Rolling Stones. Philip NormanЧитать онлайн книгу.
algab nädalavahetus”; see oli tunne, mis kajas vastu miljonites, kes kuulusid sesse moekasse klubisse, mille liikmestaatuse ainus kriteerium oli vanus alla kahekümne ühe.
Rolling Stonesi suureks meelehärmiks veetsid nemad needsamad reedeõhtud Ian Stewarti väikebussis teel Hertfordshire’i, Bedfordshire’i või Cambridgeshire’i. Eriti ärritas neid mõte, et biitlid, lihtsad põhjast pärit kutid, olid uue Londoni valitsejad, sellal kui nemad ise olid pagendatud provintsi. Bill Wyman nõudis endale Stew’ bussis alati juhi kõrvalistet, et teda ei tabaks merehaigus, mis olla teda kimbutanud juba lapsepõlvest saati. Palju aastaid ei taibanud teised, et Bill napsas seda juttu rääkides lihtsalt parima istekoha.
„Ready, Steady, Go” jäi Whittlesey, Sohami ja Wisbechi kontserdi- ja tantsusaalidest kaugemale, kui kujutlusvõime suudab kanda: tuuletõmbesed võlvsaalid täis viiekümnendate stiilis tukaga poisse ja kellukakujulistes kleitides tüdrukuid. Rolling Stonesi rütmibluusi repertuaarile reageeriti nõutuse, kui mitte otsese vaenulikkusega. Paremini laabus asi siis, kui nad tulid välja popsouli stiilis Ameerika lauludega: Leiberi ja Stolleri „Poison Ivy” ning Arthur Alexanderi „You Better Move On”. Ja ehkki „Come On” oli saanud pisemat sorti hitiks, tundsid rollingud oma esituse pärast säärast piinlikkust, et nad keeldusid seda laval mängimast.
Kusagil Whittlesey ja Cambridgeshire’i vahel visati Eric Eastoni peeneruudulised jakid igaveseks minema. Seda vagurat mässu juhtis üllataval moel Charlie Watts, kes lihtsalt jättis selle ühte riietusruumi maha. Keith Richardi oma oli muutunud viski- ja šokolaadiplekkide tõttu kandmiskõlbmatuks. Grupifotol, mis võeti üles tuuri reklaamplakatite tarbeks ühel Edith Grove’i lähedasel Thamesi kail, seisavad nad jälle oma sametjakkides ja polodes. New Musical Expressi lühike tuuri tutvustav lugu algas nii: „Selle bändi liikmed eelistavad lavakostüümidele vabaajarõivaid ja mõnikord ei vaevu nad enne lavaleminekut üldse riideid vahetama …”
29. septembril Londoni New Victoria kinos alguse saanud tuur kujutas endast hirmuäratava kontserdikorraldaja Don Ardeni kokku keeratud kummalist segu, mis pidi kohale meelitama kogu levimuusikat kuulava publiku. Everly Brothers oli viiekümnendate rock’n’roll’i hääbuv legend. Bo Diddley oli rütmibluusi kultustäht. Flintstones oli raskepärane saksofoniansambel. Julie Grant – veel üks Eric Eastoni klient – esitas peavooluballaade. Kui juba nädala pärast selgus, et see mikstuur ei suuda piisavalt kassat teha, saatis Don Arden kibekähku kohale Little Richardi, et see täiendaks Everly Brothersi tähesära.
Rolling Stonesile, keda reklaamiti sama tagasihoidlikult nagu Julie Granti, läks kõige rohkem korda au mängida ühel laval oma iidoli Bo Diddleyga. Lugupidamisavaldusena jätsid nad kõik Bo Diddley lood esinemiskavast välja. Diddley oli viie pulstunud jüngri austusavaldusest meelitatud. Samuti avaldas Billi ja Charlie mäng talle sellist muljet, et ta kutsus nad BBC raadiosaatesse „Saturday Club” oma taustabändi.
Pärast Londoni avakontserti suundus tuur teisel pool Watfordi algavasse hämarusse ja trööstitusse, mida kiirteede-eelses Suurbritannias nimetati ebamääraselt Põhjaks. „Ainult paar miili edasi – ja kõik oli mulle uus,” kõneleb Keith. „Ma polnud senimaani Põhja-Londonist kaugemale põhja sattunud.”
Derby, Nottingham, Sheffield, Birmingham, Manchester, Bradford, Newcastle ja veel kakskümmend linna – vana ja tähtsat ja ilusatki linna, mida linnaplaneerijad polnud siiani ära rikkunud – kämpusid rollingute esimeses tuurikogemuses üheks lahutamatuks tombuks. Kaks kontserti õhtu jooksul mõnes hiigelsuures juugendstiilis ja kaarsaaliga kinos, mille nimi võis olla Gaumont või Regal või Odeon. Pimedad koridorid, logud uksed ja külmad lavatagused vahekäigud. Riietusruumid helkimas õllepudeleist ja vanadest krõpsupakkidest. Konksud nagide asemel, räpased väljakäigud, katmata elektripirnid. Vargne pilk tolmuse plüüseesriide vahelt hämaruses sumisevale publikule. Lühikeste juustega ja nailonsärgis mänedžerid ja muud korraldajad sagimas närviliselt ja vaenulikult ümberringi. Helitehnikaks enamasti vaid kaks vana mikrofoni ja needki leidnud viimati kasutust eelmiste jõulude ajal etendatud pantomiimis. Eesriie, mis langes justkui äraneetud hingede karjete saatel, ja tihke pimedus, milles kumasid üksnes rohelised väljapääsutuled ja kiirabimeeskonna valged rakmerihmad.
