Viies naine. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
teener. Sellel reisil oli salajane sisu, mida tema ise kunagi lõpuni mõista ei suuda. Isa sõitis Rooma, et näha midagi, mida ta oleks otsekui eelnevalt oma peas juba läbi elanud.
Kolmandal päeval olid nad külastanud Sixtuse kabelit. Wallanderi isa oli seisnud peaaegu tund aega ja vaadanud Michelangelo maalitud lage. See oli nagu vana inimese sõnatu palve otse taeva poole. Wallanderil endal jäi varsti kael kangeks ja ta andis alla. Ta sai aru, et näeb midagi väga ilusat. Aga ta mõistis ka, et tema isa näeb midagi palju enamat. Korraks käis tal peast läbi patune mõte, et ehk otsib isa sellelt tohutult laefreskolt mõnd tetre või päikeseloojangut. Aga ta kahetses oma mõtet. Polnud kahtlustki, et isa, turumaalija, nagu ta oli, vaatas meistriteost harduse ja imetlusega.
Wallander tegi silmad lahti. Vihm trummeldas.
See oli nende kolmandal õhtul Rooma ajaarvamise järgi, kui tal tekkis aimdus, et isa valmistus millekski, mida ta tahtis salajas hoida. Tal polnud aimugi, millest tal selline tunne tuli. Nad olid koos Via Venetos õhtust söönud, Wallanderi meelest arutult kalli raha eest, aga isa oli väitnud, et nad saavad seda endale lubada. Nad olid oma ainsal ja viimasel Rooma reisil. Siis pidid nad endale ka korralikku õhtusööki lubama. Pärast olid nad kiirustamata läbi linna jalutanud. Õhtu oli olnud meeldivalt jahe, kõikjal ümberringi olid inimesed ja Wallanderi isa rääkis Sixtuse kabeli laefreskost. Teel hotelli olid nad kaks korda ära eksinud. Wallanderi isasse suhtuti pärast tema hommikusöögimässu suure respektiga ja neile ulatati võtmed aupaklike kummarduste saatel. Seejärel läksid nad trepist üles, soovisid teineteisele head ööd ja sulgesid uksed. Wallander lebas voodis ja kuulas tänavalt kostvaid hääli. Võib-olla mõtles ta veidi Baibale, võib-olla tuli niisama uni peale.
Korraga oli ta olnud täiesti ärkvel. Miski oli teda rahutuks teinud. Veidi aja pärast oli ta hommikumantli selga pannud ja hotelli vastuvõttu läinud. Kõik oli väga vaikne. Ööportjee istus kõrvalruumis ja vaatas mahakeeratud häälega telekat. Wallander ostis talt pudeli mineraalvett. Vastuvõtus töötav noormees teenis öises vahetuses oma teoloogiaõpingute finantseerimiseks. Seda oli ta rääkinud juba siis, kui Wallander eelmisel korral mineraalvett ostmas käis. Noormehel olid tumedad lokkis juuksed, ta nimi oli Mario, ta oli sündinud Paduas ning ta rääkis suurepäraselt inglise keelt. Wallander oli seisnud, veepudel käes, ja kuulnud korraga end noormehele ütlemas, et ta tuleks teda üles ajama, kui isa peaks öösel vastuvõttu ilmuma või hotellist väljuma. Portjee oli talle otsa vaadanud, võib-olla endamisi imestades, aga võib-olla oli ta seal juba nii kaua töötanud, et inimeste öised soovid ei suutnud teda enam üllatada. Ta oli noogutanud ja kinnitanud, et kui vanahärra Wallander öösel välja läheb, tuleb ja koputab ta kohe toa number 32 uksele.
Kuuendal ööl see juhtuski. Sel päeval olid nad ringi uidanud Forum Romanumis ning külastanud Doria Pamphilj’ galeriid. Õhtul olid nad läbinud maa-alused käigud, mis viisid Villa Borghese juurest Hispaania treppideni ja nautinud õhtusööki, mille arve Wallanderi tõeliselt üllatas. See oli üks selle igati õnnestunud reisi viimastest õhtutest. Wallanderi isa oli täis katkematut indu ja uudishimu. Nad olid läinud läbi linna ja peatunud ühes kohvikus, et juua tass kohvi ja võtta klaasike grappa’t. Hotellis said nad oma võtmed, õhtu oli soe, nagu kõik eelmised selle septembrinädala õhtud, ning Wallander jäi silmapilkselt magama.
Kell pool kaks koputati uksele.
Kõigepealt ei saanud ta aru, kus ta viibib. Aga kui ta unesegasena püsti kargas ja ukse avas, seisis seal portjee ja teatas oma laitmatus inglise keeles, et vanahärra, kes on signor Wallanderi isa, lahkus äsja hotellist. Wallander ajas riided selga. Tänavale jõudes nägi ta isa teisel pool tänavat sihiteadlikul sammul eemaldumas. Wallander järgnes talle teatud vahemaa tagant, mõeldes, et esimest korda elus jälitab ta oma isa ja et ta eelaimus oli olnud õige. Algul polnud Wallander kindel, mis suunas nad lähevad. Aga kui tänavad hakkasid kitsamaks muutuma, taipas ta, et nad on teel Hispaania treppide juurde. Ta hoidis endiselt isaga teatud vahemaad. Ning siis, soojas Rooma öös, nägi ta oma isa tõusmas piki lugematuid trepiastmeid üles kuni kahe torniga kirikuni välja. Siis isa istus, paistes väikese musta täpina, ja Wallander hoidis end varju. Isa jäi sinna peaaegu tunniks. Siis ta tõusis ja tuli trepist alla. Wallander jälitas teda, see oli ta elu kõige salajasem ettevõtmine. Peagi jõudsid nad Fontana di Trevi juurde, münti isa sinna üle õla siiski ei visanud, silmitses lihtsalt suurest purskkaevust pritsivat vett. Tänavalatern valgustas ta nägu nii selgesti, et Wallander nägi ta helkivaid silmi.
