Rolling Stones. Philip NormanЧитать онлайн книгу.
noor mees nimega David Bailey, kes oli pärit Londoni East Endist, ja mis veelgi hämmastavam – ei üritanudki seda varjata. Selles esimeses „seltskonnarubriigi” loos, nagu Sunday Times seda nimetas, ei mainitud muidugi sõnagagi Andrew Loog Oldhamit, kuid tema oli ikkagi rõõmus. „Ma olin seal, kus tahtsingi olla: tähtede juures.”
Ainus viis, kuidas saavutada ka ise tähestaatus, nagu ta vaimus kujutatud stsenaariumi järgi pidi juhtuma, oli hakata poplauljaks. Tõigal, et ta ei oska laulda ega mängida ühtki pilli, polnud vähimatki tähtsust. Mitu kuud järjest kiusas Londoni agente ja mänedžere üks blond prillitatud ebamusikaalne nooruk, kes esines varjunimede Chancery Laine ja Sandy Beach all.
Rügades päev läbi Mary Quanti heaks ja öösel Soho Flamingo klubi kelnerina, pani ta nii palju kõrvale, et sai sõita Prantsuse Rivierasse. Seal töötas ta mitu kuud mereäärsetes kohvikutes ja vaateakende kujundajana. Ühtlasi haudus ta koos kahe vabakutselise ajakirjanikuga välja oma esimese suure rahategemisskeemi. Plaan oli röövida rikas pärijanna. Andrew pidi hoidma teda uimastatuna Monte Carlo korteris, sellal kui ajakirjanikud müüvad loo Londoni Daily Expressile. Nad ütlesid, et lugu saaks pikantse järje, kui Andrew abielluks hiljem pärijannaga. Seda tahtis ta vägagi teha. Õnnetuseks kukkus plaan kokku üsna pea pärast seda, kui tüdruk, kes muide sugugi ei tõrkunud, oli viidud Monte Carlo korterisse. Tema isal oli Briti valitsuses sõpru, kes keelasid ametlikult ajakirjandusel sel teemal mida tahes avaldada. Nii kustus Andrew Loog Oldhami lootus saada inimröövijana või kelmi seelikukütina üle kogu maa kuulsaks.
Londonisse naastes sai ta tööd Leslie Frewini kirjastuses, mis pakkus sissepääsu ilmselgelt glamuursesse suhtekorraldusmaailma. Ta lahkus Frewini juurest ja liitus PR-firmaga, mille klientide hulka kuulus ka poplaulja Mark Wynter. Nägus, kiharaisse koolutatud juustega ning tüüpilises ameerikalikus stiilis isikupäratu Wynter näis järgivat seda vääramatut teed, mis lõppes pärast paari edetabelilugu mõne armetu väikse-eelarvelise filmiga. Üks Oldhami ülesandeid oli saata teda Twickenhami stuudios ning jagada temaga lähedal asuvas hotellikeses magamistuba. „Mark tõusis hommikuti väga vara ja hiilis vannituppa pesema, raseerima ja soengut sättima. Seejärel puges ta uuesti voodisse. Pisut hiljem tõusis ta istukile ja ütles: „Noh, Andrew, on aeg stuudiosse minna.” Ta oli kindel, et minu arvates ta tõusebki alati sellise hoolitsetud välimusega. Mu meelest oli see hiiglama tore, sest just seda maine eest hoolitsemine tähendabki.”
Kõik lauljad ja bändid, keda Oldham tahtnuks esindada, kuulusid kahe suure popimpressaario, Larry Parnesi ja Don Ardeni kontrolli alla. Parnes juhtis oma eksootiliste nimedega lauljate rändtsirkust Cromwell Roadi kontorist, mille vastas asus skaudiliikumise peakorter (kuhu ta armastas vabadel hetkedel binokliga kiigata). Parnes ja Don Arden, sõna otseses mõttes hirmuäratav tegelane, võistlesid selles, kummal õnnestub müüa paremini ühistuure, millel esines korraga mitu hitte vorpivat artisti. Andrew Loog Oldham liitus mõneks ajaks Ardeniga, aga vallandati, kui ta oli kutsunud ajakirjanikud vaatama kinotoole, mis olid ühe eriti menuka ühistuuri ajal nugadega puruks sälgatud ja naisterahva uriinist läbi ligunenud.
Seks ajaks oli ta juba tuntud tegelane Birminghamis Aston Roadil paiknevates ABC-TV stuudiotes, kus võeti üles saadet „Thank You Lucky Stars”. 1963. aasta veebruaris vaatas ta pealt, kuidas biitlid tutvustavad oma plaati „Please Please Me” esimest korda kogu maa publikule. Hiljem läks ta Brian Epsteini juurde ja pakkus end tema firmasse NEMS Enterprises artistide esindajana tööle. Juhtumisi valmistuski Brian Epstein parasjagu areenile lükkama veel kaht Liverpooli punti: Gerry and the Pacemakers ja Billy J. Kramer and the Dakotas. Ta oli nõus võtma Andrew Loog Oldhami kahekümne viie naelase kuutasu eest neid turundama.
Selle töö muutis mõnevõrra keeruliseks tõik, et Epsteini heaks töötas juba Londonisse kolinud liverpoollane Tony Barrow, kelle ülesanne oli koostada Beatlesi pressiteateid ja plaadiümbrisetekste. Uue korralduse järgi pidid Barrow’ vastutada jääma ametlikud pressimaterjalid, sellal kui Oldham hoolitseks oma äsja asutatud suhtekorraldusfirmaga selle eest, et ajalehed avaldaksid Beatlesist artikleid. Biitlid ise, keda Epstein kontrollis jäägitu kiivusega, jäid alati õrritavalt kättesaamatuks. NEMS-is oli Oldhami töö lükata edetabeleisse Gerry Marsden ja Billy J. Kramer.
