On nagu pole. Alan AdojaanЧитать онлайн книгу.
arust kahtlasemasse tänavasse keerab. Õnneks on mõistev taksojuht, naerab ainult ja hosteli ette jõudes soovitab mul cachaça’t juua ja rahuneda. Raha ei võta sõidu eest. Hämmastav. Tänan teda ja kolgin meeleheitlikult hosteli raudväravat.
Telefonikrediit on mul otsas, tüdrukutele ei saa helistada. Istun paar tundi köögilaua taga ja rahunen. Varsti hakkab hirm selle pärast, mis oleks võinud juhtuda. Jumal tänatud, et nuga ei saanud. Vedas ikka kurat. Luban, et koju jõudes teen endale T-särgi kirjaga „Käisin Rios ja ei saanud nugagi!“
Ärkan, on keskpäev. Saan netis plikadega ühendust ning kuulen, et sellega, mida mina nägin, asi ei piirdunud. Ka neid rünnati, üks tõmmati trepist alla, nii et jalad olid puruks. Eesti naise kange veri otsustas aga, et nii see asi ei jää, ja need kolm segast naist läksid ise ründajaid otsima, plaaniga neilt kott tagasi saada. Algatuseks korraldasid nad politseinikele skandaali ja lasid kohale kutsuda veel abijõude. Siis leidus üks kohalik tüdruk, kes helistas oma politseipealikust emale, kes saatis sinna veel kedagi. Lõpuks said nad mingitpidi kokku leppida, et ostavad pättidelt koti tagasi, ent need ei andnud näole. Kui nad olid pätte mööda hämaraid nurgataguseid pool ööd taga ajanud, soovitasid mendid ka neil kaduda, kuna pätid pidavat nüüdseks väga vihased olema ja tõenäosus nuga saada olevat väga reaalne. Seejärel läksid preilid haiglasse, kus neile mingit abi ei osutatud ja nad lihtsalt minema saadeti. Polnud eestlastele soodne tähtede seis tol ööl, ütleme nii.
Hiljem kui oma sündmusi kohalikele räägin, siis need sõimavad mu läbi ja ütlevad, et ma olevat täielik lollpea. Rios saad juba siis nuga, kui julged pätile otsa vaadata ja sekundi viivitad oma asjade äraandmisega. Kui keegi röövib, tuleb kohe kõik ära anda, et ellu jääda. Minul aga vedas nagu surnud seal ilmselt, kuna kõik toimus politsei silme all. Seetõttu nad ei julgenud nuga anda, kuigi see oli neil röövi ajal käes ja kasutati kotirihma lõikamiseks. Niigipalju politseinikest kasu. Minust endast muidugi oli ülim lollus minna Lapasse, kallis Šveitsi kell käe peal, kuldkett kaelas, ning teha Leicaga tänaval ja veel välguga pilti. Sellise käitumise nimi Rios on „probleemide otsimine eriti suures ulatuses“. Samas, olles 5000 kilti erinevaid kohti läbi sõitnud ning kõikjal käinud kella, keti ja suure kaameraga, ei tulnud ma selle pealegi, et see ülimalt sõbralike inimestega maa võib sellist õelat nägu järsku näidata. Pealegi, minult pole mitte kunagi midagi varastatud kuskil. Seda karmim oli ka õppetund: suurlinnas ära kanna ehteid, kella, fotokat, kotti ega muid silmatorkavaid esemeid kaasas. Õhtul välja minnes on soovitav võtta vaid sularaha ja ID, selle viimase kaasaskandmine on Brasiilias kohustuslik, muide.
Viimane päev Rios on rahulik. Selles on süüdi 43-kraadine kuumus, mis lajatab lagipähe, nii et juba tunni ajaga hakkab õues olles väga halb. Liigun kirikust kirikusse. Mitte et oma imelise pääsemise tarbeks käiksin küünlaid ladumas, vaid kirikud on kavalal moel konditsioneeritud, et rahvast sinna meelitada. Lausa nii korralikult, et üle 10 minuti ei kannata istuda märja nahaga, külm hakkab.
Järgmisel päeval hakkame SP poole kütma. Sõit on valutu ja kiire ning kohale jõuame arvestatust kaks tundi varem. Seda tänu jõulisele gaasihaldamisele ning kohutavale koduigatsusele. SP võtab meid vastu tavapärase metsiku liikluskaose ja õhureostusega. Vaid kahe tunniga leian üles öömaja, mille nimi on Hostel Okupe. Soovitan – puhas, odav (35 reaali) ja kes soovib, siis valvelauas müüakse maconha’t. Ainuke häiriv element on kaheksa iisraellast, kes peatuvad toas, mis asub minu toa kohal. Ma ei suuda ette kujutada, mida nad seal teevad, ent kogu aeg kostab ülevalt hirmsaid mürtse, jooksmist ning räuskamist. Narisid täis toa suurus on ehk mingi 5x6 meetrit – arusaamatu, mida seal peale magamise ja ettevaatlikult liikumise veel teha annab. Lisaks vägivaldsetele mängudele dormitooriumis suudavad nad ka köögis ja mujal eluruumides ainult kaost külvata. Peamine kurja juurikas on väike paks tattoo’dega kaetud juudiplika, kelle hääl on vali kui Jeeriko pasun. Kui ta parasjagu ei röögi oma keeles, siis ta naerab täiesti kõrist. Oma osa on siin ka maconha’l, mida kõik tossutavad süüdimatult. Tema naeru võiks vabalt salvestada kasutamiseks näiteks nukrameelsuse raviks. See algab madala puksumisega, kasvab tämbrilt kõrgemaks, käib läbi kogu heliredeli mitme oktavi ulatuses ning lõpeb hüsteerilise kriiskamisega. Võimatu on seda kuuldes tõsiseks jääda. Veedan õhtu nendega ühises köögis süüa tehes ja netist uudiseid lugedes ning naeran juudiplika naeru, nii et pisarad silmis. Olgugi et ma sõnagi aru ei saa, mida nad jidišis omavahel plähmerdavad, aga inimestel on orgastiliselt lõbus ja see on nakkav.