Seejärel pöördusid nad tagasi hotelli.
Järgmisel päeval istusid nad Alitalia lennukis ja lendasid Kopenhaageni poole, Wallanderi isa aknapoolsel istmel nagu Itaaliasse sõiteski, ja Wallander nägi oma käte pealt, et ta on pruun. Alles Limhamni praami peal küsis ta, kuidas isa reisiga rahule jäi. Isa noogutas, pomises midagi vaevukuuldavalt ja Wallander teadis, et suuremat entusiasmi pole mõtet loota. Gertrud oli neil autoga Limhamnis vastas. Wallanderi lasid nad Ystadi kesklinnas autost maha ning kui ta õhtul helistas, et küsida, kas kõik on korras, ütles Gertrud, et isa istub juba ateljees ja maalib oma igavest motiivi – päikeseloojangut vaikse tuuletu maastiku kohal.
Wallander tõusis voodist ja läks kööki. Kell oli pool kuus. Ta tegi kohvi. Miks isa öösel välja läks? Milleks ta seal trepil istus? Mis helk see ta silmis oli seal purskkaevu juures?
Tal polnud aimugi. Aga ta oli näinud killukest oma isa sisemaailmast. Tal oli jätkunud piisavalt arukust jäädagi teisele poole nähtamatut seina. Ta ei kavatsenud kunagi isalt tema öise jalutuskäigu kohta Roomas aru pärida.
Kohvi valmimist oodates läks Wallander vannituppa. Talle tegi rõõmu, et ta nägi päris terve ja energiline välja. Päike oli ta juukseid pleegitanud. Võis ju olla, et kõik need spagetid olid ta kehakaalu kasvatanud, aga tal polnud mõtteski kaalule astuda. Ta tundis end väljapuhanuna. See oli kõige tähtsam. Tal oli hea meel, et see reis tõepoolest teoks sai.
Teadmine, et ta peab juba mõne tunni pärast jälle politseinikuks hakkama, ei tekitanud temas mingit vastumeelsust. Varem oli tal sageli olnud raske pärast puhkust tööle asuda. Viimastel aastatel oli ta pidanud ennast lausa sundima. Tal oli ka olnud perioode, mil ta oli tõsiselt kaalunud politseist lahkuda ja mujale tööle minna, näiteks mõne ettevõtte turvaülemaks. Aga ta oli politseinik. Ta oli sellest nüüd lõplikult aru saanud. Ta on ja jääb politseinikuks.
Duši all mõtles ta mõne kuu tagustele sündmustele, soojale suvele ja Rootsi maailmameistritiitlile naiste jalgpallis. Ta polnud ikka veel üle saanud suve läbi peetud jahist sarimõrtsukale, kes osutus lõpuks kõigest 14-aastaseks nõrgamõistuslikuks poisiks. Roomas veedetud nädala jooksul olid kõik suve vapustavad sündmused olnud kui peast pühitud. Nüüd olid need jälle platsis. Üks nädal Roomas ei muuda midagi. Maailm, kuhu ta pidi tagasi pöörduma, oli ikka sama.
Ta istus köögilaua taga, kuni kell sai seitse. Vihm trummeldas lakkamatult. Itaalia soojus tundus juba kauge mälestusena. Skånesse oli jõudnud sügis.
Pool kaheksa lahkus ta oma korterist ja sõitis autoga politseimaja ette. Samal hetkel jõudis kohale ka tema kolleeg Martinsson ja parkis kõrvale. Nad kätlesid vihmasajus ja kiirustasid politseimaja peaukse suunas.
„Tere tulemast tagasi! Kuidas reis läks?” küsis Martinsson.
„Isa jäi väga rahule,” vastas Wallander.
„Ja sa ise?”
„Seal oli ilus. Ja soe.”
Nad läksid sisse. Ebba, kes oli istunud Ystadi politsei valvelauas juba üle kolmekümne aasta, tervitas teda avala naeratusega.
„Kas septembris on ka veel võimalik nii pruuniks saada?” imestas ta.
„Jah,” vastas Wallander. „Kui päikese käes olla.”
Nad läksid mööda koridori. Wallander mõtles, et oleks pidanud Ebbale midagi ostma. Ta oli oma mõtlematuse pärast pahane.
„Siin on kõik vaikne,” ütles Martinsson. „Ei midagi tõsist. Sama hästi kui polegi midagi.”
„Ehk tuleb rahulik sügis,” vastas Wallander erilise veendumuseta.
Martinsson läks kohvi järele. Wallander