Rolling Stones. Philip NormanЧитать онлайн книгу.
ühe mütsiga lüües hukka kui alaväärtusliku proletariaadi hälve. Popmuusika ehk lahjendatud rock ei olnud teeninud kuigivõrd väärikamat mainet. Selle edukaim Briti näidis Cliff Richard oli saavutanud edu tänu sellele, et oli vahetanud rokivenna räpaka imago tavapärase meelelahutusäri tegelaskuju vastu.
Kuid muutus oli teel, see oli teel mõlkis väikebussis, mis sõitis Põhja-Inglismaa põlatud linnast Liverpoolist Londoni poole. Juunis 1962 oli tundmatu plaadifirma Parlophone’i juht nõustunud kuulama nelja noort Liverpooli muusikut, kellele kõik suured kompaniid olid sinnamaani ära ütelnud. Nende esimene plaat, mille materjal valiti iseäraliku ja mitte kuigi kaubandusliku repertuaari seast, avaldati oktoobris. Plaat oli „Love Me Do”, bänd Beatles.
Rolling Stonesile oli 1962. aasta oktoobris kõige põletavam küsimus, kuidas elada üle järgmine nädal. Suurt abi polnud sellestki, et nende debüüt Marquees oli läinud paremini, kui ükski neist oli osanud loota. Klubi džässi ja puhta bluusi austajaskonnale piisas ainult näha Dick Taylorit mängimas basskitarri kontrabassi asemel, et neid põlgusväärseks pidada. Ent kohal oli ka jõuk Wembleyst ja Shepherd’s Bushist saabunud mod’e, kes armastasid Chuck Berryt ja Bo Diddleyt sama palju kui Keith ja – kuna nad olid mod’id – lämmatasid otsustavalt džässiaustajate pahameele. See aga ei teinud uut bändi põrmugi sümpaatsemaks Marquee juhile ja rahvusliku džässiliidu mehele Harold Pendletonile, kes laitis häälekalt nende muusikat, nende riideid, nende suhtumist ja – Ian Stewarti meelest – nende väärastunud nimevalikut.
Ainus, mida Harold Pendleton nõustus neile edaspidi pakkuma, oli mingil põhjusel tulemata jäänud bändide asendamine. Tihtipeale helistas Pendleton pärast esinemise asjus kokkuleppimist Brian Jonesile ja teatas, et ta ikkagi ei taha neid. Noil õhtuil aga, kui nad pääsesidki Marquee lavale mängima, andus Pendleton sapisele teravmeelitsemisele. Ta lemmiksihtmärk oli kohmakas ja uje Keith Richards oma kitsas mustas ülikonnas ja vistrikuarmilise näoga, mängimas Chuck Berry kitarririffe, mida Pendleton kogu südamest tülkas.
Pahakspanu, mida džässivennaskond nende vastu lakkamatult üles näitas, sundis liidriomadustega Brian Jonesi kirjutama Jazz Newsile pika ja erudeeritud kirja, milles ta kaebas, et „kahjuks on džässiringkonnis võimust võtnud pseudointellektuaalne snoobitsemine … Peaks ju olema silmanähtav,” jätkas Brian mõjuvalt, „et rock’n’roll’il on rütmibluusiga kaugelt tihedam sugulusside kui džässil, kuivõrd rock on rütmibluusi otsene muundkuju, sellal kui džäss on neegrimuusika sootuks teises mõttes, intellektuaalselt kõrgem, ent emotsionaalselt pingetum …”
Harold Pendleton ei õiendanud päris põhjuseta. Ehkki Rolling Stones oli korralikult varustatud kitarristidega ja sel oli puhas laulja, ei olnud see leidnud trummarit, kes nõustuks bändiga oma saatust jagama. Kui kitarri osta ja sellel plõnnida suutis iga mees, siis trummarikoht oma hiiglasliku viiekümnenaelase investeeringuga eeldas püsivat ja kutselist pillimeest. Mick Avory oli tol esimesel Marquee õhtul teinud kaasa lihtsalt heast tahtest. Kõik trummarid, keda nad olid siiani katsetanud, pärinesid džässbändidest ega osanud või tahtnud rütmibluusi tuuma tabada. Ainus erand oli Charlie Watts, Blues Incorporatedi asendustrummar, kes tegi kaasa ka Soho pundis Blues By Six. Ja kuigi morni näoga Charlielgi oli džässi taust, tuli ta toime kõigega, mida nad tahtsid. Aga ta näis olevat niigi pakkumistega koormatud ja ka liiga kindlustatud, et end nendega päriselt siduda. „Me kõik tundsime tollal Charlie ees pisukest aukartust,” rääkis Keith. „Me arvasime, et ta on meile liiga kallis.”
Brian Jonesi topeltelu ükskõikse perepea ja muretu poissmehena muutus samal suvel veelgi keerulisemaks, kui tema, Mick Jagger ja Keith Richards üürisid üheskoos Chelseas Edith Grove’il korteri. Kolmekesi jagasid nad kaht tuba raamas majas, mis vappus Fulham Roadil tormavate veoautode möirete käes. Isegi Londoni üürikambrite üldist niru seisu arvestades oli korter armetu: võidunud ja narmendav tapeet, rõsine mööbel, räpased kardinad ja paljad elektripirnid, mis said voolu müntidega töötavast elektriarvestist. Majas oli ühiskemmerg, mis asus kahe korruse vahel trepimademel. Kui keegi tahtis sinna minna pärast pimenemist, pidi ta end varustama paberi, tikkude ja küünlaga. Keith lubas revolvri osta, et saaks seal istudes rotte kõmmutada.
