Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter SauterЧитать онлайн книгу.
jah.”
“Kaheksa kümpi.”
“Tubli poiss.”
“Noh, on raske tööpäev.” Vestlus oli niruvõitu. Ega me saanud võrdsetel alustel rääkida.
“Mis kuradi tööpäev. Ootasin ühte kuradi jorssi.
Kuradi pekka. Hakkas ilmselt lakkuma, ei saanud ennast küna peale veetud.”
“Tunnen kaasa,” põetasin nürimeelselt. Mõtlesin vist, et teen nalja. Naljakas see küll polnud.
“Kuradi jama ajad.”
Ta vaatas mind millegipärast sõbralikult, võibolla arvas ka, et ma olen naljamees.
Ta oli mu lapsepõlvesõber ja tegelikult oli teda hea näha. Ja tegelikult oli ta nagu väike poisike. Kuradi naiivne oli ta oma suurte tegude ja suure jutu juures. Mitte küll äri- ja eluasjus. Aga ta võis teinekord surmlikult solvuda või siis hirmus rõõmsalt seletada, kui head kaupa ta oli teinud. Mulle ta näiteks sai seletada. Ma olin kuulaja. Ja ma ei kuulanud jutu seda sisu, et mis äri see oli. Ma vaatasin teda ja kuulasin lihtsalt niisama. Talle meeldis liikuda. Vahepeal oli ta Olümpsis baarimees. Aga ta tuli sealt ära. “Külm raha,” ütles ta selle kohta. Pagan teab, mis ta sellega mõtles. Tallinnas elades istus ta põhiliselt Virus. Ega ta seal ei töötanud. Töötas ei tea kus nurgatagustes. Ei, mees armastas seal lihtsalt puhata. Mulle see koht just armas ei ole. Põhiliselt sattun sinna Manni käeotsas. Mees on mulle seal vahel välja teinud. Harva, kui temasugused välja teevad.
Millegipärast tekkis mõte, et mees võiks mulle tänagi välja teha. Tundus, et mõttel oli katet. Mehel oli nagu seltskonnatuju. Vahel ta filosofeeris. Ja selleks on kuulajat vaja. Nüüd ta seisis ja vahtis tulijaid.
“Võibolla on ta alles laevas,” ütlesin, kuigi see polnud minu asi.
“Sittagi. Kõik on selge. Seda ta veel kahetseb.” Seisin ta kõrval ja vaatasin ka eikuhugi. Raha polnud ma ka talle veel ära andnud. Riietus oli tal soliidne. Mitte midagi tapvalt moodsat. Lihtne viigipüks, tagasihoidlik värske king, seljas midagi jope ja palitu vahepealset. Lihtne ja ilmselt väga kallis riietus.
“Mis elu sa elad siis ka,” pöördus ta jälle minu poole.
“Mitte mingit.”
“Oled dissident, jah.” “Isegi mitte seda.”
“Kuidas sa siis riigile kasu tood.” “Ei toogi.”
“See ei ole ilus.”
Ta nagu mõtles veel millegi üle. Mis ta ootab, juurdlesin ma. “Võta oma kaheksa siis,” panin käe taskusse. Ta vaatas mulle silma ja nägi, et ma venitasin.
“Mis sa venitad,” muigas ta. “Anna siia.” Andsin. “Lähme, onu teeb sulle Viru-majas väikese joogi.” “Seda ma tahtsingi.” Ta torkas raha taskusse. Ta oli seltskondlikus tujus. Aga ihned on need ärikad kõik. See on neil südameasi. Respekteerin täiesti igasugust pühendumist, kaasa arvatud sellist.
“Ootame auto ära, see, kurat, peaks juba siin olema.”
“Sitt küll, kui ei või trammiga sõita.”
Varblases.
“Too paar klaasi.”
“Osta morssi või midagi.”
“Ära kohvi osta.”
“Ma võtan, mis kõige odavam on.”
Seisin augu juures, sees polnud kedagi. Torkasin pea august sisse, vaatasin ühele ja teisele poole. Näha polnud küll kedagi. Hüüdsin: “Kuulge, prouad.” Vastus tuli: “Jaa, jaa, kohe tulen.” “Tule, tule,” ütlesin vaikselt. Vaatasin tagasi. Esimene pudel seisis juba toolijala juures. Olid, sead, juba korgi maha saanud ja joonud. Mind ootamata. Päike paistis. Muidu sügis ja jahe. Varblasi hüples põrandal hea hulk. Seespool akent oli laual kandik puhaste klaasidega. Sirutasin käe ja võtsin sõrmi sisse torgates kaks klaasi. Lasin käe rippu ja letiserv varjas klaasid ära.
