Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter SauterЧитать онлайн книгу.
kas laenad mulle oma vatid ümber.”
“Milleks sulle,” küsis M ükskõikselt.
“Võtan naise.”
“Ära aja jäma.”
“Ei ajagi, lähen abieluettepanekut tegema.”
Lösutan kušetil, klaasike käes. Teises toas tirises telefon ja M kadus. Et ei peaks sama juttu uuesti üles võtma, läksin ta hilpe revideerima. Uhkeid hilpe oli kõvasti. Mis ta ise kandis ja mis olid kaubaks. Müüs, raibe, igasugu kirevaid asju, ise käis tagasihoidlikult.
“Noo, noo, noormees, pidage ikka piiri,” ütles ta tagasi tulles.
“Mis kuradi piiri. Ma räägin sulle, et tõsine asi.”
“Nii need asjad ei käi.”
“Kuidas nad siis käivad.”
“Kui tahad, võtad midagi ära.”
“Võim ei käi üle.”
“Ei oska aidata.”
“Ära pane segast, annad mulle oma ülikonna, homme ripub ülikond jälle kapis. See annab ülikonnale ainult väärikust juurde.”
“Su ettepanekut ei võeta ju vastu.”
“Miks siis.”
“Mis väärtust ta siis juurde annab.”
“Muidugi annab, ülikond on vähemalt midagi kogenud. Teinekord raskel hetkel tõmbad ülikonna selga, kohe tead, mis teha.”
“Persekellad.”
“Mis on.”
“Juttu ajad palju.”
“Ära räägi, äärne, annad või ei anna.”
“Võta, mis tahad.”
Riputasin endale vatid ümber, aga ega ma ennast neis hästi ei tundnud. Polnud omad.
“Võibolla kingid selle mulle.”
“Mistarvis.”
“Siis oleks nagu oma.”
“Pea nüüd ikka, pea.”
Ei olnud õiget tunnet, aga muud ei jäänud üle.
“Tõmbad uttu.”
“Pole siin mingit udu.”
Seisin nurga peal, lips ees, noku püksis, kimp lilli käes. Pea oli tühi, aga valmisolek raudne. Ootasin, kust tank läheneb. Oleks nagu tugev naps sees istunud. Tegelikult polnud midagi. Peale väikese joogi selle idioodi pungil kapist. Vanake laenas mulle raha ka. Täielik valmisolek. Miks ma pidin kokku saama, kurat seda teab. Teadsin ainult, et tahtsin seda teha nii nagu tegin. Meeleldi alustanuks uut elu. Aga kuna ma teadsin, et nagunii ei alusta, siis tegin sellist jama.
Seisin ja seisin, üha selgemalt jõudis ajudesse, et ei tule sinna kedagi. Ei tulegi kedagi. Tuju hakkas kaduma. Panin lilled põuetaskusse ja suitsu ette. Ei õnnestunud sellist mängu mängida. Viis minutit oli läbi. Mõeldav piir. Tegin veel minutise järeleandmise. Inimesed vahtisid, külm, aga mina ülikonnas. Enne see lõbustas, nüüd oli nadi. Ei jäänud suitsu lõppemist, ootama, jalutasin minema.
“Äkki ma isegi armastan teda,” mõtlesin. Ärge ajage naerma.
Mann on iseenesest üsna häbitu loom. Täiesti meeldivalt häbitu.
Ta puges voodist välja ja hakkas riidesse panema. Teadsin, et ta ei pidanud sel päeval tööle minema. “Miks sa nii vara tõused,” küsisin ma läbi une, “sa ei lähe ju täna tööle.”
“Ei lähe, ma ärkasin lihtsalt üles.”
“Tule, ole veel natuke minu juures.”
“Ma ei taha enam, ma olen juba täiesti-täiesti ärganud.”
Vaatasin, kuidas ta hakkas teksaseid jalga tõmbama.
“Ära pane neid jalga.”
“Misasja, pükse või, pean ma siis püksata ringi käima või.”
“Aga muidugi.”
“Mispärast,” nõudis Mann.
“Sellepärast, et nii on ilusam.”
“Ah et olgu sinu jaoks aga kõik kõikse ilusam.”
