On nagu pole. Alan AdojaanЧитать онлайн книгу.
isegi kohvikud ja bistroo disainitud õppimiseks. Igal pool infoekraanid, mis näitavad, millal lähevad rongid kooli jaamast, mis ained kus auditooriumis algavad, nädala üritusteplaan. Siinsed võimalused kutsuvad ka tõsisemat koolipõlgurit usinasti õppima.
Student deskon nagu panga ootesaal: viisteist valikut ootenumbreid ning kümme rõõmsat tudengiteenindajat. Saan kätte oma paroolid ja saadetakse õppetooli tervituspaketi järele. Lõbus rase proua selgitab mulle nagu lapsele iga paberi tähendust ja kuna kus peab kohal olema. Lisaks saan veel pinutäie sooduskuponge, Tilburgi kaardi, kõrtside nimekirja arvustustega ja infovoldikuid igas suuruses ning värvigammas. Kooli spordipakett lubab ühekordse 100 € eest harrastada 47 erinevat spordiala tervelt aasta aega.
Siis kohtun oma kursusega. Selgub, et pooled on pre-masters ehk ettevalmistuskursus. Seltskond on kõik tugeva taustaga. Üks tüdruk on lõpetanud kommunikatsiooni bakalaureuse Singapuri Ülikoolis (mis on maailma üks kõvemaid koole) ja ei ole piisavalt võimekas, et otse master’isse saada. Imelik, et mind eelkursusele ei saadetud, arvestades et keskmine hinne Tartu Ülikoolist on närused 3,8. Esimesena räägib meie dekaan ja rõõmustab meid teatega, et saab väga raske olema. Appi-appi, äkki oleks pidanud mingeid kassikoole vaatama? Hiljem koju jõudes uurin, mida rahvusvahelised reitingud ütlevad. Esikümnes just pole, aga täitsa arvestatav kool29. Mu algne plaan oli ikkagi veeta rahulik aasta, et enesesse süüvida ja otsida Ülimat Tõde ja Suurt Armastust. Kuskil on mingi viga sisse lipsanud. Ilmselt tuleb nüüd pingutada nii, et pärakas väljas, nagu ütles legendaarne matemaatikaõpetaja Miina Härmast. Kerge ärevus on sees. Veidi võtab pinget maha dekaani tervituskõne kokkuvõte: „But well, if you fail an exam or are in a black mood – you can always go to a coffeeshop, get high, relax and start all over again!“
Meie kursus on 80 inimest, välismaalasi 15. Seltskond on kirju: kaks vene plikat, üks pisike ja paks nagu troll, teine kenam ja kleenukesem, poolakas, türklane, kreeklane, Indoneesiast kolm pliksi, vietnamlanna, hiinlanna, Araabia Ühendemiraatidest kena tüdruk, saksa plika, hobuse näoga USA naiskolge ja Inglismaalt kaks matsakat memme. Mina olen ainuke nii-öelda skandinaavlane ja ainuke isane. Ehk nagu kommenteerib dekaan: tavapäraselt kirju seltskond, skandinaavlasi eriti siia ei satu ja poisse ka mitte, sest sisseastumissõel on liiga tihe. Tekib tunne, nagu ma oleks mingi pettusega sisse saanud. Nimedespekter on sama kirju: ühe hiina tšiki nimi on Miao Kitty, kena aasia tüdruku nimi Tra My ja hollandlanna nimi Winta Woldeyesus.
Inimestel on väga erinev taust. Üks verbaalse kõhulahtisuse all kannatav Briti mamsel on tõlgiks õppinud, üks filosoof, paar kultuuriteadustest, ameeriklanna on saksa keelt õppinud, keegi ärijuhtimist. Võib-olla viis inimest on kommunikatsiooni alalt, mina ainus PR-taustaga. Üks plika sõidab iga päev kolm tundi kooli ja kolm tundi koju rongiga, kuna ta boyfriend elab Colognes. Ilmselgelt on mul armastuse alal veel üht-teist õppida… Tutvun algatuseks Piiteri plikaga, kes minu kandis elab ja sõidab samuti iga päev 35 kilti kooli. Viisakas ja tagasihoidlik, tundub rikkast perest. Küsib kohe algatuseks, et miks seal Baltikumis nii hirmsasti venelasi taga kiusatakse ja piinatakse. Seletan talle, et see on propaganda ja tegelikult ei piinata. Ei usu mind. Ise on juba mitu aastat välismaal elanud, teeb kommunikatsioonimagistrit ja elab endiselt ainult oma riigi infoväljas…
Kogu magistrikursus kestab vaid aasta, mis tähendab, et kahe aasta materjal on surutud kokku aastale, ning selle aja jooksul tuleb kirjutada ka magistritöö. Kooliaasta on jagatud neljaks semestriks, semester kaks kuud. Kohustuslik on võtta kokku kuus ainet, pluss kaks uurimismeetodit. Üks ainepunkt eeldab 20 tundi iseseisvat tööd ja kõik ained on kuuepunktilised. Seega iga semester tuleb 18x20=360 h ehk 15 ööpäeva järjest ainult tuupida. Neljas semester on töö kirjutamiseks. Võimalus on ka keelt õppida. Mind huvitab kaks varianti: Dutch for beginners või Portugese for beginners. Esimese magan maha, kuna regatakse täis 11 minutiga. Tunniplaan on meeldivalt tehtud. Üks tööpäev on alati vaba, kas reede või kolmapäev, ja ained on paigutatud tudengisõbralikult.
