Minu väga ilus eksiil Eestis. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.
maastikku tasase Eestiga. Minu võrdlus ei põhine aga orograafial, vaid on sügavam ja sisulisem, nagu järgnevates lõikudes loodetavasti näete.
1) Kohalik raha
Euro kasutuseletulek Eestis 1. jaanuarist 2011 meenutab mulle uudiseid ajast, kui Sloveeniast sai 2007. aastal eurotsooni 13. liige. Sloveenia oli esimene postkommunistlik riik, kellel see õnnestus, nagu Eesti on euroalas esimene endine Nõukogude vabariik. Mõlemad kuuluvad nüüd kõrgeimasse rahaliigasse. See on olnud mõlema riigi kinnismõte ja selles peegeldub nende mentaliteet.
2) Läbipaistvus ja finantsid
Üllataval kombel peab enamik välismaalasi Eestit pigem läbipaistvaks ja vähe korrumpeerunud riigiks. Ja sarnaselt Sloveeniaga tunneb Eesti suurimat uhkust oma riigi rahakasutuse distsipliini üle. Mõlemas on olulisteks väärtusteks tagasihoidlikkus ja vähenõudlikkus ning see on neile ka edu toonud.
3) Naabrid
Ei saa olla pelk juhus, et nii väikesed riigid (Sloveenias on ligi 2 miljonit elanikku) on kumbki oma piirkonnas nii kiiresti teistest ette jõudnud. Oluline roll on siin mõlema naabritel. Turism, parimate praktikate jagamine ja välisinvesteeringud. Austria on Sloveenia Soome ja Itaalia tema isiklik Rootsi.
4) B-täht
Balkanid ja Baltimaad – mõlemad algavad B-ga. Ja mõlemad kannavad sarnast taaka: Sloveenia üritab vabaneda Balkani maadega seonduvast negatiivsest konnotatsioonist (korralagedus, kuritegevus, sõda, maffia, islami mõju, kaos, vaesus) ja Eesti ei salli, kui teda Balti riigiks nimetatakse. Tegelikult on mõlemal õigus: Sloveenia võib sama hästi Kesk-Euroopasse lugeda kui Eesti Põhjamaade seltskonda.
5) Nostalgia
See võib küll valus teema olla, aga me kõik teame, et Eestis elab palju inimesi, kes on Nõukogude aja suhtes nostalgilised. Mitte okupatsioonist ei tunta puudust, vaid see nostalgia on seotud toonaste ühiskondlike hüvedega. Sama toimub ka selles endise Jugoslaavia vabariigis: „jugo-nostalgia“ on igapäevane jututeema, kuigi see tuletab mulle alati meelde ka mu sõbra Olegi vastust, kui olin küsinud, kas ta Ukraina NSVd igatseb: „Ei, üldse mitte, aga ma olen sündinud pärast seda…”
6) Vähemused
Suhtarvud on erinevad, samasugust suurt vähemust nagu venelased siin Sloveenias pole. Aga ka Sloveenia puhul kehtib kirjeldus „üks riik, kaks süsteemi“. Ka seal on kaks paralleelset ökosüsteemi, millel on omavahelisi kokkupuutekohti väga vähe. Serblasi ja teisi kirillitsaslaavlasi võib pidada nn Sloveenia venelasteks. Võtke Ljubljanas suvaline takso ja kui sisse istute, näete ise.
7) Identiteet
Kuigi Sloveenias on suurem osa elanikkonnast endiselt katoliiklased, näitab ka seal eestilik ateism tõusutrendi. Tähelepanuväärsem on ehk aga see, et nii eestlaste kui sloveenide identiteedi kujunemine on toimunud enam-vähem samas rütmis: mõlemad rahvad on eksisteerinud üle tuhande aasta, ehkki riigi loomise idee tekkis mõlemal pool alles 19. sajandi keskpaigas. Nii nagu Eestis, sai see ka Sloveenias tegelikkuseks 1918. aastal, kuigi ainult lühikeseks perioodiks. Uuesti saavutati iseseisvus mõlemas alles 1991. aastal.
8) Lääne-ihalus
Sloveenidele on Läände saamise mõte obsessioon. On neid, kes fännavad ladina kultuuriruumi, ja on neid, kes germaani oma. Seda on näha pisiasjades, nagu kas või inimeste riietumisstiil. Või istumise all olev auto. Ka eestlased võib laias laastus kahte nähtamatu piiriga leeri jagada: siirdutakse kas anglosaksi kultuuriruumi („Marita läheb Austraaliasse!“) või valitakse Skandinaavia mudel („Marek sai Stockholmis töö!“). 9) Kaubandus
Sloveenia sõltub oluliselt kaubavahetusest, peamisteks suundadeks on Saksamaa, Austria, Itaalia ja Prantsusmaa. Üleilmne majanduslangus viis Sloveenia kriisis kõige enam kannatanute pingereas Balti riikide ja Soome järele (Sloveenia SKT kahanes peaaegu 8 % võrra).
9) Sport
Nende jalgpallimeeskond on Eesti omast võrreldamatult palju parem. Aga sloveenid valdavad kahte keelt, mida teab ka enamik eestlasi: suusatamine ja korvpall.
