Talvesepp. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
kindel, et see on hea mõte, preili Treason?” küsis Tiffany, üritades ust kinni lükata.
„Ära ütle niimoodi! Sa ei ütle niimoodi! Tantsul peab olema pealtvaatajaid! Ma pole ühtegi tantsu vahele jätnud!” Preili Treason oli pabinas ja närviline. „Me peame minema! Ja sina pead kandma musta.”
„Preili Treason, te teate, et ma ei kanna kunagi musta,” ütles Tiffany.
„Täna on musta öö. Sa kannad minu peaaegu parimat keepi.”
Ta lausus seda nõia enesekindlusega, justkui ei tuleks talle pähegi, et keegi võiks vastu hakata. Ta oli 113 aastat vana. Ta oli saanud seda enesekindlust palju harjutada. Tiffany ei hakanud vaidlema.
Mul pole ju midagi musta vastu, mõtles Tiffany, kui peaaegu parima keebi tõi, aga see pole lihtsalt minu jaoks. Kui öeldakse, et nõiad kannavad musta, mõeldakse tegelikult, et musta kannavad vanad naised. Pealegi, ega mina ju roosat ei kanna…
Pärast pidi ta preili Treasoni kella tekiräbalate sisse mässima, nii et klonk-klank-ist sai klonk-klank. Kella kojujätmine ei tulnud kõne allagi. Preili Treason hoidis kella alati enda ligi.
Kuni Tiffany end valmis seadis, keeras vana naine kella jubeda kriiksumisega üles. Ta keeras seda pidevalt üles, mõnikord tegi ta selleks pausi isegi keset õigusemõistmist, kui tuba oli hirmunud inimesi täis.
Vihma veel ei sadanud, aga kui nad teele asusid, oli õhk täis lendavaid oksaraage ja lehti. Preili Treason istus küljetsi luual ja hoidis elu eest kinni, Tiffany aga vedas luuda pesunööri otsas järel.
Taevas oli veel loojangujärgselt punane ja kumerjas kuu kõrgel, kuid kuu eest kihutati läbi pilvi, nii et mets sai täis liikuvaid varje. Puuoksad peksid kokku ning Tiffany kuulis kriuksatust ja mütsatust, kui üks oks kusagil pimeduses maha langes.
„Kas me läheme küladesse?” hüüdis Tiffany üle tormimüha.
„Ei! Läheme metsarajale!” karjus preili Treason vastu.
Aa, mõtles Tiffany, kas nüüd tulebki see kuulus „ilma püksata tantsimine”, millest ma olen nii palju kuulnud? Või tegelikult mitte nii väga palju, sest alati, kui keegi selle jutuks võtab, käsib keegi teine tal vait jääda, nii et tegelikult pole ma sellest kuigi palju kuulnud, aga ma pole sellest kuulnud väga tähendusrikkalt.
Inimeste arvates teevad nõiad selliseid asju, kuid nõidade arvates ei tee. Tiffany pidi tunnistama, et ta mõistis seda täiesti: isegi palaval suvel pole ööd nii väga soojad, lisaks tuleb alati muretseda siilide ja ohakate pärast. Pealegi ei olnud lihtsalt võimalik ette kujutada, et keegi Vanaema Weatherwaxi taoline kepsutaks ilma… Nojah, seda polnudki võimalik ette kujutada, sest pea lõhkeks selle peale.
Tuul vaibus, kui Tiffany metsarajale keeras, luual hõljuv preili Treason endiselt slepis. Aga tuul oli toonud kaasa külma õhu ja selle maha jätnud. Tiffanyl oli hea meel, et tal on keep seljas, kuigi see oli must.
Ta kõmpis edasi, pöörates preili Treasoni juhatust mööda teistele radadele ja nägi lõpuks puude vahelt ühes väikeses maalohus lõkkevalgust.
„Pea kinni ja aita mind maha, tüdruk,” ütles nõid. „Ja kuula hoolega. Siin kehtivad reeglid. Esiteks: sa ei räägi; teiseks: sa vaatad ainult tantsijaid; kolmandaks: sa ei liiguta, kuni tants on lõppenud. Teist korda ma ei ütle!”
„Selge, preili Treason. Siin on väga külm.”
„Ja läheb veel külmemaks.”
Nad suundusid kauge valguse poole. Mis kasu on tantsust, kui sa saad ainult pealt vaadata? mõtles Tiffany. See ei tundunud eriti lõbus.
„See pole mõeldudki lõbus olema,” heitis preili Treason.
Lõkkevalguse eest liikusid läbi varjud ja Tiffany kuulis mehehääli. Siis, kui nad jõudsid maalohu servale, viskas keegi lõkke peale vett.
Kostis sisin, puude vahele tõusis suitsu- ja aurupilv. See juhtus ühe hetkega ja maha jäi jahmatus. Ainus asi, mis oli siin elusana paistnud, oli kustunud.
