Eesti ilu välimääraja. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.
et ootavad last, paljud muutsid suhtestaatust – “kihlatud”, “abielus” või lihtsalt “suhtes”. Muidugi tekitas see äärmiselt naljakat vastukaja: kes oli üllatunud, kes lausa kerges šokis.
Olgem ausad, Facebookis suhtestaatuse (ehk perekonnaseisu) määramine on peen teadus. Umbes 14 kuud tagasi toimus minu elus oluline muudatus ja ma otsustasin avalikult tunnistada, et João Lopes Marques on “suhtes”. Armastusel on imevägi, nagu me teame, kuigi pigem tegin ma seda sellepärast, et mu tüdruksõber elas tollal Viinis. Kaugus häiris ja määravaks sai asjaolu, et olime koos olnud alles lühikest aega.
Tahtes suhet kaitsta – jah, tunnistan –, tegin midagi, mida olin ise varem karmilt kritiseerinud. See Facebooki suhtestaatuse mehhanism oli mulle seni tundunud maailma kõige mõttetuma leiutisena. Labane. Vastikult imal. Aga siin ma nüüd olen… Ühinenud e-romantikute leegioniga.
Tõtt-öelda sai sellest inimeste elus uus probleemiallikas kohe, kui Facebook selle funktsiooni tekitas. Olen muidu inimene, kes eelistab oma isikliku elu endale hoida, aga kuidagi on need tegelased suutnud meid igapäevaselt oma imagole ja identiteedile mõtlema panna. Ühiskondlik surve end eksponeerida ja teiste ees ärbelda on oluliselt kasvanud. Kõige targem on suhtestaatuse lahter üldse tühjaks jätta, sest kohe, kui inimene on ses osas oma “süütuse” kaotanud, läheb elu keeruliseks.
Facebook annab meile 9 valikut (üheksa!), ja ükski neist ei lase pärast rahus hingata:
• Vaba: “Aga… Aga João, kas me sinu meelest ei olegi siis suhtes või?”
• Suhtes: “João, miks sa endale sama staatust ei pannud nagu minul? Kas me siis pole suhtes või?”
• Kihlatud: “Mida see staatus veel tähendab? João, kas me siis järgmisel suvel abiellume?”
• Abielus: “João, kas me lepime omavahel nii kokku ilma paberitele alla kirjutamata?”
• Keerulises suhtes: “Me läheme keskmiselt kord kuus lahku… João, kas me oleme nüüd siis otsustanud, et me ei ole enam suhtes?”
• Avatud suhtes: “Kas pole paradoksaalne, João? Me oleks võinud selle lahtri ju lihtsalt tühjaks jätta… Sa ju tead, et ma armastan sind praegu ka. Tee, mis sa pead vajalikuks, aga tea, et minu jaoks on me suhe küll kõike muud kui avatud…”
• Lesestunud: “João on meie hulgast lahkunud. Aga kas ta tahaks, et ka mina oma (meie) saatuse kõigile teatavaks teeks? Meie kurva saatuse… Aga eks elu olegi üks uuesti alustamise kunst…”
• Lahus: “OK, see vist tegelikult pole meil enam ajutine seis, nii et võiksime siis parem juba tagasi “vaba” peale minna? João, see staatus on kuidagi veider… Nagu ma nutaks sind, vana tõbrast, taga…”
• Lahutatud: “Just nii. João, ma tahan, et inimesed teaksid, et meie koos veedetud aeg oli õnnelik ja et meil on kaks imearmast last. Seda ma oma Facebooki sõprade eest varjata ei kavatse.”
Elame ikka imelikus maailmas. Jagame ise oma eraelu kohta infot ja samas kurdame, et sotsiaalvõrgustikud ei jäta meile piisavalt privaatsust. Inimsugu on kapriisne. Asju ei tasu liiga keeruliseks ajada ja kui te minu tagasihoidlikku arvamust tahate kuulda, siis kokkuvõttes on mõtet üldse neljal staatusel:
• Suhtestaatust pole märgitud: ära unusta, et tunned ennast tänu sellele palju vabamalt (vähem võib olla rohkem).
• “Vaba”: kui sa juba rõhutad, et pole suhtes, annab see mõista, et oled avatud suhtlema internetis sinu vastu huvi tundvate inimestega. Ja eks tänapäeval ole inimestel hulganisti virtuaalset infot, mida analüüsida, enne kui esimese suudluseni jõutakse.
• “Suhtes”: see on selge sõnum, konkreetne märk, aga tuletan meelde, et liiga palju rääkides koorite end justkui alasti.
• “Lesestunud”: jah, me mõistame, kui oluline on lahkunuid väärikalt leinata.
