Põgenemine paradiisist. Michael MortimerЧитать онлайн книгу.
teist autot ei olnud näha.
Niipea kui Stan mootori seisma jättis, kostis hääl: „Médico McAuely.“
Maja varjust sammus auto poole jakis, puuvillastes pükstes ja lühikeste varrukatega pluusis meesterahvas. Kuigi Stan ei teadnud teda, käitus mees, justkui oleksid nad ammused tuttavad.
„Ajasin nad siia kokku,“ teatas mees hispaania keeles, kuigi tema häälest oli selgesti aru saada ka guaranii aktsent. Oli kohe näha, et tegu on mestiitsiga.
„Ootasime teid, olete hiljaks jäänud,“ jätkas mees.
„Kus on doktor Delia ja doktor Gómez?“ küsis Stan seepeale.
„Gómez on Campo Loas ja Delia Santa Elenas. Need külad jäävad rohkem põhjapoole. Seal on samasugune probleem. Muideks, mina olen Emilio Gonzales.“
Oi ei, ma olen siis ainus arst, mõtles Stan, kui nad teineteisel kätt surusid ja varju kõndima hakkasid. Nad läksid majast mööda sisehoovi ja sealt väiksesse haigemajasse, mis asus tiheda palmisalu varjus. Siin olid tellishoonete asemel õlgkatustega savionnid.
„Nad ootavad teid seal sees, McAuley. Paljud on käinud pika tee läbi metsa, et teid näha. Kõik ootavad teid.“
Stan ronis onni eesruumi, mille seinal paistis mingisugune katoliiklik ikoon, ja suundus edasi vastuvõturuumi. Eemal toolidel ja põrandal istus kümmekond last, enamik emade seltsis. Kui Stan neid tervitas ja „Buenos días“ lausus, sai ta vastuseks vaid tigedaid pilke. Enamik paistsid olevat kas mestiitsid või guaraniid või siis nii ühte kui teist. Stan tegi ülevaatusruumi ukse lahti, tõmbas kummikindad kätte, pani maski suu ette ning kutsus järjekorras esimese enda juurde sisse.
Tegu oli kolmeaastase poisiga, keda saatis ema. Stan tundis nad ära eelmisest nädalast, kui hakati jagama tasuta arstiabi.
Naine hakkas vaikselt, ent ärritunult rääkima. Emilio tõlkis jooksvalt.
„Ta ütleb, et poiss muutus eelmine nädal erksamaks… aga umbes nädal pärast seda, kui ta teie meditsiini sai, algas see… probleem.“
Naine lisas veel midagi ja Emilio jätkas: „Ta ütleb, et ei lähe siit enne minema, kui ütlete, mis poisil viga on. Teie kui arst peate ju oskama selgitada!“
Stan noogutas ja palus poisil enda juurde tulla. Ema võttis poja valge T-särgi seljast ning osutas seljale ja rinnakorvile.
„No vaadake ise.“
Stan kükitas ja uuris tähelepanelikult.
Poisi kõige alumise roide juures paistis mingisugune volt ja nahale olid tekkinud tombud. Seljal olid välja löönud täiskasvanud inimese pöidla suurused muhud.
Mis see veel on? mõtles Stan. Kas mingisugune ekseem, allergiline reaktsioon, ülitundlikkus?
Ta uuris nahavolti lähemalt.
Ei, need on ju nagu mingisugused kühmud, mis see küll olla võib?
„Ja need tekkisid siis nädal aega tagasi?“
Ema noogutas kiirelt.
Stan katsus tompe ettevaatlikult ja tundus, et need kasvasid kõhu poole edasi. Just kõhujoone kõrgusel tundis ta katsudes veel väikseid kõrgemaid moodustisi.
Need meenutavad peaaegu ju haiguskoldeid vähihaigetel, kui neil enam palju jäänud pole, mõtles Stan, üritades paista võimalikult neutraalne. Siiski pole need päris sellised muhud.
„Kas see teeb valu ka?“ küsis ta.
Poiss raputas pead.
Stan neelatas ja köhis kurgu puhtaks. Ei, mul pole aimugi, mis asi see on. Ma pole kunagi midagi taolist näinud.
Emilio hakkas naise juttu tõlkima: „Te lubasite mu poja Chagase tõvest terveks ravida. Tema ema ja tädi surid selle haiguse kätte ja ta on näinud ka teisi selle all kannatanuid. Nüüd aga olete teinud tema poja peal midagi hoopis jubedamat ja…“
Stan katkestas teda.
„Vaatan teised lapsed ka üle, et ühtne hinnang anda. Siis annan kõigile ooteruumis infot, mida edasi teha. Kas sobib?“
Emilio arutas öeldut naisega kõval häälel ja seejärel läks ema ära, poiss käevangus.