Tiffany jalge all krõbisesid kuivad lehed. Nüüdseks pilvedest puhtaks pühitud taevas paistis kuu, mis tekitas maapinnale väikesi hõbedasi kujundeid.
Läks natuke aega, enne kui Tiffany taipas, et lagendiku keskel seisab kuus meest. Nähtavasti kandsid nad musta: kuuvalguse taustal nägid nad välja nagu inimesekujulised augud, kust pääseb eikusagile. Nad seisid vastamisi kahes kolmemehelises reas, kuid olid nii liikumatud, et mõne aja pärast hakkas Tiffany kahtlema, kas ta neid mitte ette ei kujuta.
Kostis mütsuv trummirütm: põmm… põmm… põmm.
See kestis umbes pool minutit ja lakkas siis. Kuid külma laane vaikuses jätkus trummirütm Tiffany peas, ja ilmselt ei olnud see ainus pea, kus see edasi kõmas, sest mehed kõigutasid rütmi lüües kergelt pead.
Nad hakkasid tantsima.
Ainsaks heliks olid nende saabaste mütsatused vastu maad, viirastuslikud mehed liikusid üksteisele lähemale ja siis jälle kaugemale. Kuid siis kuulis Tiffany, kelle pea oli täis hääletut trummikõma, veel mingit häält. Tema jalg hakkas täiesti iseenesest vastu maad kopsima.
Ta oli seda rütmi ka enne kuulnud, ta oli näinud mehi niimoodi tantsimas. Aga see oli olnud soojal päeval, ereda päikesevalguse käes. Siis kandsid mehed riiete küljes väikesi kuljuseid!
„See on morrise tants!” pomises ta mitte väga vaikselt.
„Kuss!” sisistas preili Treason.
„Aga see pole õige…”
„Ole vait!”
Pimedas punastav ja vihane Tiffany kiskus pilgu tantsijatelt eemale ja vaatas trotslikult lagendikul ringi. Sinna kogunes teisigi kogusid – inimkogusid või siis vähemalt inimesekujulisi –, aga ta ei näinud neid selgelt ja võib-olla oligi nii parem.
Ta oli kindel, et ilm läks külmemaks. Lehtedel krabises valge härmatis.
Rütm jätkus. Kuid Tiffanyle tundus, et nüüd polnud see enam üksi, vaid oli kaasa tõmmanud teisi rütme ja kajasid tema enda peast.
Kussitagu preili Treason palju heaks arvab, see on ikkagi morrise tants. Kuid praegu pole ju õige aeg!
Morrisemehed tulid külasse maikuus. Kunagi polnud teada, millal nad täpselt tulevad, sest nad pidid käima paljudes külades Kriidimaal ja igas külas oli kõrts, mis neil kiirust maha võttis.
Neil olid kepid ja valged kuljustega rõivad, et nad ei saaks kellelegi märkamatult ligi hiilida. Kellelegi ei meeldi ootamatu morrisetantsija. Tiffany ootas alati koos teiste lastega küla serval ja läks tantsides nende taga, kui nad külasse saabusid.
Ja siis tantsisid morrisemehed trummi saatel külaväljakul, tagusid oma keppe õhus kokku, pärast aga läksid kõik kõrtsi ja suvi võis tulla.
Tiffany ei olnud täpselt aru saanud, kuidas see viimane asi käis. Tantsijad tantsisid ja siis tuli suvi – paistis, et keegi ei teadnud rohkem midagi. Tiffany isa rääkis, et ühel aastal ei olevat tantsijad tulnud, ja külmast märjast kevadest oli saanud kõle sügis, vahepealsed kuud aga olid olnud täis udusid ja vihma ja hallasid, mis tulid juba augustis.
Nüüd aga täitsid trummihelid Tiffany pea ja panid selle pööritama. Need olid valed, midagi oli viltu…
Ja siis meenus talle seitsmes tantsija, see, keda kutsuti Narriks. Tavaliselt oli Narriks mõni väikest kasvu mees, kes kandis loppis torukübarat ja kelle riiete külge olid õmmeldud kirevad riideribad. Suurema osa ajast käis ta ringi, hoidis torukübarat käes ja irvitas laialt, kuni talle õlleraha anti. Vahel aga pani ta kübara maha ja sööstis tantsijate sekka. Võiks ju arvata, et sellele järgnes meeletu käte ja jalgade kokkupõrge, aga seda ei juhtunud kunagi. Higistavate meeste keskel kareldes ja keereldes õnnestus Narril olla alati seal, kus teisi tantsijaid polnud.
Maailm Tiffany ümber liikus. Tiffany pilgutas silmi. Nüüd kõmasid trummid tema kõrvus nagu kõu ja rütme oli ainult üks, see oli sügav nagu ookean. Preili Treason oli unustatud. Kummalised, salapärased