Facebook on paras teadus juba, kas pole? Hirmutav. Tõesti, oleks keegi mulle viis aastat tagasi öelnud, et suhet saab kunagi kinnitada ühe klikiga, poleks ma seda uskunud… Veel üks soovitus: enne suhtestaatuse salvestamist kontrollige oma valik üle, sest väiksel apsul võivad olla drastilised tagajärjed.
“Vabandust, ma ei tea!”
“Ma e itea…” Kui mõtlen eesti lastele, kujutan ette, et nende esimesteks sõnadeks on arvatavasti “Ma ei tea…” Mitte “emme” ja kindlasti mitte “issi”… Lihtsalt “Ma ei tea…”.
Selgitan. Elada ühiskonnas, mille keelt sa ei valda, on samal ajal tüütu ja huvitav. Kuna tavaliselt ma enamikust enda ümber toimuvatest vestlustest täielikult aru ei saa, on mu tähelepanu paratamatult väga selektiivne. Olen valvel, oodates lauseid, millest kinni haarata ja mida oma ajus töödelda… Nii olengi märganud, et eestlased kasutavad väga sageli väljendit “Ma ei tea!”.
Nad kordavad seda lõputult, hommikust õhtuni, eriti naised. Mulle tundub, et see on keskmise eestlase kõige loomulikum ja spontaansem lause. Mäletan, et mu sõbranna Krista rääkis kunagi, et tema inglise keele õpetaja oli selle “ma ei tea” oma klassiruumis ära keelanud.
Rahvuslik sõltuvus?
Olen “Ma ei tea!” epistemoloogilise uurimise oma isiklikuks uurimisobjektiks võtnud. See on olnud raske ülesanne, ent pärast aastaid juhuslikke vaatlusi olen ma nüüd lõpuks valmis oma tagasihoidlikke muljeid teiega jagama.
• Eesti keelt on raske õppida ja seda vaimustavam on selle sõnakolmiku hämmastav lihtsus. See on voolav ja loomulik ning üllatavalt suupärane. Paneb lausa uskuma, et eesti keeles ei olegi ehk nii lootusetult palju käändeid.
• Selles lauses väljendub eestlaste tagasihoidlikkus, samamoodi nagu eestlaste kiindumuses epiteetidesse “normaalne” ja “väga normaalne”.
• Häbelikkus ja reserveeritus on siin riigis väga olulised. Me teame hästi, kuidas eestlased kaitsevad oma eluruumi, ja kui eelistatakse distantsi ja omaette olemist, on need kolm (ühiskondlikult tunnustatud) sõna kahtlemata õiged võlusõnad. Või teate te mõnda paremat põhjust, miks oma arvamust mitte avaldada?
• Võimalik, et see sõnaühend on samas ka isiklik või ühiskondlik väljakutse: kui eestlane ütleb “Ma ei tea!”, paneb ta proovile teise inimese visaduse. Tahate ikka kindlasti teada? Siis rääkige sellest minuga mõnel sobivamal ajal…
• Nagu hea ABBA või Ivo Linna laulu refrään, jääb selle imeilus kütkestav meloodia kummitama ja tuleb meelde iseenesest.
• Eestlastel on hea harjumus olla konkreetne ja “Ma ei tea!” on vahend, mis annab inimesele järelemõtlemiseks lisaaega. Ratsionaalsus on kasuks. Kümme sekundit hiljem, pärast seda tühja lausejuppi, võibki juba oodata terast sisukat vastust.
• Oluline on rahulikult võtta. Ainult nohkarid, poliitikud ja nõukogude inimesed peavad teesklema, et nad kõike teavad. “Ma ei tea!” sümboliseerib dändilikku muretust ja nooruslikkust, mis on segunenud arrogantse pretensioonitusega. Eks kõigile tüdrukutele meeldib vahel kergemeelselt käituda.
• “Ma ei tea” tuleb kasutusse siis, kui vestlus pole korralikult käima tõmmatud. Nagu ainulaadse aja- ja ruumitunnetusega ugrimugridele kohane, laskuvad eestlased vabasse vestlusesse alles siis, kui suhtluses on usaldus. Teine ja ebatervislikum võimalus on ära juua paar pirnisiidrit.
• “Ma”, “mu”, “mina” ja “minu” on eestlaste ühed kasutatavamad sõnad, mis kinnitavad veelkord eestlaste ärksat vabadus- ja individualismimeelt.
Ärge saage valesti aru, ma olen sellega väga harjunud. Ja ärge arvake ka, et ma tahan kritiseerida – mul on endal sama sõltuvus. “Ma ei tea!” kuulmine tekitab minus siin Tallinnas väga koduse tunde: Ibeeria poolsaare keeltes kasutatakse väljendeid “Não tenho ideia” (portugali keeles) ja “Ni puta idea” (hispaania keeles) samamoodi aja võitmiseks, kui inimene kohe ei tea, kuidas või mida vastata.
Foneetiliselt, kuigi seda võib olla raske uskuda, on need väljendid eestikeelse “ma