Põgenemine paradiisist. Michael MortimerЧитать онлайн книгу.
selgitamine võtab aega, aga autos on Solanderi Uus-Meremaa reisipäevik 18. sajandist.“
Alma jõllitas Idat.
„Sa valetad?! “
„Ei.“
„Jaa, valetad. See ei saa tõsi olla.“
Ida vahetas tooni ja lausus selgelt: „Ei, ma ei valeta.“
Sina oled mulle valetanud, mõtles Ida automaatselt.
„Aga räägi siis, kuidas sa…?“
„Sain selle siis, kui olime Soomes. Näitan kohe, kui autosse jõuame.“
Alma vaatas endiselt Idale otsa.
„Oled sa ikka päris kindel?“
„Igatahes on see käsitsi kirjutatud ja 18. sajandist. Ja osa märkusi oli Daniel Solander kirjutanud Uus-Meremaal.“
Alma näoilme muutus.
„Sel juhul on see ju… imeline. See on ennekuulmatu, tead sa seda? Tema enda käega kirjutatud päevik? Oled sa ikka täiesti kindel?“
„Lõpeta nüüd! See on tõsi.“
Alma näole kerkis lai naeratus ja ta hakkas edasi pakkima – raamatud ja paar isekootud jalasoojendajat.
„See on ju erakordne,“ hüüatas Alma, pani koti kinni, aga tegi selle siis uuesti lahti ja pakkis veel viimased asjad juurde.
„Pean seda esimesel võimalusel lugema. See on ju ennekuulmatult väärtuslik ja võib kõik pea peale pöörata! Kui see sul ikka päriselt on.“
Alma vaatas uuesti välja, kas auto on ikka alles.
„Siis saame ehk ka selgust, kus on neljas kivi. Sa ei oska ettegi kujutada, kellele need kivid aegade jooksul kuulunud on. Olen üritanud ajada nende jälgi enam kui pool oma elust. Juba nende kahe omamine on midagi väga suurt. See on lausa uskumatu! Need võivad edasi juhatada. Kaugele edasi. Ja nüüd veel päevik ka.“
Kuhu edasi juhatada, mõtles Ida, kas uute ebahuvitavate uurimisväljadeni – või Eva juurde? Ida ootas loo jätku, aga seda ei tulnud. Alma pressis üksnes kotti asju juurde: oma sülearvuti, kootud labakud, aluspesu ja muud, kuni kott oligi täis. Ta pani koti põntsuga maha, kükitas ise selle kõrvale ja üritas kotti kinni saada.
Tema kõhn figuur ja kortsud meenutavad küll kõige enam seda ettekujutust, milline üks ligi üheksakümnene vanaema võiks välja näha.
„Ma saan aru, et ühe korra kohta on liiga palju infot, aga sa võiksid ju ikkagi öelda, mis asjad need sellised on,“ ütles Ida ja hoidis laekaid tugevamini pihus. „Mis kivid need sellised on? Kas see on fossiil, mineraal või mis asi see on?“
Alma tuli Ida juurde ja võttis ta käest kinni.
„Ausalt öeldes, Ida, ma ei tea, mis need on, aga mul on oma aimdus. Kuigi sa ei usuks mind sellegipoolest. See on kõige suurem müsteerium, mille lähedusse ma kunagi olen sattunud. See on kindlasti mingit sorti fossiil, aga samas ka mitte. Ja nagu sa nägid, reageerivad teatud loomad selle suhtes väga erksalt, näiteks liblikad, mis sõltub feromoonidest. Aga sel juhul on see pigem kõrvalmõju, juhus. Olen vandunud, et pühendan oma elu nende kivide saladuse teadasaamisele. Neist on hulga rohkem rääkida, aga kiirustame nüüd, peame autosse minema. Sõidu ajal kuuled rohkem.“
Kui nad korterist välja läksid, aitas Ida Almal mitut mappi hoida.
„Kuhu me sõidame?“ küsis Ida.
Alma ei vastanud, vaid hakkas kiiresti trepikojast alla minema.
Must KIM-1018 põiki üle tänava?
Ilja Borissovitš Kovalenko nõjatus ühenduskonstruktsiooni raudkäsipuu najale, mis kulges piki tohutut angaari. Tema all, mehaanikute ruumide ees seisid reas valged tolmused kiirabiautod.
Kovalenko tõmbas sigaretti ja vaatas ehituskraanasid ning selja taha jäävat raudust. Ukse keskele sinisele sildile olid kirjutatud numbrid 221.