Viimane päev möödub auto tagastamise tähe all. Ärkan kell kaheksa ja kõigepealt kavatsen auto lennujaama tagastusparklasse viia. Hakatuseks veedan neli tundi ummikutes. Need metsikud ummikud, mahasõiduviitade puudumine ning absurdne liiklusskeem ajavad ahastusse. Lõpuks jõuan lennujaamani, sõidan kolm tiiru ümber kogu lennujaama – no ei ole ka siin kuskil mahasõitu. Lõpuks pean auto kiirteel kinni, ronin sillaäärest alla ning uurin, kuskohast see tee siis kiirteega ühendub. Leian üles. Edasi järgneb tund aega artikulatsiooni- ja viipekeeleeksamit. Nimelt kuna ma Rios juba üritasin autot varem tagastada ja klotsi tagasi küsida, siis need lambakesed seal on kogu ülevaatuse ära teinud ning paberid ka täitnud. See aga osutub siinsetele SP-meestele ületamatuks mõistatuseks, et miks mina olen juba ise auto üle vaadanud ja allkirjad pannud ning miks mul veel auto käes on. Sõidame siis lõpuks üheskoos neli kilomeetrit eemal asuvasse lennujaama Unidase rendikontorisse. Seal õnneks on saatuse tahtel tööl sama proua, kes rentimise ajal. Proua eesnimi on muuseas Nivea. Too siis teeb selgeks vanameestele minutiga, mis biit matsub, ja sõit viib neli kilti tagasi. Seal korraldatakse teistkordne ülevaatus (täiesti uute blankettidega, vau!), mille käigus selgub, et kõik kriimud asuvad endisel kohal ning peale paari õllepurgi juhiistme all ei häiri neid miski. Seejärel topitakse mind jälle autosse ning sõit viib tagasi lennujaama kontorisse proua Niveale külla, kuna mulle ei suudeta selgeks teha värsket probleemi. Selgub, et mul on 1500 kilti üle lubatud normi. Olen läbinud 5000 kilti nimelt. Lubatud on 3500. Midagi pole teha, nutan pihku ja maksan juurde. Auto antud ja nuss nähtud, kiman tagasi linna.
Viimasel õhtul võtame Einariga linnas kolm õlut, olles eelnevalt pidanud tõsiseid prill-laua-läbirääkimisi meili teel. Nimelt Einari hea sõber Tiit Hiiumaalt tellis endale pehme Brasiilia prill-laua. Tegemist on muidu tavalise prill-lauaga, aga siinmail armastatakse tagumikke lausa nii südamest, et prill-lauad on pehmed, sellised kunstnahast ja vahtkummi täis. Kuningliku sittumise instrument nii-öelda. Einar on kirjutanud mulle umbes kaheksa murelikku meili teemal „Tiidu prill-laud“ ja et ma ikka pean selle kaasa võtma ja kas mul ikka ruumi on ja ega mul vastavat kotti pole. Nüüd ilmub härra tenniseseljakotiga kohale, prill-laud ja maiustused sees. Topin sinna veel mitu liitrit pinga’t, enda maiustusi ning musti sokke juurde ning valmibki kena kingikott kodustele. Õhtu möödub kohalikke põnevaid urkaid kammides. Mingil kummalisel kombel satun ma ka täiesti võõraste tüüpidega järsku kõrge korterelamu ülemise korruse korteripeole, kus korteriperemees ning tema külalised (kellest enamus on naised) kargavad ringi aluspesus ning joovad pudelist viina. Nagu omas kodus oleks. Üks mees oksendab 15nda korruse rõdult alla ennastunustavalt ja kolm naist on end pressinud vanni, mis ajab vahtu põrandale. Väga palju detaile sellest õhtust ei mäleta, aga üsna varsti olen taksos, mis mind hotelli katapulteerib.
Lennule jõuan kenasti, vaid veidi hõre on olla. Lufthansa stjuardessid on jällegi tasemel ja poputavad mind nagu imikut. Teine imik istub minu selja taga ja röögib kaheksa tundi järelejätmatult. Kui vaene laps juba näost siniseks hakkab muutuma, siis otsitakse intercom’i kaudu reisijate seast arsti. Üks härra leidubki, kes viib naise ja imiku lennuki tahaotsa, kus röökimine lakkab. Jootsid ilmselt viina talle lehtriga või midagi. Tallinna lennujaamas taipan, et olen lühikeste pükstega, ent väljas on viis kraadi. Kodumaa pole kunagi enne nii kaunis tundunud…
Edasi läheb kõik jõuliselt allamäge. Tulen koju, tuksun veel nädalakese Brasiilia päikese soojuses, tundes võltsi muretust. Sisimas aga kasvab jõuetu viha ja paanika. Olen kaotanud peaaegu kogu oma raha, armastuserindel on sama rängad miinused. Kõik tüdruksõbrad on kuidagi amorfsed ja hõljuvalt püüdmatud. Ega ma muidugi ei ole mingi lõbus kaaslane ka neil kuudel. Kes tahaks veeta aega tüübiga, kes on surnumatjalikult tõsine ja kuri?
Mulle jõuab kohale, et head ajad