Täna ei saja vahelduseks tilkagi, midagi uut. Suurest rõõmust joon liitri värsket kiivimahla ja lähen jooksma, üle aastate esimest korda. Vihkan jooksmist. Jooksjaid vaadatakse siin kuidagi imeliku pilguga. Õige kah. Kuna kõik sõidavad rattaga, siis annab see vist teatava baastreeningu taseme juba kätte ja tundub, et jooksma lähevad ainult ullikesed või probleemsed spordisõltlased.
Esmaspäeval on multimodality, mis tegeleb lingvistikaga ning sõna ja märgisüsteemidega. Suhteliselt põnev teema mulle. Esimene asi, millega tegeleme põhjalikult, on metafoorid. Nii et vägagi minu aine. Materjali hulk on õudustäratav. Selle aine kohustusliku kirjanduse hulk ületab kindlasti selle, mida Tartu Ülikoolis kogu aasta jooksul lugeda anti. Lisaks tuleb iga pika artikli kohta teha research paper, 10 tükki pluss kodutööd teadusliku uurimuse vormis. Kirsiks sel pabertordil veel ka eksam kogu materjali kohta.
Teisipäeval on social signal processing ja statistics. Miks kurat ma selle statistika endale jälle kaela sain? TÜ-s sai seda kohutavat ainet kaks kursust tehtud ja peaaegu selle pärast ülikoolist välja lennatud. Vabandust väljenduse eest, aga see on totaalne clusterfuck. Ka minust tuhandeid kelvineid helgemad pead vihkasid hüsteeriliselt seda ainet. Social signal’i puhul tundub algul, et tegemist on sügavalt humanitaarse ainega: tegeleb inimese ilmete, hääletooni, kehahoiakute ja žestide uurimisega. Ei tohiks väga matemaatiline aine olla. Vale! Me hakkame seal looma arvutimudeleid, mille järgi raal ilmeid ära tunneks inimlarhvilt. Selgub, et kogu aine on matemaatiliste mudelite ja programmeerimisega peamiselt seotud. Kui materjalid avan, siis ruutjuured kargavad kohe näkku ja murdude mass pimestab. Kolmandik registreerunutest kaob nimekirjast esimese nädala jooksul. Teaduskond nagu oleks nime järgi School of Humanities… aga ainete sisu seda väga ei peegelda. Paistab ikkagi, et reaalainete inimene olla on elus igati lihtsam ja perspektiivikam. Seda mulle juba salamisi hingati kõrva juba keskkoolis, ent toona tundus see vaid reaalainete õpetajate märg unenägu, vägistada meid kõiki realistideks. Minu puhul kukkus see armetult läbi, on raskusi isegi korrutustabeliga.
Kuna valisin spetsialiseerumisharuks business and digital media, siis ainete osas väga laialt valida ei saa. Teiste harude ainete matemaatikasisaldus on kohati veel hullem. Väga palju on arvutipõhist teemat, mis eeldab eriprogrammide valdamist. Kirjanduseuputuse kõrvalt neid selgeks õppida nõuab päris palju aega. Lohutuseks on, et ma pole ainuke, kes siin silmi pööritab. Ka teised välistudengid on üsna murelikud, et mitte öelda ehmunud.
Olen endiselt kodutu ja elan tuttava hollandlase majas, kes ise elab teises riigis. Tegemist on Hollandi mõistes suure ja viisaka elamisega. Natuke alla 100 ruutmeetri, kahekorruseline maja, mis kuulub kunagisele kurikuulsale mafioosole. Seda tõestavad kuuliaugud seintes ning politsei eriüksuse sissetungimise jäljed uksepiitadel. Vana mafiooso olla visalt vastu pannud ja eriüksusel andis teda sealt välja urgitseda. Nii räägivad mulle naabrid. Viimastel päevadel on jube külmaks läinud toas. Pööningul on mingi väikese tehase mõõtu küttesüsteem, aga ükski nupp seda ei käivita ja kõigi kraanide lahtikeeramine ei aita ka mitte kröömikestki. Küll aga läheb hulluks gaasipliidi elektrisüütaja, mis hakkab ise sädemeid plõksutama ja ei reageeri enam millelegi, nii et mul tuleb köögikapi üks sein lahti lammutada ja stepslist pliit välja tõmmata. Laon kampsuneid selga ja loen netist, et Hollandi kodude tavatemperatuur ongi talvel 15 kraadi ümber ning toas kantakse lihtsalt paksemaid riideid. Ja mina mõtlesin, et olen põhjamaalt pärit.
Valmistun talveperioodiks, mahutan tsiklit väikesesse õuemajasse talvituma ja vaatan rongiajad järele. Sõidab kooli kesklinnast 37 minti ja maksab 5 € üks ots. Varasematel päevadel hakkan üles tõusma kell 6:00. Rõve, millisteks ootamatuteks kannatusteks inimene peab valmis olema. Varem läksin magama kell 6:00 tavaliselt, nüüd tõusen üles, marsin rongi peale ja lähen kooli. See on ilmselge karistus selle eest, et gümnaasiumis ei ärganud kunagi õigel ajal ja skippisin toorelt kõiki esimesi tunde. Õigemini ärkasin, kõndisin maja nurga taha suitsu tegema ning kui vanemad hetk hiljem tööle olid läinud, hiilisin koju tagasi ja keerasin uuesti kerra. Khm, piinlik…
Tänaste kohalike lehtede esiküljeuudis on, et kohaliku tehnikaülikooli tudengid püstitasid plankingu maailmarekordi, 1800 idikat
Universiteit van Tilburg: Shanghai Ranking World: 76-100, Times Higher Education World: 201-225.