“Mis te tahate,” nõudis müüja.
“Kaks klaasi morssi,” tunnistasin häbelikult.
Ma sain need. Vasak käsi hoidis salaklaase, parem leidis jopetaskust lahtisi kopikaid ja kallas need letile.
Lauas istusid üks vuntsidega fotograaf, ilma vuntsideta üliõpilane Moskvast ja pikkade juuste ja veel pikema rihma otsas rippuva kotiga venekeelne tüdruk ma-ei-tea-kust. Tegime kohe veel ühe pudeli lahti ja valasime kõigil klaasid täis.
“Noh, läksime,” ütles fotograaf klaasi suule tõstes. Ta jõi veini nagu tükitööd tehes. “Peab mente silmas pidama,” märkis ta. Tal oli kõik arvestatud ja klaar.
“Эх, хорошо,” ütles plika klaasi suult võttes laulvalt. Võibolla tõuseb ta püsti, võlub välja rätikukese ja esitab laudade vahel mõned tšastuškad, mõtlesin ma ja hakkasin kohe oma mõtteid häbenema ja torkasin nina veini sisse.
“Voobše-ta ne plohha,” märkisin elutargalt. Üliõpilane vaikis, nagu vaikinuks ta juba aastaid. Pudeleid korkis lahti fotograaf. Ta võttis neid oma kandilisest fotokotist. Vaatas korra ärevalt ringi ja kiskus oma kehaga kuritööd varjates küüntega fooliumi maha, siis kummardus alla ja tiris hammastega plastmasskorgi pealt. Tema väljaminekud olid kõige suuremad, ta tahtis ka valada.
Eemal istusid laua taga kaks tüdrukut. Ilmselt olid nad kas pärale jõudnud või teel. Neil olid väikesed seljakotid kõrval maas ja ketsid jalas. Mõlemad magasid, pead kätele toetatud, ja trotsisid kangelaslikult päikesepaistet. Fotograaf käristas suitsupaki küljest paberit ja viskas üht tüdrukut paberkuuliga. See tõstis pea. Silmad jätsid kinnipaistetanud mulje. Ta vaatas korra hapu näoga ringi, siis vaatas raamatusse, millel oli maganud. Ma ei saanud aru, kas ta luges või ei, minu meelest jõllitas ta seda raamatut niisama, igatahes keeras ta mõne aja pärast lehte, vaatas veel veidi raamatusse ja lasi siis peal jälle alla langeda. Ei läinud minutitki mööda, kui ta täiesti iseseisvalt jälle üles võpatas, laualt poolikust priimapakist suitsu õngitses ja hakkas eriti laisalt suitsu välja ajama. Selline paks tüdruk.
Nägin teda ühes kaugemas lauas istumas. Ta oli mu poole küljega ja ei teadnud, et ma teda vaatasin. Tal oli väga tavalises tujus nägu, nagu istuks ta päevad läbi restoranis, nagu see oleks tema põhiline paik, kodu.
“Ma siis helistasingi.”
“Mis sa räägid.”
“Veetsid sa eile veel kaua aega.”
“Kuule, üsna kaua, või mina ei tea, mis see kaua on.”
“Täna ei viitsi midagi teha.”
“Eriti ei viitsi.”
“Mul on sinuga nii hea ja rahulik. Ma tahaks, et sa istuks mul toanurgas. Siis ma ei peaks kuhugi minema. Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik.”
“Jah.”
“On sul minuga hea olnud.”
“On küll.”
“Tule kuhugi.”
“Oled sa muide purjus.”
“Veidi olen.”
Paus.
“Mis me vaikime.”
“Sa ei tule siis kuhugi.”
“Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla. Mõni teine kord.”
“Jumal teab, missugune teine kord, millal see tuleb.”
“Ei tea.”
“Kurat.”
“Mis on.”
“Oh, kurat.”
“No mis.”
“Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata, kuidas sa tööd teed.”
“No ei, tead.”
“Ma siis lähen joon ennast täis, või mis sina arvad.”
“Kust