“Just. Nii ma mõtlesingi.”
“Kas need tuleb ka ära võtta,” näitas Mann pesupükstele.
“Oleks palunud küll.”
Mann võttis ära.
“Kas härra on nüüd rahul, kas härral on veel pretensioone.”
Puurisin ennast sügavamalt, lõuani teki alla. “Ei, aga palun jäägegi niimoodi.”
Mann läks köögipoolele.
“Kas teen sulle ka kohvi või kavatsed veel magada.”
“Ma kavatsen kohvi juua, sest ma olen nimelt kah võrdlemisi täiesti ärganud.”
Mann askeldas köögis ja laulis õige vaikselt. Siis seisis ta jälle uksel. “Kallis, aga ma pean tunnistama, et meil ei ole mitte-kui-midagi süüa.”
“Sellest murest saame hoobilt üle,” teadsin voodist välja hüpates. “Nimelt on olemas üks uhke ratsamees, kes kihutab kohe soojade saiade järele.”
“Oi, see on temast kena.”
Ainult see ratsamees on vaene, meenus mulle, kui ma riideid selga tõmbasin.
“Kas sul raha juhtub olema.”
“Küllap on.”
Kui raha on, siis läheb ta lendu, ja kui teda pole, siis pole, enamasti paraku ei olegi.
Lipsasin välja, aga tegin ukse uuesti lahti: “Ära palun vahepeal midagi selga pane.”
R-i uksel oli kiri. “Võti on mati all. Esivanemaid pole. Astu sisse. Tulen varsti.” Tõstsin mati nurkapidi üles. Võti oli seal.
Läksin sisse. Koridoris seda tunnet polnud, koridor oli lihtsalt võõra kodu koridor. Aga kohe, kui toa ukse lahti tegin, tekkis tugev tunne, et seal on keegi.
Läksin tuppa. See oli tühi. Kõik nurgad. Aga kõik vahtis mulle vastu. Istusin. Nähtamatu jälgis mind ja ei lasknud rahus olla. Seintel oli palju pilte. Lenin, Mozart, keegi hindu, võibolla Krishnamurti, mõned pornograafilised, ei, mitte pornograafilised, aga ilusad värvilised alastipildid, merepildid ja siis bändipildid, Posteri plakatid ja muud, Status Quo, Elvis Costello ja muud, mitte, mis meeldivad, vaid mis kätte on juhtunud. Korraks mõtlesin, et seda tunnet teevad piltide silmad. Aga tegelikult ei. Pigem tegid seda R-i riided, mis toolil ja diivanil vedelesid. Ruudulised püksid, T-särk, sokid, veel üks räbaldunud T-särk, väga katkised teksased. Neid riideid olin ta seljas näinud ja ehk see tekitaski tunde, et ta jälgib mind.
Otsisin midagi lugeda. Võtsin riiulilt ühe käsikirjalise raamatu ja hakkasin keskelt lugema. Lugesin mõnuga ja unustasin kõik. Väga mõnus tekst. Kellegi Jungi raamatu tõlge: mälestused, unenäod, peegeldused. Lahe inimlik jutuvestmine. Meelsasti lugenuks ta läbi. R ei laena põhimõtteliselt ühtki raamatut, sest siis nad lihtsalt kaovad. Ma ei saanud seda seal läbi lugeda. Teadsin, et ei küsi seda R-ilt, ma ei taha küsida, kui võib arvata, et ei öeldakse. Ja, mõtlesin hetke, ei jaluta sellega praegu ka lihtsalt minema. Tühja kah, mõtlesin, on ju peaaegu ükskõik, mida lugeda. Ja ongi. Oluline on hoopis, kuidas lugeda. Äkki vaatasin üles, kas keegi vahib mind ja muigab.
Läksin hoopis kööki.
R tuligi varsti. “Mis sa köögis istud,” küsis ta.
“Niisama,” haigutasin mina. Läksime tuppa tagasi.
Pärast, kui olime tükk aega juttu ajanud, ütlesin:
“Su pagana toas tuli enne imelik tunne.”
“Mismoodi.”
“Kurat seda teab. Veidi segane tunne.”
“On