Naljakas tüdruk. Nick HornbyЧитать онлайн книгу.
seda kohtumist asitõendina, et Barbara elu Londonis on vapustav seltskondlik triumf.
Barbara hakkas otsast pihta, ilma et oleks midagi teistmoodi teinud, sest ta ei saanud aru, millest see mees räägib.
„Oledki selline, jah?”
„Milline?”
„Selline.” Lavastaja nookas tema suu poole. „Aktsendiga.”
„See pole aktsent. Ma räägingi niimoodi.”
„Teatris tähendab see aktsenti.”
Lavastaja ohkas ja hõõrus silmi.
„Ma olen kuuekümne kolme aastane,” ütles ta. „Ma olin nooruse poolest kõigi aegade teine lavastaja, kes eales Bristoli Old Vicis töötanud. See on kõige halvem näidend, mida ma eales lugenud olen. Me kohtume võib-olla mu karjääri kõige madalamas punktis ja miski ei anna lootust, et ees seisaksid paremad ajad. Ükskõiksus antaks mulle ehk andeks, sa kindlasti nõustud minuga. Ja ometi pole mul ükskõik. Ja kui ma sind sellesse lavastusse võtaksin, näitaks see, et ma olen alla andnud, mõistad?”
Barbara ei mõistnud ja nii ta ka ütles.
„Miks sa vastu punnid?”
„Ma ei punni.”
„Näidendis. Sa punnid vastu. Ja enne kui ma jätkan, peaksin ma ütlema jaa-jaa-jaa, Albert Finney, Tom Courtenay, Richard Burton, noored vihased mehed ja kraanikausirealism, suurepärane, suurepärane. Aga siin pole paraku ühtki kraanikaussi näha. Selle näidendi pealkiri on „Ringiratast mööda aeda”. Niisiis. Miks sa vastu punnid? Häälduse järgi otsustades oled sa eluaeg krõbekartulit müünud, kaks penni kott. Sa ju ometi laseksid Nigeli-sugusel mehel endaga teha, mida ta aga tahab? Vaata, mul on vaja, et publik seda usuks. Ma olen hukule määratud, ma tean. Ma olen dinosaurus. Sellised asjad lähevad mulle korda.”
Barbara rappus raevust, kuid mingitel arusaamatuks jäävatel põhjustel ei tahtnud ta, et lavastaja seda näeks.
„See selleks. Tubli tots, et tulid ja proovisid.”
Barbara tahtis selle mehe meelde jätta. Tal oli tunne, et ei näe teda enam iialgi, sest mees oli väsinud ja vana ja tarbetu, aga tema ise polnud. Kuid Barbaral oli vaja selle mehe nime teada saada, juhuks kui tal peaks kunagi olema võimalust talluda selle mehe käel, kui too endavalitud ameti küljes parajasti ohtlikult kõlkuma peaks.
„Vabandust,” ütles ta mesimagusalt. „Ma vist ei kuulnud teie nime?”
„Vabandust. Kui ebaviisakas minust. Julian Squires.”
Lavastaja ulatas talle oma lõdva käe, aga Barbara ei võtnud seda vastu. Vähemalt nii palju uhkust tal oli.
Barbara läks Briani juurde ja puhkes nutma. Brian ohkas ja vangutas pead ja tuhnis siis lauasahtlis, kuni leidis punase kausta, mille kaanele oli suurte tähtedega kirjutatud HÄÄLETÄIUS-TUSPROGRAMM. See sarnanes natuke selle raamatuga, mida Eamonn Andrews uuris telesarjas „See on su elu”.
„Kahju ei tee see sulle mitte mingil juhul,” ütles Brian. „Olen seda paljudele naisnäitlejatele soovitanud. Räägitakse, et on väga hea. Michael Aspel ja Jean Metcalfe. „Hispaanias on hirmsad vihmahood” ja nõnda edasi. Sel naisel on tõesti imeilus hääldus.”
Barbara isa armastas Jean Metcalfe’i. Ta töötas raadios ja rääkis seda sorti BBC-häälega, mida polnud mitte kellelgi kogu Inglismaal, ei põhjas ega lõunas.
„Ma ei suudaks eluilmaski Jean Metcalfe’i häält teha.”
„Sa ei peagi täpselt tema häält tegema. Lihtsalt … natuke … vähem enda moodi häält. Kui sa seda soovid. Ja kui ei soovi, siis las keegi koorib sind paljaks ja tapab su, värvides sind aerosooliga üleni kuldseks. Sa ajad mind ahastusse. Iga tüdruk, kes mul arvel on, oleks su trumpide pärast valmis tapma. Ja sina ei taha neist väljagi teha.”
