Rolling Stones. Philip NormanЧитать онлайн книгу.
tseremoniaalsusega, nagu kuuluksin kuningas Edward VII saatjaskonda. Kontrast Manhattani kannikate ja veokitega – aga ka Rolling Stonesi sabas tuuritamisega – ei saanuks olla suurem.
Ühendkuningriigis avaldas raamatu 1984. aasta algul Elm Tree kirjastus. See jõudis Sunday Timesi edetabelis kuuendale kohale ja leidis head vastukaja, eriti Pete Townshendilt, kes oli toona oma bändist Who aastakese puhkust võtnud, et tegutseda kirjastamisalal. Townshendi arvates oli rollingutel õnne, et nad olid saanud minu oma biograafiks, ehkki ma pole sugugi kindel, kas nad ise on kunagi nii tundnud. Mick nimetas mind ühes televestluses „saama peal ajakirjanikuks”, mis tundub mulle üsna tähelepanuväärse avaldusena. Kõige rohkem meeldis mulle aga Vogue’i hinnang: see lugu köidab „igaüht, kelles on veel raasukegi ulakust”.
Ameerikas, kus raamat sai pealkirjaks „Symphony for the Devil” (viga), oli vastuvõtt hillitsetum. Õnnetuseks tuli see seal välja samal ajal kui „The True Adventures of the Rolling Stones”, autoriks Stanley Booth, kes oli poolametlikult akrediteeritud bändi juurde nende 1969. aasta Ühendriikide turneel ning seejärel neliteist aastat seda kogemust kirja pannud. Ehkki Boothi lugu keskendus ta katsetele saada avaldamislepingule Micki ja Keithi allkiri ning oli täis pikki kõrvalepõikeid tema enda uimastitarvitamise teemal, vaadati meie raamatuid paratamatult kui paarilisi. See ajas vee ainult sogasemaks. Newsweek pühendas mulle ülistava arvustuse. Kuid New York Timesi Robert Palmer (mitte see Robert Palmer, hoopiski mitte) kuulutas, et kuna vaimses mõttes on Rolling Stones Ameerika bänd, siis saab tema lugu korralikult edasi anda üksnes ameeriklane. Ilmselt pidas ta silmas iseennast.
1984. aastal oli levinud ütlus, et „pole just kuigi palju neid Rolling Stonesi imetlejaid, kes loevad raamatuid”. Mul on hea meel, et siinne raamat on kujunenud erandiks, kuivõrd sellest on kahekümne kaheksa aasta jooksul ilmunud pidevalt uustrükke, ja et see on ikka veel asjakohane ka ajal, kui Rolling Stonesil täitub pool sajandit.
ESIMENE OSA
1.
„RIHM MIND POISINA UTSITAS TAGANT”
Kui must mees oli üksi ja purupaljas, mängis ta bluusi. Kui tal oli katus pea kohal, olgu või nirumaist nirum, mängis ta rütmibluusi. Need kaks on sama erinevad nagu maa ja linn, nagu lõunaosariikide puuvillaväljad ja idaranniku getod, nagu saatusega leppinud vanem põlvkond ja energiast pakatav, kõrgustesse püüdlev noorus. Need on sama erinevad nagu kitarr, millele annab jõudu ainult tema enda kaeblik kaja, ja sõjakalt võimendatud kitarr, mille jõuliselt ründavat kõla aitab välja võluda sõrmlaual libisev noatera või murtud pudelikael. Need on sama erinevad nagu tuhm, tolmune, roidunud keskpäev ja pulseeriv, naudingujahil öö.
Sellal kui bluus ulatub tagasi orjatöörühmade ja vangikongide ebamäärasesse lõpmatusse, on rütmibluusil olemas ligikaudne tekkeaeg ja – koht. See tärkas Teise maailmasõja ajal ja järel, kui Ameerika sõjatööstuses rakendati massiliselt noori mustanahalisi mehi. Selle kõlla olid kätketud äsja avastatud tänavad ja võõrad puiesteed; kahkjas neoonvalgus, joogiautomaatide magus rüübe ja hõljuv bensiiniving; vana unine kaheteisttaktiline bluus, mis reageeris hämmelduse ja lustiga – mõnikord ka raevuga – kõikidele suurlinnaelu meelitustele.
Tänapäeval tutvustavad seda sõjajärgset rütmibluusi kuldaega külluslikult illustreeritud raamatud. Paljudel fotodel on kujutatud valges särgis ja gabardiinpükstes Muddy Watersit, Jimmy Reedi, Otis Rushi või T-Bone Walkerit laulmas neljakümnendate aastate troopilisel ööl kuskil lõunaosariigi klubis, baaris või tantsukohas toekasse hõbemikrofoni, leemendades suure, pärlendava sõrmlauaga kitarri kohal. Reklaamplakateil – enamasti pärit Harlemi Apollo teatrist – on tagasihoidlikus smokingus ja kena kikilipsuga B. B. King, Bo Diddley või Fats Domino mananud näole pingutatud, rõhutatult viisaka naeratuse.
