Kuupaiste heiastused. Edith WhartonЧитать онлайн книгу.
selle põhjuseks olema täiesti erinevad elutingimused. Tal polnud elumuresid, tal oli turvaline olla, ta oli rahul, ning esimest korda pärast varast noorust, enne ema surma, oli tal tunne, et peab kellegi järele valvama; tal on keegi, kes on tema erilise hoole all, keegi, kelle ees ta peab vastutama enda ja oma tegude eest nii, nagu ta polnud tundnud end vastutavana rutakate ja ükskõiksete inimeste eest, kelle hulgas ta oli heaks arvanud elada.
Susyl olid samad standardid nagu neil inimestelgi: ta kõneles nendega ühist keelt, ehkki tundis muidki keeli, ta jagas nende mõnusat elu, ehkki ei kummardanud nende iidoleid. Ent alates hetkest kui naisest oli saanud tema varandus, oli Nickis hakanud arenema mõistmine, et naine vastab tema sügavas sisimas istuvale vajadusele austuse järele. Naine oli tema oma, mees oli ta valinud, Susy oli võtnud üle koha Lansingi perekonna naiste pikas reas, keda olid armastanud, austanud ja küllap ka petnud hulk Lansingi mehi. Nick ei üritanudki selle asjaolu loogikat mõista, ent fakt, et nimelt see naine oli tema abikaasa, andis ta hajevil impulssidele eesmärgi ja terviklikkuse, ning ettevõetud tööülesandele salapärase nimbuse.
Kord või paar nende abielu alguspäevil oli mees endalt kerge külmajudinaga küsinud, mis juhtub siis, kui Susy peaks tüütuks muutuma. Seda oli temaga juhtunud teiste naiste puhul, kellega ta esimesed emotsioonid polnud vähem erksad kui need, mida tekitas Susy. Rolli, mida Nick Lansing oli mänginud eelmistes armusuhetes, võis tõesti kokku võtta mälestusväärse lausega: “Ma olen jahimees ja ma olen jahisaak,” kuna muutumatult oli ta lakanud olemast esimene ainult selleks, et avastada end teisena nimetatud rollis. Sellised kogemused tekitasid tänini teravat valu, kuivõrd tema kaastunne jälitaja vastu oli vaid veidi vähem terav kui ta enesehaletsus; ent kuna tal endast alati rohkem kahju oli, siis lõppes kogu lugu ikka ja jälle jälitatava rollist loobumisega.
Kõik need eelmise elu kogemused tundusid nüüd täiesti kõlbmatud uue inimese puhul, kelleks ta oli saanud. Ta ei suutnud kujutella, kuidas Susy võiks talle tüütav olla – või kuidas ta püüaks tema eest pageda, kui see nii oleks. Ta ei suutnud kujutleda naist vaenlase rollis, ega ka kuriteole kaasaaitajana, kuivõrd kaasosaline on võimalik vaenlane: see oli inimene, kellega koos, mingi senikuulmatu ime läbi, sai maitsta rõõmu, mis on suurem kui rõõm sõprusest, aga kes, isegi kui need põgusad ekstaasid olid möödas, jäi endiselt lihtsalt ja kindlalt ta sõbraks.
Need uued tunded ei mõjutanud tema üldist ellusuhtumist: need pelgalt kinnitasid tema usku inimolu viimsesse mõttesse kui “rõõmsasse olekusse”. Kunagi varem polnud ta nii põhjalikult nautinud asju, mida ta alati oli nautinud. Hea lõunasöök polnud tema jaoks kunagi nii hea olnud, päikeseloojang nii ilus kui nüüd; tal oli hea meel, et hindas mõlemat võrdselt kõrgelt. Ta oli uhke Susy terava taibu ja eelarvamustest vaba oleku üle: ta ei saanud Nicki jaoks olla enam liiga “modernne” nüüd, kui naine kuulus talle. Ta jagas täielikult naise kirge praegust hetke nautida ning tema palavikulist tahtmist, et hetk kestaks kauem. Ta teadis, et Susy sepitseb plaane, kuidas nende kuldset elu avardada; salajas mõtles ta sellele ka ise, teadmata, milliseid võtteid ja nõkse nad võiksid käiku lasta. Nick oli tänulik, et Ellie Vanderlyn polnud silmapiirile ilmunud, ning hakkas vaikselt lootma, et palee jääb nende kätte ka ülejäänud suveks. Kui nii, siis oleks tal aega oma raamat lõpetada; ja Susy võiks tallele panna väikese intressi nende pulmadeks saadud tšekkidelt; ja siis juba võiks nende nõiduslik aasta saada kaheks selliseks.
Hooaeg oli hiline ning nende ja Streffordi viibimine Veneetsias oli juba tõmmanud sinna kokku mitmeid üle ilma rändavaid seltskonna liikmeid. See oli neile ükskõiksetele, kuid ühtehoidvatele inimestele omane, et nad ei suutnud iialgi üksteisest liiga kaua eemal viibida, tundmata ähmast ebamugavust. Lansing oli selle tundega tuttav. Ta oli endas selle torkeid tundnud ning sageli märganud niisuguseid paineid teistes. Vaevu oli see tugevam kui nõrk näriv tundmus, mis meenutab teeaja saabumist inimesele, kes on korralikult hommikust söönud ja ootab sama külluslikku õhtusööki; ent selline tundmus andis ajendi midagi teha inimestele, kel polnud midagi teha, ühtlasi aitas paljudel kõhklevatel hingedel saada üle iga-aastasest raskusest otsustada Deauville’i ja St. Moritzi, Biarritzi ja Capri vahel.