„Ei kao nad kuhugi. Kas ma ei või koos oma trumpidega nalja visata?”
„Asi pole minus, sa tead ju küll. Asi on neis.”
Barbara uuris „Hääletäiustusprogrammi”. Ise ta tahab näidelda, ja näitlemine tähendab ju muundumist kellekski teiseks, nii et mis tähtsust sel on, kui ta muundub juba enne, kui keegi talle töödki on andnud?
„Ja kui see asi juba jutuks tuli,” ütles Brian, „siis kas ehk pole mitte aeg lakata olemast Blackpooli Barbara?”
Brian mõtles muidugi Barbara karjääri järgmise faasi peale. Sellel, kes mängib BBC telelavastuses maa all söekaevandustes töötavatest vallasemadest, on täiesti ükskõik, et tema nimi on Barbara. Aga Sabrina oli kunagi olnud Norma Sykes. Tuli teatavad abinõud tarvitusele võtta.
„Ma arvasin, et sellest me praegu räägimegi.”
„Me rääkisime sellest Blackpooli poolest. Barbara poolest me ei rääkinud.”
„Mida ma selles suhtes ette võtta saan?”
„Sa ei pea Barbara olema.”
„Tõsiselt räägid või?”
„Mitte … surmtõsiselt.”
„Kui sul vahet pole, siis ma jätan oma nime alles.”
„Sel juhul väikest viisi surmtõsiselt. Mitte … eluohtlikult. Küll aga hirmutavalt.”
„Sa tahad, et ma uue nime võtaksin?”
„Sa võid vana nime alati tagasi võtta, kui sa uuega läbi ei löö.”
„Oo, tänan.”
Muud polnudki vaja, otsustamaks, et ta ei taha enam iialgi uuesti Barbara olla: see pidi olema läbikukkumise märk, ja Barbara ei kavatsenud läbi kukkuda. Vahet polnud. Ta võis nime vahetada ja häält moonutada, aga ikkagi edasi tema ise olla, sest ta oli üksnes tuli tuha all, ja kui tuli tuha alt välja ei pääse, põletab see ta ära.
„On sul mulle nimi juba valmis?”
„Muidugi mitte. Ega minus ikka nii palju väikest Hitlerit ei ole. Me valime selle koos.”
Niisiis valis Barbara „Tasujate” seriaalist Honori ja Cathy, mängufilmidest Glynise ja Vivieni ja Yvonne’i, isegi Lucy televisioonist. Ja kui kõik talle meeldivad nimed olid maha laidetud, jäid nad kahekesi pidama Briani kõige esimese soovituse, Sophie Straw’ peale. Sophie kõlas peenelt, Barbara sai aru küll.
„Miks Straw1?”
„Sandie Shaw. Sophie Straw. See kõlab hästi.”
„Aga miks mitte Sophie Simpson?”
„Mida lühem, seda parem.”
„Smith siis.”
„Mis Straw’l viga on?”
„Mis sulle selle juures meeldib?”
„Ma olen õnnelikus abielus mees.”
„Seda oled sa mulle ka varem öelnud.”
„Aga kui isegi mina, õnnelikus abielus mees, mõtlen miskipärast ikkagi heintes püherdamise peale, siis kujuta ette, mida kõik õnnetus abielus mehed tunda võivad.”
Sophie Straw tõmbas nina krimpsu.
„See on natuke jälk.”
„Ma ei taha olla halbade uudiste tooja, mu armas. Aga sellel alal on tahke, mis on tõesti natuke jälgid.”
Järgmisel päeval saatis Brian Sophie Straw’ kandideerima noore koduperenaise rollile seebireklaamis. Sophie oli üsnagi kindel, et Brian üritab tema vaimu murda. Ta oli õhtu otsa Marjorie’ plaadimängijal Briani etluskunstiplaate kuulanud ja püüdnud maksku mis maksab Jean Metcalfe’i häält järele teha, aga nüüd peatasid nad ta juba enne, kui tal üldse midagi öelda paluti. Seebitootjate esindaja istus koos režissööriga ühes toas ning naeratas ja raputas pead.
„Kahju küll, Sophie,” ütles režissöör. „Sedapuhku mitte.”
„Kas
Õlg, õled – ingl. k. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)