1949. aasta paiku oli rütmibluusiartisti naeratus umbes samasugune kui inimesel, kes on valmis iga hetk peksa saama. Bluus, mida oli alates 1920. aastatest häbimärgistatud kui eritunnustega „rassimuusikat”, oli üldiselt liiga esoteeriline, et see võinuks valgetele suuremat korda minna. Ent rütmibluus oma sädelevate ülikondade, toretsevate saksofonide ja pulbitseva seksuaalsusega näis kujutavat austusväärsele, see tähendab valgele ühiskonnale kõige vahetumat ohtu. See mõisteti hukka kui ihar, jumalavallatu, nõdrameelne muusika, mis rikub lapsi. Valged „korravalvurid” tegid rütmibluusiklubidesse haaranguid ja rüüstasid neid ning ründasid ja – mitte just harvadel juhtudel – lintšisid sealseid esinejaid. Kuni umbes 1956. aastani olid kõik ringirändavad bluusbändid justkui põgenikud omaenda kodumaal.
Neljakümnendail ja viiekümnendate algupoolel, oma loomingulisel tippajal, oli rütmibluus eraldatud ja allasurutud muusika. See jõudis küll tihti Ameerika muusikaedetabeleisse, kuid neist valgete džässilauljate ja tantsuorkestrite klanitud versioonidest oli välja roogitud kogu algupärane seksuaalsus. Näiteks varjamatult seksuaalsust paiskavast loost „Roll With Me, Henry” sai „Dance With Me, Henry” – kutse fokstrotile. Kui mõni harv erand välja arvata, olid lugude esmaesitajad laiale plaate ostvale kuulajaskonnale tundmatud. Nad said esineda üksnes mustanahaliste klubides, salvestada ainult tagasihoidlikes mustadele kuuluvates plaadifirmades ning nende plaate mängis käputäis raadiojaamu, kus nende rassikaaslastel oli juhtiv osa. Kui Bo Diddley sai 1958. aastal viimaks kutse üleriigilisse telesaatesse, seati tingimuseks, et sündsuse nimel peab ta esinema täiesti liikumatult. Kaamera ees aga lubadus unus ja Diddley lohistas pisut tantsida – ning jäeti tasust ilma.
„Aita päästa Ameerika noorsugu!” oli ühe 1950. aastate algul levitatud rütmibluusivastase brošüüri pealkiri. „Ära luba oma lastel osta ega kuulata neid negrude plaate. Röökimine, idiootlikud sõnad ja metslasmuusika õõnestavad meie valge Ameerika noorsoo kõlblust …”
See kuulutas tulevikku paremini kui miski muu.
Ükski bluusivend ei oleks tollal suutnud ette kujutada, kui pikk on tee Memphisest sügavale Kenti krahvkonda Bexleysse Maypole’i eelkooli mänguväljakule, kus ühel 1950. aasta päikselisel päeval kutsus õpetaja Ken Llewellyn enda juurde mõned oma lemmikõpilased, et teha neist foto. Need olid härra Llewellyni klassi kõige terasemad ja elavamad poisid. Nende seas olid Robert Wallis ja John Spinks ja Michael Jagger, kellest viimati nimetatut oli peagu võimatu pildistamiseks ühele kohale püsima saada. Sõbrad pidid tema ohjeldamiseks panema käed ümber ta õlgade, kaela ja keha. Nii nad seisid seal üheskoos lühikestes pükstes ja S-tähe kujuliste rihmapannaldega: inglise koolipoisid oma parimal kujul, naermas viiekümnendate sooja, turvalise, vaikse taeva poole.
Kenti krahvkond algab Londonis Thamesist kagus, kus raudteesildade ümber seisavad reas üksteisest vaevu eristatavad ees- ja äärelinnad, mille nimed on igavuse ja väärikuse sünonüümid: Bexley, Bromley, Beckenham, Dartford, Sidcup, Sevenoaks ja kõik need teised. Kui keegi tahab näha seda Kenti, mida tänini nimetatakse Inglismaa aiaks oma õunapuuaedade, humalapõldude ja – kuivatitega, peab ta istuma kasimata rongi ja sõitma kaugele, ületades palju sildu. See on suur ja imepäraselt ebamäärane krahvkond, kuhu mahub ühelt poolt miilide kaupa üksluiseid Chathami ja Rochesteri dokke ning teisalt Royal Turnbridge Wellsi suursugusus, Canterbury katedraali keskaegne majesteetlikkus ning Margate’i ja Broadstairsi ümbruses paiknev hääbunud viktoriaanlik rannikuala, kus Charles Dickens kirjutas „Kõleda maja”. Kusagil siin unises kandis on väli, kus härra Pickwick kaotas sõjaväeõppusi vaadates oma kübara. Alfred Jingle on võtnud selle bukoolilise maastiku kokku sõnadega „õunad, humalad, kirsid, naised”.
Kõikidest Kenti piiril asuvatest eeslinnadest kõige vähem romantiline on Dartford, kus 1940. aasta 7. detsembril abiellusid Basil Joseph Jagger ja Eva Scutts. Peig oli kleenuke ja tasase välimusega mees, kelle kiitsakas keha varjas tõika, et ametilt on ta kehalise kasvatuse õpetaja. Pruut oli kena noor naine, keda iseloomustas lai naeratus ja seda tüüpi sihikindel kombekus, mida mõnikord võib täheldada võõramaalaste juures. Eva oligi sündinud Austraalias ja kolinud varases teismeeas koos perekonnaga Suurbritanniasse. Isameheks oli Basili toekam vennas Albert. Tseremooniale järgnes viiekümnele külalisele korraldatud vastuvõtt.
Basil, keda ta pere ja sõbrad kutsusid Joeks, polnud tavaline kärkiva kaprali tüüpi võimlemisõpetaja, kes utsitab koolilapsi põlvi tõstma ja käsi sirutama. Hiljem sai