Sisse astus järgmine ema koos kuueaastase tüdrukuga. Ema oli lühemat kasvu ega vaadanud Stanile otsa. Tüdruk näitas oma selga ja kõhtu, kus kasvasid samasugused muhud ja imelikud nahavoldid nagu poisilgi. Järsku hakkas tüdruk kätega vehkima ja lausus midagi kõvasti guaraniis, aga ema rahustas lapse maha.
„Tüdruk kardab hingi,“ ütles Emilio, „et te annate talle oma rohtudega halbu hingi.“
Stan ohkas ja palus luba ka teisi lapsi vaadata. Järgmised kümme minutit käisid kõik ükshaaval Stani juures end näitamas ning läksid siis tagasi emade juurde koridori, kus meeleolu muutus üha ärevamaks ja väljakannatamatumaks.
Ikka üks ja seesama nahaprobleem. Ja üksainus arst. Et ka mina pidin just siia sattuma.
Stan viskas kindad ja maski prügikasti ja ütles vaikselt Emiliole: „Ma saan aru, et nad on rahutud. Võtan kohe ühendust… paari kolleegiga ja palun abi. Kas sa saaksid neid niikaua rahustada, kuni ma kontoris paar kõnet teen?“
Emilio noogutas ja nad läksid koos läbivaatusruumist välja ooteruumi, kus emad ärritunult küsimusi esitasid ja mitu last oli nutma hakanud. Stan pressis end rahvasummast läbi kontoriruumi poole.
Sinna jõudnud, pani ta ukse ruttu enda järel kinni, üritades laste nahaprobleemile vähegi usutavat selgitust mõelda, kuid ükski variant ei tundunud mõistlik.
Stani pilk peatus seinale kinnitatud pildil, millel kujutati üht lutikalist ja mille alla oli kirjutatud Chagas. Oh neid lutikaid küll, mõtles ta, kui indiaanlased elaks korralikes majades, siis ei nakatuks nad ka igasugu haigustesse.
Ei, mul pole õrna aimugi, kuidas see olukord lahendada või mida neile öelda. Ja ma ei tohi võtta ühendust ka ühegi välisarstiga, näiteks mõne nahaspetsialistiga, vaid ainult meie ettevõtte omadega.
Peaksin üritama kohe ülemustele helistada – Rootsi.
Stan võttis taskust mobiiltelefoni ja nägi, et levi polnud.
Ei, mitte El Chacos. Aga telefoniraamatule saan ma sellegipoolest ligi.
Peagi leidiski ta soovitud nimed, nagu Biovolvia ja siis Paul Elmér. Ei, ta on hierarhias liiga madalal, pean helistama kellelegi, kes on kõrgemal positsioonil.
Magnus Gustavsson, just nii, tema allub ju otse tegevdirektorile endale.
Stanile meenus paari aasta tagune ettevõttepidu Stockholmis, kui nad olid ühiselt koos Biovolvia juhtkonnaga õhtust söönud, tähistamaks seda, et nüüd on nad ravimiettevõtte liikmed, mitte tundmatud kes-teab-mis arstid. Magnus Gustavsson oli tutvustanud Stani kui „Šotimaalt pärit rõõmsameelset iirlast“, mis arvestades tema üles-kasvamist Edinburghis oligi õige. Sealt oli ta kolinud Inglismaale, et alustada meditsiiniõpinguid Londonis.
Stan võttis kirjutuslaualt lauatelefoni ja valis Rootsi riigikoodi +46.
Kindlasti nüüd mõni sekretär vastab ja teatab, et ta on koosolekul, blaa, blaa…
„Hi, this is Magnus Gustavsson. Please, get back to me later or leave a message, thanks.“3
Stan jäi seisma, telefonitoru käes, ega teadnud, kuidas teda ootavaid inimesi teavitada. Pealegi saab aeg kohe otsa, vandus ta.
Ta valis uuesti sama numbri ja jättis teate: „Tere, siin Stan McAuley. Olen Santa Teresita külas El Chaco provintsis ja meil on probleeme. Saad sa mulle otsekohe helistada, kui seda kuuled? Tõepoolest, helista otsekohe.“
Stan pani telefonitoru aeglaselt käest. Kas peaksin helistama kellelegi teisele madalamal tasandil? Ei, liiga riskantne, see võib lekkida. Nüüd tuleb küll ülimalt täpselt tegutseda, mitte ühtegi eksimust.
Väljast kostis jätkuvalt rahulolematu sumin.
Aga
„Tere, siin Magnus Gustavsson. Palun helistage mulle tagasi või jätke teade. Tänan.“ Tlk.