Laamendamist ja toolide lõhkumist kartnud kinojuhid olid vaadanud viltu juba neilegi lavataguse territooriumi vallutanud popartistidele, kes olid rõivastatud hainahksesse ülikonda ja kroogitud rinnaesisega särki. „Kui jõudsime kontserdipaika,” räägib Bill Wyman, „siis tavaliselt vaatas mõni mänedžer meid ja ütles: „Kiiruga nüüd, minge garderoobi ja ajage esinemisriided selga. Teil on ainult kümme minutit alguseni.” Meie vastasime, et me olemegi juba valmis lavale minema, et me tulime kohale kümme minutit varem.”
Tõeliseks bändiks pühitsemine viis neid ka viktoriaanlikku pimedusse müüritud linnadesse, kus hiliste õhtutundideni olid avatud ainult India või Hiina restoranid, kus hotellid lehkasid kapsa ja õlleläga järele ning tuba sai kütta müntidest toituva elektriarvesti abil, voodiriided aga demonstreerisid rikkalikult kirbujääke ja kärnatükke. Enamiku tuuri ajal õnnestus Brianil – tänu järjekordsele tehingule, mille ta oli isehakanud bändiliidrina sõlminud – peatuda pisut kallimates hotellides.
13. oktoobril, pühapäevasel päeval, esinesid Little Richard, Everly Brothers, Bo Diddley, Julie Grant ja Rolling Stones Liverpoolis Odeoni kinos pooltühjale saalile. Samal õhtul, pärast seda kui nende fännid olid hoidnud Palladiumit terve päeva sõna otseses mõttes piiramisrõngas, oli Beatles ATV saate „Sunday Night at the London Palladium” peaesineja. Viisteist miljonit vaatajat jälgis nelja väikest läikivpuhta juuksepahmaka ja laia naeratusega ülikonnastatud kuju, kes lakkasid sel õhtul olemast teismeliste moehullus ja muutusid rahvuslikuks aardeks.
Kui Rolling Stones astus pisut hiljem üles Beatlesi nüüdseks kuulsaks saanud endises koduklubis, Mathew’ tänaval asuvas Cavernis, oli nende mängus tunda mõningast närvilisust. Ent neil polnud tarvis muretseda. Caverni rahvas, keda ergutas klubi resident-DJ Bob Wooler, võttis nad vastu tormilise poolehoiuga. Pärast kontserti nautisid nad vilka ööeluga linna pakutavaid rõõme, esmalt Allan Williamsi klubis Blue Angel, seejärel aga kohalike tüdrukutega, kes kutsusid nad peo lõpuks oma koju hommikusöögile.
16. oktoobril anti teada, et Beatles osaleb 1963. aasta Royal Variety galaõhtul, mille publiku hulgas on kuningliku perekonna liikmeist sedapuhku kuninganna ema ning printsess Margaret oma abikaasa lord Snowdoniga. Üleriigiline ajakirjandus oli leidnud Profumole, Keelerile ja tervet suve täitnud kõrgklassi räpategudele täiusliku vastumürgi. Pressi õhutusel ahmis ühiskond Beatlesit nagu elustavat toonikut. Needki, kes pidasid biitlite muusikat liiga lärmakaks ja soengut naeruväärseks, lasid ennast võluda nende värskusest ja iseteadlikkusest ning peamiselt John Lennoni suu kaudu väljenduvast teravmeelsest, ent samal ajal armastusväärsest klähvimisest, mis näis kinnitavat töörahva loomuomast ausust ja rikkumatust.
Nagu kõik teisedki Everly Brothersi ühistuuri esinejad mõistis Rolling Stones aina selgemalt, et maailma keskpunkt on Bradfordi Gaumonti kinost valgusaastate kaugusel. Nende enesekindlust ei kehutanud kuigivõrd ka üheksateistaastase kaasmänedžeri külaskäik. Andrew Loog Oldham tuiskas kohale, tutvus põgusalt olukorraga, heitus ümbritsevast lohutusest, soovis edu ja kadus jälle.
Oldham läks otsejoones Liverpooli, kus sai kokku märksa meeldivama seltskonnaga, John Lennoni ja Paul McCartneyga, kes olid samal ajal kodukanti külastamas. Hiljem sõitsid nad kolmekesi Londonisse tagasi. „See oli äärmiselt kummaline reis,” meenutab Oldham. „Ma ei tea, kas nad olid täis või pilves või mõlemat. John ja Paul hakkasid arutama, kuidas moonutada oma välimust nii, et fännid ei tunneks neid ära ega saaks neil enam muudkui kannul käia. Nad rääkisid kõikvõimalikest näovigastamise viisidest. „Võime jääda tulekahju kätte,” ütles Paul. „Siis saaksime erilised kummimaskid, mis näevad välja nagu nahk …””
Oldhami peamine mure Rolling Stonesi asjus oli olnud leida neile pärast esiksinglit midagi plaadistamiskõlblikku. Ta oli läbi tuhninud kõik Ameerika rütmibluusi lugude kataloogid ja otsinud vähetuntud laulu, mida poleks veel oma repertuaari võtnud mõni vohavalt võrsuvatest Briti bluusbändidest. Otsing oli edutu ning nii hakkas Johni ja Pauli tumedate klaasidega limusiinis sõitev Andrew Loog Oldham aina rohkem igatsema, et