Tilluke üüriraha maksti Mick Jaggeri stipist ning Briani müüjaabilise palgast. Keith – kui välja arvata üks lühike ots jõuluaegse postiljoniabina – ei hakanud ennast peale kitarrimängu muu tööga koormama. Tema panus ühiskassasse olid toidupakid, mida ema talle Dartfordist saatis. Doris Richards käis kord nädalas korteris ning viis hunniku musta pesu ja särke pessu.
Et oleks kergem üüri tasuda, võtsid nad kampa neljandagi asuka, noore trükkali, kellest nad ei teadnud muud kui ainult nime Phelge. „Ta oli üks teatavat sorti segane tüüp, nagu neid võis toona Chelseas kohata,” räägib Keith. „Astud eesuksest sisse – ja seal seisab trepil Phelge, aluspüksid pähe tõmmatud.”
Mickile tähendas Edith Grove’i korter pääseteed kodusest surutisest ja ema noomimisest raisatud võimaluste teemal. Ja ometi jäi ta esmajoones ikkagi majandustudengiks, kes sisimas mõistis, et peab ühel päeval hülgama bluusilaulmise ja pühenduma koolilõpetamisele. Ka pärast Marquees veedetud unetuid öid ja igikestvat pummeldamist Chelseas läks ta hommikul truisti Londoni Majanduskooli. Ehkki isa mõju aina nõrgenes, ei jätnud ta päriselt ka treenimist. Kahvatu ja rambe Chelsea logard käis korrapäraselt LSE teise koosseisu eest jalgpalli mängimas.
Töötu ja peagu pennitu Keith veetis suurema jagu päevi korteris elektriarvesti ja kitarri seltsis. Brianil oli esialgu veel töökoht Whiteley kaubamajas ja teiste teada ka alternatiivkodu Pat Andrewsi ja lapsega. Kaubamaja töökoht kadus, kui Brian tabati kassast näppamiselt. Suhe Pati ja lapsega oli samamoodi katkenud, aga Dick Hattrell jäi ustavaks sõbraks. Pärast seda polnud ka Brianil enam midagi teha, nii et ta istus päevade kaupa koos Keithiga Edith Grove’i korteris, kus nad harjutasid kitarriduette ja Brian ka suupilli ning pidasid plaani, kuidas korraldada endale järgmine söögikord. Ta õpetas Keithile triki, mille oli omandanud Oxfordi-seikluste ajal: pugeda pummelungijärgsel hommikul naabrite korteritesse, võtta sealt kaasa kõik õllepudelid ning viia need kõrtsi või joogipoodi ja teenida iga pudeli pealt kaks penni.
Pisut raha nirises ka esinemistelt, mida Brian korraldas paikades, kus ta oli oma Londoni ümbruse rännakutel ringi kolanud. Tegu oli peamiselt nädalalõpu tantsupidudega, mis pandi püsti mõnes kiriku abihoones või äärelinna spordisaalis. Tasu – harva üle paari naela õhtu eest – anti Briani kätte, kes jagas seda pärast teistega. Kuna Brian ei pidanud asja kõneväärseks, ei teadnud nad, et ta maksis iga kord endale kui bändi liidrile – ja nagu ta tavatses ütelda, ka mänedžerile ja agendile – lisatasu. Sel ajal teenis Brian neist alati väikese ja vargse protsendikese võrra rohkem.
Üks nende korrapärane esinemiskoht oli Richmondi St Mary kogudusehoone, kus nad mängisid vaheldumisi Shepherd’s Bushist pärit bändiga High Numbers, millest hiljem kujunes Who. Teine paik oli Twickenhamis Eel Pie saarel asuv logu puidust tantsusaal, kuhu pääses kuuepennise tasu eest mööda jalakäijate silda. Nad sõitsid sinna ühistranspordiga, bussi või metrooga, ning neid saatis Dick Hattrell, kes näis Briani soovil tegevat kõike, mis too tahtis. Hattrell tegutseski nende tuurimänedžerina, kuni sai väikese tööotsa reservväelasena ja lahkus Londonist.
Samal ajal ei olnud Harold Pendletoni sarkasm Marquees raasugi raugenud. Isegi Cyril Davies, kellele Rolling Stones oli algul meeldinud, ühines nüüd džässistidega nende vastu ning tõmbas nende nime kuulutusel, kus esikohal seisis tema enda bänd, hoolimatult maha. Need olid päevad, kui keegi ei tundnud Keith Richardsit veel küllalt hästi, et mõista ohu märke. Ühel õhtul, kui ta oli mõnda aega hoolega juurelnud sõnade üle, mida Harold Pendleton oli talle ütelnud, võttis Keith kitarri ja virutas selle nagu ürgmees oma nuia vastu Pendletoni pead.
Pärast seda ei tulnud Marquees esinemine kõne allagi. Veelgi vähem lootust oli Ken Colyeri Studio 51-s ja Giorgio Gomelsky Piccadilly klubis, kus neid oli tabanud hävitav põrumine. Seetõttu otsustas Rolling Stones teha seda, mida oli teinud Alexis Korner, kui peenutsev tõusiklikkus ja eelarvamused ähvardasid lämmatada Blues Incorporatedi. Nad otsustasid luua oma klubi ja järgijaskonna.
Tegu oli rändklubiga, mis kogunes laupäevaõhtuti