Oldhami reisid põhja olid küll jahedad ja täiesti glamuuritud, aga vähemalt ühes mõttes tõusis neist ka suurt tulu. Manchesteris kohtus ta noore agendi Tony Calderiga, kes esindas selliseid kohalikke punte nagu Hollies ja Wayne Fontana and the Mindbenders. Manchesteri bändid olid hakanud kasu lõikama Londoni rahuldamatust janust Liverpooli Mersey biidi järele. Ka Tony Calder võttis Oldhami tööle oma firmasse Kennedy Street Enterprises. „Tundus, nagu mängiksin mingit lauamängu. Epsteini ja NEMS-i kaudu olin saanud endale Liverpooli. Nüüd tuli mulle kätte ka Manchester.”
Kui Oldham sattus 1962. aasta algul töö asjus juhuslikult kokku Ameerika plaadiprodutsendi Phil Spectoriga, pööras see pea peale tema ettekujutuse omaenda seni veel üsna sihitu saatuse kujundamisest. Sinnamaani olid popmuusikas kuulsust ja au pälvinud üksnes esitajad: esmajoones lauljad, siis staarkitarristid ja lõpuks bändid. Vähimatki tuntust, mitte tunnustustki polnud teeninud plaadikompaniide inimesed, kes seisid ka kõige suuremate hittide plaadistamise taga. Phil Spector oli neist esimene, kes sai sama kuulsaks kui artistid, keda ta salvestas. Tema isikupärane ja ainulaadse stiiliga produtsenditöö oma keeruka mitmerealise salvestuse efektide ja õõnsa kajaga sai tuntuks kui „Spectori helimüür”.
Phil Spector kehastas nüüdsest kõike seda, milleni Andrew Loog Oldham ihaldas isegi jõuda. Too oli loonud endast poolenisti gangsteri tüüpi tegelase, kes sõidab ringi tumedate klaasidega limusiinis, ümberringi hirmuäratavad ihukaitsjad, pintsaku hõlmad pungitamas. Kui Spector oli Londonis, sõitis Andrew Loog Oldham temaga mööda linna ringi ja uuris innukalt, kuidas oli Spectoril õnnestunud säärast edu saavutada. Oodatud tehnilist laadi vihjete asemel pudenes Spectorilt kõigest üks killuke, mis oli Oldhamile toona paras pettumus. Spector rääkis, et kui Oldham peaks kunagi sattuma mõnele plaadistamist väärt pundile, siis ei tohi ta mingil juhul lasta neil salvestada plaadikompanii stuudios, vaid tuleb üürida sõltumatu stuudio ja müüa lint hiljem plaadikompaniile. Sel moel jääb kontroll sulle ja sa teenid rohkem raha.
1963. aasta aprillis oli Beatles oma looga „From Me to You” kõikides edetabelites esikohal. Gerry and the Pacemakers oli lauluga „How Do You Do It?” teine. Sellega oli otsa saamas ka Oldhami töö NEMS-is ja ta asus otsima midagi uut, millega teenida oma kakskümmend viis naela kuus. Kui ta helistas Record Mirrori toimetusse – see oli ta tavapärane komme vihjeid koguda –, kuulis ta Peter Jonesi laulmas kiitu tundmatule pundile, mille õnn pidi tänu Norman Joplingi ülistavale artiklile kohe-kohe pöörduma. Seda juttu kuuldes taandusid Oldhami vaimus nii poplaulja kui ka tema suhtekorraldaja ning seal joonistus välja kujutlus täiesti uuest iseendast.
Kohe esimesel pühapäeval sõitis Oldham Richmondi. Jaamahotelli kõrval kitsal teel nägi ta poissi ja tüdrukut, kes olid sooja kevadõhtu hämaruses välja tulnud. Ei Mick Jagger ega tema pruut Chrissie Shrimpton märganud Andrew Loog Oldhamit sel lihtsal põhjusel, et nad tülitsesid raevukalt.
Crawdaddy pakkus tol õhtul kõike muud kui seda metsikut vaatemängu, mida oli kirjeldanud Norman Jopling. Giorgio Gomelsky oli sõitnud isa surma tõttu Šveitsi. Ilma Giorgiota, kes oleks klubisse elu puhunud, valitses seal loid meeleolu. Rolling Stones mängis taas oma vanal puritaanlikul moel: istudes poolringis baaritoolidel. „Polnud mitte mingisugust lavalikkust,” räägib Oldham, „lihtsalt see bluusi juurte värk … „Siin ma olen ja nii ma mängin.” Aga ikkagi oli mulle selge, mida ma nägin. See oli seksuaalsus. Ja ma olin oma konkurentidest võib-olla nelikümmend kaheksa tundi ees.”
Kannatades täiesti tavatu häbelikkushoo all, ei läinud Oldham sel esimesel õhtul bändiga vestlema. Kogu oma jultunud iseteadlikkuse juures mõistis ta, et tema positsioon ei võimalda tal endal asuda tegutsema popgrupi mänedžerina. Suhtekorraldajana pakkus ta tugiteenust, kasutades kellegi teise antud telefoni ja kirjutuslauda. Ta ei tuleks isehakanud mänedžerina toime, kui poleks ühendatud tuurikorraldajate, muusikalevitajate ja plaadikompaniide talendiküttide võrgustikku. Ta taipas, et midagi pole teha, avastust tuleb jagada.
Esimene vaistlik valik oli ta enda PR-klient, kes oli juhtumisi ka Briti kõige kuulsam popmänedžer. Oldham läks Brian