Kui suureks kogu see osakond paisuda võib? mõtles ta. Ta uuris ilmatuma suure mäe auklikke külgi ja allpool asuvaid väiksemaid ehitisi, mis kerkisid koopaavaustest oma tsementeeritud koridoridega. Nagu kaevikud, mõtles ta, mis seovad eri rindeid.
Eemalt paistsid veoautod, mis laadisid kuupmeetrite kaupa kaljutükke.
Kas nad ehitusega kunagi ka ühele poole jõuavad?
Kovalenko juhtis pilgu veel kaugemale. Ehitist ümbritsev mägi koosnes sajakonna meetri kõrgustest basaldimoodustistest. Kui vana see olla võib? Üsna hiljutine, aga mitte ka verinoor. Paarsada miljonit aastat? Nii… Kus kohas ma üleüldse olen? Elada nii kaugel, teadmata siiski, kus täpselt.
See kõrgustik, külmad talved ja soojad suved. Kevaditi paistsid eemalt valged ja roosad lilled ning ehitise lähedal kasvasid rohelised piimalilled, sinised sillad ja iirised. Ja hiljem puhkesid õide mandli- ja aprikoosipuud ning eemal mäeseljakul paistis vana õigeusu kirik.
No, nende jaoks, kes kogu oma elu siin ehitises veedavad, polegi mingit tähtsust, kus kohas nad on.
Kovalenko vaatas alla hoonevundamendi poole. Tsementplokkide vahelt pressisid välja kollased ja oranžid saialilled.
Ja taas peatus ta pilk põiki pargitud KIM-il.
Kindlasti MGB.19 Kas kedagi jälitatakse?
Kovalenko suitsetas sigareti lõpuni ja kustutas selle ühe kraani külge ära.
Äkki kontrollivad nad keemik Antonovit? Või seda tallalakkujat Grekovi?
Või – mind?
Kovalenko mõtiskles niimoodi kaua. Esimest korda nägin sellist autot paar nädalat tagasi, kui meie pühapäevast metsasõitu saadeti, ja pärast seda…
Taas tekkis see tuttav tunne. Loitev leek, mis siis kustub ja saab jälle uut hapnikku.
Äkki on see Kurov ise, kel on kahtlusi tekkinud ja kes on minust teatanud?
Või on sellel sel juhul üleüldse tähtsust, kes seda tegi?
Kovalenko üritas aru saada, kas keegi istub autos, aga klaasid olid toonitud ja ka päike paistis vastu.
Kui mu plaan vaid õnnestuks, mõtles ta, kui ma vaid siit minema saaks, kui ma vaid…
Järsku tehti sinine uks Kovalenko selja taga lahti ja välja astus Kurov.
„Ahh, seal te oletegi,“ lausus Kurov säraval pilgul.
Alati see näoilme, mis vihjab, et ta on valmis, nuhib ja peab valvet.
Kurov võttis maski suu eest ja pani sigareti põlema. Nad seisid hetke vaikuses ja hakkasid siis piki akendeta läbikäiku kliinikuosakonna poole minema, vahetasid seejärel jalanõud ja kõndisid mäe sisemusse esimesse haiglasaali, kus oli tosinkond terasest raami.
„Nonii, seltsimees vanemteadlane Kovalenko, sa ei suuda täna ka meie tegemistest eemale hoida? Kas jälle B-599?“ uuris Kurov ja köhatas. „Tavaliselt on üsna lihtne kolleege teistest laboratooriumitest eemal hoida.“
„Mida te sellega öelda tahate?“ vastas Kovalenko.
Paar meest nende ees olid just ametis põranda puhtaks pesemisega. Kahekordselt raamilt nirises põrandale verd ning ühe meesterahva surnukeha küljest ühendati instrumente ja torusid lahti. Kovalenko sai kohe aru, et oli kasutatud tuimastuseta operatsiooni – nahk oli maha võetud, aga kolju juustega alles. Paksud mustad asiaatlikud juuksed.
„Jaa, ikka sellepärast, et te olete geoloog,“ vastas Kurov ja naeris. „Või olete te keegi teine? Võib-olla olete nuhk ka? Vabal ajal.“
Kovalenko naeris ettevaatlikult.
„Kui arvestada siinseid meditsiinilisi aspekte, siis võib öelda küll, et ma olen alati tundliku kõhuga olnud,“ vastas ta. „Ja mis südametunnistusse puutub, on see täielikult puhas. Seni,
1940ndatel toodetud kaheukseline väljaulatuvate tuledega Vene automudel, millest mõni üksik toodeti Stalini käsul ka neljaukselisena ja moodsamate tuledega. Tlk.
Nõukogude salaluure ajavahemikus 1946–1953, üks KGB eelkäijaid. Tlk.