul teeb temast koos Terry O’Banioni ja Simon Marchandiga pilti. Wallander läks fotoga köögiakna juurde. Ta polnud kunagi päris termiidipesa näinud. Kuid ta mõistis, et päevikus on juttu just nimelt sellest fotost. Ta asus taas lugema. Kolm nädalat hiljem satuvad nad lõksu ja Terry O’Banion saab surma. Nad on sunnitud korrapäratult taganema. See on paaniline põgenemine. Wallander püüab leida Harald Berggreni jutus hirmu märke. Ta on kindel, et mees kartis. Kuid Harald Berggren varjab seda. Ta märgib vaid, et nad matavad surnud mehed võssa ja tähistavad hauad lihtsate puuristidega. Sõda läheb edasi. Ta kirjutab, kuidas nad ahvikarja pihta märki lasid. Ja jõe äärest krokodillimune korjasid. Tema säästud küünivad juba 30 000 kroonini.
Kuid siis, 1961. aasta suvega saab kõik järsku otsa. Päevik lõpeb ootamatult. Wallander mõtles, et küllap oli see ootamatu ka Harald Berggreni jaoks. Mees vist kujutas ette, et see eriskummaline džunglisõda kestab igavesti. Viimases sissekandes kirjutab Harald Berggren, kuidas nad öösel ülepeakaela maalt lahkuvad tuledeta transpordilennukiga, mille üks mootor hakkas tõrkuma kohe pärast õhkutõusmist lennurajalt, mille nad ise olid võssa raiunud. Päevik lõpebki niisama järsult, nagu oleks Harald Berggren ära tüdinenud või poleks tal enam midagi öelda olnud. Sealsamas lennukis see katkeb ja Wallanderil jääbki teadmata, kuhu lennuk suundus. Harald Berggren lendab läbi Aafrika öö, mootori hääl vaibub ja ta ongi läinud.
Kell oli juba viis. Wallander sirutas selga ja läks rõdule. Mere poolt lähenes pilvemass. Sadu polnud enam kaugel. Ta mõtles päevikule. Miks see oli Holger Erikssoni seifis koos kuivanud inimpeaga? Kui Harald Berggren on veel elus, oleks ta umbes 50-aastane. Wallanderil hakkas rõdul külm. Ta läks tuppa ja sulges ukse. Siis istus ta diivanile. Silmad valutasid. Kelle jaoks Harald Berggren seda päevikut pidas? Enda või kellegi teise jaoks?
Midagi oli nagu puudu.
Wallander ei teadnud, mis nimelt. Üks noor mees peab kaugel Aafrikas sõdides päevikut. Kord kirjutab ta väga üksikasjalikult, samas on jälle väga napisõnaline. Aga midagi on kogu aeg puudu. Midagi, mida Wallander ei osanud ka ridade vahelt välja lugeda.
Alles siis, kui Ann-Britt Höglund teist korda uksekella helistas, sai talle järsku selgeks, mis see oli. Ta vaatas uksel seisvat naist ja taipas, mis Harald Berggreni päevikus puudus. Päevikus kirjeldatud maailmas domineerisid ainult mehed. Naised, keda Harald Berggren seal mainis, olid kas surnud või põgenesid paanikas. Välja arvatud Irene, keda ta Taanis Tivolis kohtas. Kes oli kena, aga liiga pikk. Rohkem ei mainitud ühtegi naist. Harald Berggren kirjutab puhkusest erinevates Kongo linnades, kuidas nad end purju jõid ja kaklustesse sattusid. Aga ei ainsatki naist peale selle Irene.
Wallanderile tundus miskipärast, et see oli tähtis. Harald Berggren oli Aafrikasse sõites noor mees. Sõda oli tema jaoks seiklus. Naised on üks osa noore mehe seiklustest.
Teda pani see imestama. Aga ta hoidis need mõtted esialgu enda teada.
Ann-Britt Höglund tuli ütlema, et nad vaatasid Nybergi ekspertidega Gösta Runfeldti korteri uuesti üle. Paraku tulemusteta. Nad ei leidnud midagi, mis oleks selgitanud, miks mees endale pealtkuulamisseadeldise tellis.
„Orhideed on ta elu sisu,” ütles Ann-Britt. „Jääb mulje, et ta on absoluutselt pühendunud leskmees.”
„Ta naine kuuldavasti uppus,” tähendas Wallander.
„Ta oli väga ilus,” ütles Ann-Britt Höglund. „Ma nägin nende pulmapilti.”
„Võib-olla peaksime välja uurima, mis tookord juhtus,” ütles Wallander. „Kui aega saame.”
„Martinsson ja Svedberg otsivad Runfeldti laste kontaktandmeid,” ütles Ann-Britt. „Aga kas me ei peaks hakkama tema kadumisse tõsiselt suhtuma?”
Wallander oli juba Martinssoniga telefoni teel rääkinud. Martinsson oli helistanud Runfeldti tütrele. Tütar oli keeldunud uskumast, et isa võiks vabatahtlikult kaduda. Ta oli hakanud väga muretsema. Tema teada sõitis isa Nairobisse ja viibis seal veel praegugi.
Wallander oli nõus, et nüüdsest oli Gösta Runfeldti kadumine politsei jaoks oluline juhtum.
„Siin on veel palju segast,” ütles ta. „Svedberg lubas helistada, kui ta Runfeldti poja kätte saab. Poeg pidi olema kusagil Hälsinglandi kandis maal, telefoni seal ei ole.”
Nad otsustasid, et teevad koosoleku pühapäeval pärast lõunat. Ann-Britt lubas kõigile teatada. Siis rääkis Wallander talle päeviku sisust. Ta jutustas kõigest põhjalikult. Teisele inimesele rääkimine oli ühtlasi ka enda jaoks kokkuvõtte tegemine.
„Harald Berggren,” ütles Ann-Britt, kui ta lõpetas. „Kas tema võis Holger Erikssoni tappa?”
„Igatahes on ta kunagi varem raha eest palju julmi tegusid teinud,” ütles Wallander. „Seda päevikut on õudne lugeda. Võib-olla mees elab praegu hoopis teistsugust elu ja kardab, et see tuleb päevavalgele?”
„Tähendab, me peame teda otsima hakkama,” ütles Ann-Britt Höglund. „Sellest alustamegi. Ainult et kust teda otsida?”
Wallander noogutas.
„Päevik oli Erikssoni seifis. See on seni ainus jälg. Aga see ei tohi nüüd meil muidugi kinnisideeks muutuda.”
„Sa ju tead,