Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter SauterЧитать онлайн книгу.
Et ema ei tajuks, et olen teda näinud. Läksin vaikselt oma tuppa. Ema oli paksuvõitu ja ta keha oli kuidagi vana, kõht voltis ja rinnad inetud. See tegi kurvaks ja masendas. Jah, tegi väga nukraks. Pärast me jõime teed ja ma püüdsin ema vastu eriti kena ja lahke olla ja temal polnud ilmselt aimugi, miks ma selline olin.
Alati on see bussis või trollis juhtunud. Täna oli vist tugevaim. See on see, et näed kedagi ja mõtled: see seal olen mina. Tahaks juurde astuda, silma vaadata ja öelda: “Tere, sa oled mina.” Kord nägin linna sõites kahte poissi ja mõlemad nad olid mina, aga siis see polnud kummaline tunne. Lihtsalt nad paistsid olevat mulle väga sarnase loomusega. Vist minuga samast tähtkujust, mõtlesin ma tookord. Uks neist oli kuidagi kurb ja ma mõistsin ta kurbust imehästi. Oli tunne, nagu vaataksin kurba iseennast kõrvalt. Ja ma teadsin, mida neile tulnuks soovitada, millist nõu neile anda, kuidas nad peaksid töötama, millest neil ei tasuks hoolida. (Aga ise elan vanaviisi edasi.)
Täna nägin ühte tüdrukut. Ta paistis nagu noorem olevat. Ja alati, kui olen selle ära tabanud, olen ka mõistnud, et nemadki on aru saanud või kahtlustama hakanud, et midagi imelikku on toimumas.
Pean olema hästi vaikne, et keegi, kes on minu sees ja kes on minust tähtsam, pääseks minu seest vangist vabaks. Võibolla on see tõeline mina. Seni on tõeline mina, Tark Mina, minu teadvus vangis. Miks see nii on, seda ei saa vist iial teada. Sõnades ei ole vastust.
On tunne, et see, kes on minus vangis, on sama palju vangis ka kõigis teistes inimestes. Nägin inimesi enda ümber ja sain aru, et mina olen ka nemad, et ka nemad on mina.
Seisin, selg vastu köögikappi, tõmbasin suitsu ja vaatasin välja. Tundsin sellest [õgardlikust seismisest selget naudingut. Juuksed sassis, püksid lontis, sussid lääpatallatud, habe ajamata, teine käsi püksitaskus, nüri tüüp.
Aknale ilmus üks kärbes ja hakkas tiirutama. Vaatasin teda. “ära pinise, tõbras,” mõtlesin ma. Kärbes pinises väsimatult. Astusin lähemale ja vaatasin teda karmi pilguga. Tühja ta seda tundis, vähemalt välja ei teinud.
“Tõmba uttu, sõber, muidu läheb halvasti, haise, palun, ära.”
Tõstsin käe ta kohale. Ta otsekui tundis seda, aga ei lennanud ära, vaid pinises edasi, täiesti hullumeelselt ühe koha peal tiirutades. “Süüdista iseennast,” ütlesin ja tõstsin käe kõrgemale. Tema muidugi tiirutas ikka sama koha peal. Tegin akna lahti ja peletasin ta õue. Tõmbasin akna kinni, naersin millegipärast kergendatult, lasin suitsule kraanist vett peale, viskasin ta prügiämbrisse ja läksin ära tuppa.
Aeg-ajalt on tunne, näiteks juhtumisi metsas olles, kui eriline ilm on, et äraminek või äraminekuvõimalus on siinsamas kõrval. Et see on nagu tähtede seis või numbritega tabalukk. Kui ühel hetkel on numbrid õiges asendis, siis klõpsatab lukk ise lahti. Ühel hetkel, kui miski minu sees või ka kõrval vastavas asendis on, võibki ära minna. Kas sellest olukorrast esile kutsutud õnnetuse (nii-öelda õnnetuse) läbi või hõljud lihtsalt läbi õhu minema. Kaunis vaatepilt. Teadvusekaotus astuks teinekord nagu ainult sammukene tagapool. Või mingi hulluksminek. Või mingi ootamatu äkiline tegu.
Istusin Rakvere bussijaamas ja lasin salamisi vaikselt peeru. Nukrutsesin, sest oli pühapäeva õhtu ja Tallinna bussid kõik täis. Kuidas ma küll nii vinti olin jäänud? Kehv lugu. Raha mul polnudki, aga kujunes kuidagi nii, et tehti välja. Mingid igivanad tuttavad. Mitte just head tuttavad, aga ammusest ajast tuttavad. Üksildane lootusetu olemine oli tuju nii nukraks teinud, et silm oleks äärepealt märjaks läinud. Alles aasta tagasi, kui kroonust tulema saime, patsutasime üksteisele õlale: “Pole viga, elame veel ja tegutseme.” Kena oli nii mõelda. Koju jõudes ei rääkinud enam midagi, siis olime vait.
Ilm läks ootamatult sügiseselt külmaks, tibas vihma. Mul polnud peale T-särgi ja pusa midagi seljas. Raha jätkus parajasti linnasõiduks, aga peale saada oli lootusetu. Ise ma jalutasin nende pagana sõprade juurest minema (üks oli mingitmoodi sugulane). Polnud mul nendega asja. Sitta ma sinna Tallinna täna saan. Ja sellise ilmaga ei taha tee peale ka minna.