Nick ei olnud üllatunud, kui sai teada, et tol suvel oli moeks muutunud Veneetsiast läbi hüpata ja Lansingid üle vaadata. Streffy oli eeskuju näidanud, ja Streffy eeskuju järgiti alati. Ning Susy abielu oli endiselt kaastundlike poolt- ja lahkarvamuste teema. Inimesed teadsid nende lugu pulmatšekkidega ja neid huvitas, kui kauaks nad on suutnud need kestma panna. Sel hooajal oli saanud äkki oluliseks aidata pikendada nende mesinädalaid sellele seikluslikule paarile üksteise võidu majutusi pakkudes. Enne kui juunikuu läbi sai, peesitas kamp sõpru koos Lansingitega Lido rannal.
Nick leidis ootamatult, et nende saabumine häirib teda. Igasugu kommentaaride ja uudishimutsemiste vältimiseks pani ta raamatu kõrvale ning keelas Susyl sellest rääkida selgitusega, et tal on vaja lühikest puhkust. Naine nõustus sellega otsekohe ja liigagi agaralt, valvates nüüd, et mehel ei tekiks tahtmist töötada, sama armukadedalt, nagu polnud heaks kiitnud tema laisklemist. Nick oli piisavalt ettevaatlik, et naine ei avastaks tõsiasja: muutus tema päevakavas langes kokku asjaoluga, et ta oli raamatus raske punktini jõudnud. Kuigi tal polnud kirjutamisest loobumisest kahju, avastas ta, et jõudeelu rusub teda. Esimest korda oma elus leidis Nick, et tavaline seltskondlik ajaviitmine oli kaotanud oma võlu; mitte seepärast, et teised ajaviitjad oleksid olnud vähem vaimukad kui enne, vaid seetõttu, et vahepeal oli ta kogenud midagi mõõtmatult paremat. Ta oli alati tundnud end sellest tavapärasest seltskonnast üle olevat, nüüd aga oli ta paremus liiga suur: tõepoolest, teiste suhtes sai see vaevalt enam aus olla.
Esmalt oli ta end meelitanud mõttega, et Susy jagab ta tundeid; ent ta märkas pahameelega, et nende sõprade saabumine tegi naise erksamaks. Tundus, nagu oleks sisemine hõõgus, mis talle uut ilu oli kinkinud, jagunenud nüüd nagu tuhandes peeglikillus vastu helkides nimelt selle seltskonna kohalolu tõttu, keda nad olid Veneetsiasse vältima tulnud.
Lansing oli kergelt ärritunud; ja kui ta küsis, kuidas Susyle meeldib jälle vana kambaga kokku saada, kasvas ta ärritus naise naeruga pooleks vastusest, et ta loodab südamest ainult üht – et need vaesekesed ei mõistaks, kui hirmsasti nad teda tüütavad. Selle vastuse ilmne ebasiirus oli Lansingile šokk. Ta teadis, et Susy pole tegelikult tüdinud, ja ta mõistis, et naine oli lihtsalt ta tunded läbi näinud ja need vaistlikult omaks võtnud: et siitpeale mõtleb naine alati nii nagu tema. Et sellele hirmule kinnitust leida, sõnas ta ükskõikselt: “Ah, ükspuha, päris lõbus on nendega veidi ringi tolkneda,” ja naine vastas otsekohe ning samaväärse veendumusega: “Jah, eks ole? Vanad head tuttavad – ikka sama asi!”
Hirm tuleviku ees tervitas Lansingit taas tuttava jääkülma puudutusega. Susy sõltumatus ja enesekindlus oli olnud üks tema ligitõmbavamaid omadusi; kui naine tahab muutuda nende meeldivas duetis tema arvamuste kajaks, tekib oht, et sellest saab peagi kõige igavam monoloog maailmas. Nick unustas, et viis minutit tagasi oli ta pahaks pannud naise rõõmu vanu sõpru nähes; ning hetkeks leidis ta, et näeb sentimentaalse elu peadpööritavat, lahendamatut mõistatust: olla erinev tähendab pahandusi – kõigega päri olemine tähendab üksluisust.
Taas kord tuli talle pähe, kas ta on põhimõtteliselt üldse abielumeheks kõlblik; ja meeleheitest säästis teda vaid meenutus, et Susy järeleandlikkus tema tujudele tõenäoliselt ei kesta kaua. Aga ka siis ei tulnud Lansingile pähe mõelda asjaolule, et tema kartused on ülepingutatud, kuna nendevaheline side pidi olemagi ju ajutine. Erilaadsest teineteisemõistmisest, millel nende abielu rajanes, ei olnud jäänud jälgegi mehe mõtetesse Susyst; mõte, et nii tema kui naine võivad igal ajal vastastikuse kasu nimel teineteisest lahkuda, oli juba ammu taandarenenud vana anekdoodi tontlikuks varjuks.
Pärast nädalat-paari seltskonnaelu hakkas Nickile pärale jõudma, et vanadest sõpradest tüütavad teda kõige vähem Hicksid. Nad olid Ibise pardalt kolinud ühte korterisse hiigelsuures lagunevas palazzo’s Canareggio lähedal. Nad olid selle üürinud ühelt maalikunstnikult (üks nende uusim avastus) ning filosoofiliselt loobunud moodsatest mugavustest ühe hindamatu eelise, nimelt “loomingulise õhkkonna” kasuks. Selles privilegeeritud õhustikus kogusid nad enda ümber hariliku segaseltskonna vaiksetest püüdlikest inimestest ja lärmakatest uute teooriate kuulutajatest, ise kübetki aimamata, kui erineval tasemel olid nende erinevad külalised,