10) Jne
Jah, võiksin jätkata külalislahkuse, jonnakuse ja hea kohanemisvõimega. Need argumendid kehtivad aga enamiku Euroopa väikeriikide puhul.
Millise lemmikriigi olete teie endale kodustanud?
Olime oma hommikukohvi Kalamaja kohvikus juba peaaegu lõpetanud, kui Kris üllatas mind lausega: „Eesti strateegiline prioriteet 2018. aastaks on avatud riik.“ Tunnistan, et sellist teemat kuulsin esimest korda. „Avatud? Mida sa sellega silmas pead?“ uurisin ja käisin välja pähe tulnud variandid: „Avada riik Soomele ja Skandinaaviale? Euroopa Liidule?“
Krisi näole libises muie ja ta kordas: „Ei-ei, ma tahan öelda, et Eesti peab ennast kogu maailmale avama.“
Sügasin kukalt. Siit ja sealt. „Ei no, Kris… Seda nimetatakse soovmõtlemiseks: kas sa tõesti kujutad ette, et eestlased lepivad sellega, et siia hakkab igasugu rahvusest inimesi teistelt mandritelt tulema? Igasugust värvi…“ Taipasin aga peagi, et olin ise vales suunas mõelnud. Maailmale avanemine ei tähenda ju tingimata eksootilistest regioonidest pärit rahvaste massilist immigratsiooni.
Ja nii oligi, Kris tahtis sellega öelda hoopis seda, et eestlased peavad lõpuks ometi hakkama globaalselt mõtlema. Ja veel olulisem: nad peavad hakkama ka vastavaid sidemeid looma.
Eesti tõepoolest peab oma horisonti laiendama, sest riigi väiksus ja perifeersus ning kõigele lisaks kehv ilm ja sovetiaja traumad tingivad vajaduse sildade järele ja seda enne, kui frustratsioon siin kristalliseerub. Kris on suurepärane näide: tema eluunistus on tekitada püsivad inimvood Eesti ning São Tomé ja Príncipe vahel – olete ehk kuulnud sellest portugalikeelsest kahe saarega arhipelaagist Guinea lahes?
(On vist üleliigne mainida, et see on ka üks vaesemaid ja kõige suurema katkulevikuga riike maailmas.)
Veidrik? Vastuvoolu ujuja? Ei. Krisi ambitsiooni taga on palju rohkem kui pelk troopikariigi fetiš. Kris on näide palju reisinud noorest Erasmuse põlvkonna eestlasest, kes tunneb vajadust endale Eesti kõrvale mõni teine riik „kodustada“. Et oleks teine tiib, võib-olla teine identiteetki, mis annaks talle võimaluse kohalikest piirangutest üle lennata. Frustratsioonist pääseda.
On sellesama põlvkonna teha, et Eestist ei saaks Venemaa küljealust väikest provintsiriiki. Määravaks saab passiivne või aktiivne hääl, ajude sissevoolamise soodustamine või kohalike spetsialistide ringi hoidmine kinnisena.
Kuna eestlased on praktilise mõtlemisega ja kangekaelsed inimesed, usun ma ausalt öeldes, et nende soovmõtlemisest kujuneb ka üllas missioon. Kas võib siis loota, et Eestist saab varsti avatud globaliseerunud riik? Seda öeldes oleksin ehk liiga julge, aga igal juhul kodustatavate lemmikriikide osas ei ole haritud eestlaste puhul piire paista. Selles osas võib paralleele tõmmata IT-wifi-Skype’i palavikuga. Arusaadavatel põhjustel on mu tutvusringkonnas kümneid eestlasi, kes on suured Portugali ja Brasiilia fännid. Olgugi et enamik neist portugali keelt ei oska, huvitab neid kõik, mis nende riikidega vähegi seotud on. Tunnen ka paljusid Ameerika unistuse poole püüdlejaid – tänapäeval tähendab see ennekõike Austraalia ja Ühendkuningriikide poole vaatamist. Aasia riikide seas on eriti kuum koht Tai. Aga ka Hiina ja Baruto Jaapan. Unustatud pole ka igihaljast bella Italia’t. Teada-tuntud on kohalike frankofiilide aktiivsus. Ja Hispaania ja hispaaniakeelsete maade lumm eestlaste üle. Ning eks tunne ma ka paari tüüpi, kes teavad kõike Islandist ja sealsetest vulkaanidest. Või Hollandist. Või Türgist ja Lähis-Idast.
Nüüd, kui olen pikemalt järele mõelnud, olen Krisi unistuse suhtes palju optimistlikum. Olgugi et eestlased omavahel koostööd teha ei armasta, on sellel riigil maailmale avanemiseks siiski täiuslik lähtepositsioon. Aastaks 2018? Kes teab, võib-olla 2030. aastaks, aga ärge tänast 20ndates noorte põlvkonda ka alahinnake.
Nad on tasemel. Nemad on Eesti hinnalisim varandus.
Eespool öeldule lisaks tahan mainida, et katse maailmale avaneda tundub riigile, kes tahab Venemaaga edukalt rinda pista – või siis peab seda tegema –, igati mõistliku sammuna.