“Kas te vahetaksite mulle paar viieteistkopikalist,” küsisin kassast. “ Jah, palun.” Tallinnas sulle vaevalt keegi raha vahetab. Bussijaamas oli kaugekõneautomaat ja ma mõtlesin, et helistan Tallinna mõnele sõbrale. Või pruudile. Aga ei, pruudile siiski mitte. Mis mul ikka nendega rääkida. Polnud mul kedagi, kes mu nohust häält kuuldes rõõmustanuks. Liile oleksin tahtnud helistada, aga ma polnud temaga vist enam mitu aastat rääkinud. Polnud aimugi, mis elu ta elab. Lõpuks valisin kodu numbri, et emale mõned rahustavad sõnad öelda. “Kus sa ometi hulgud,” ütles ema peaaegu kohe, kui aru sai, et mina olin..Mitte kuskil, Rakveres olen.”
“Tule kohe koju.”
“Varsti tulen, siin on kõik bussid välja müüdud, saad aru. Ma olen praegu bussijaamas.”
“Ma ei usu sind.”
Oo-jah.
“Miks.”
“Ma ei saa sind enam uskuda.”
“Noh, ära usu siis, mis mina sinna teha saan.”
Äärepealt pidin toru ära viskama. Ma ikka ei visanud ja me ütlesime teineteisele veel mõned leplikumad repliigid. Lubasin, et katsun järgmine päev koju sõita.
Üks asi mulle nende Rakvere friendide juures meeldis. Nad elasid tavaliselt. Istusid üksteise juures ja kuulasid musa. Vahel panid pidu. Kõige tavalisem elu, aga mina olen selle kaotanud. Pole enam selliseid sõpru ja pole ka enam tahtmist või oskust kuskil niisama istuda, musa kuulata, veidi jama ajada. Kerge olemine. Neil paganatel peaaegu polegi mingeid soove. Või on umbes üks soov päevas ja seda mõtlevad ka nii ette, et homme võiks vist teha seda. Mul vahel polegi muud, kui et peas jookseb mingi jama ja üks tahtmine või kinnismõte tuleb teise otsa. Liiga palju üksiolemist on tervisele kahjulik. Ja siis hakkad seda oma üksindust veel nii armastama, neid virelusi ja mõnusid ka, mõtlemisnaudinguid. Veidi perversne. Õrnalt perversne.
Oleksin oma raha eest Rakvere uue kortsu baaris veel ühe napsu ja veidi sooja olemist saanud. Mõtlesin, kas tasub viimast raha sinna magama panna. Ja mis siis saab. Pealegi pole Rakvere kortsu baar vist mingi koht, kus üksi vindise (või minupärast ka kaine) peaga istuda. Olnuks veidikene parem tuju, lihtsalt kurblik, oleksin ehk lihtsalt bussijaamas istunud ja naisi vaadanud. Teinekord võib nii päris palju aega mööda saata. Näiteks tunni. Aga polnud seal ka mingeid keni naisi, keda salaja vahtida. Suitsu mul veel oli, aga parema puudusel otsustasin, et jalutan sinna baari ja ostan varuks paki suitsu ja siis mõtlen, mis saab, võibolla joon ühe kohvigi. Uks oli kinni ja ma ei viitsinud koputada. Ei viitsinud esineda. Seisin niisama seal ukse juures. Mingit “Baar täis” silti neil väljas polnud ja kell oli ka alles vähe.
Tulid ühed kohalikud noored uhked ratsamehed ja logistasid ust. Vanake ujus välja ja lasi nad sisse.
“Kuhu teie soovite,” küsis ta siis.
“Baari.”
“Teid ei lasta sinna sisse.”
“Miks.”
“Teil pole õhturiietust.”
Ah soo, siin ka siuke jutt. See oli mulle üllatuseks. Või noris ta lihtsalt niisama. Lõpuks lasi ta pika jama peale mu üle ukse, garanteerides, et admin mu kohe välja lööb. Tegelikult oli ta ju isegi lahke. Ronisin üles, minu meelest ei tohtinud siin küll mingeid pagana pileteid olla. Aga… nojah, nii oligi, šveitsul oli õigus. Nii et roni aga bussijaama tagasi ja lase soojas ruumis vaikselt peeru. Ei saanud ma pakki suitsugi.
Telefonikõne emaga ei läinud mul meelest. Seisin resto ees, toetusin barjäärile, vahtisin suitsu tõmmates tühja õhtust turuplatsi ja mõtisklesin ema üle.
Ta rääkis minuga ju kenasti, tuleks õnnelik olla, kuidas ta ütles: ma ei usu sind enam. Ta võtab mind teise inimesena. Varem poleks ta vaevunud midagi taolist ütlema. Võibolla oleme seetõttu nüüd ka teineteisest kaugemal, kumbki rohkem eraldi. Taevas, kas ja jäängi igavesti sinna emaga kahekesi elama – aga ega ei suudaks küll raksti mujale kolida. Mis see ema seal üksi teeks? Kurat teab.
Ma tean juba praegu, kuidas see kõik lõpeb. Mil moel see