Tubakas. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
Topeltkõue nuusktubaka toos. Kiire nuhutamine kinnitas seda oletust.”
Ikka veel võidurõõmust tulvil Vetinari märkis: „Aga kapten Porgand kindlasti märkas seda, Drumknott.”
„Jah, härra patriits.”
„Loomulikult on see komandöril loomuses,” jätkas Vetinari, „ja kas meile meeldikski, kui ta oleks teistsugune? Ta võitis jälle ühe väikese lahingu, aga inimene, kes võidab väikesi lahinguid, on valmis võitma suuri.”
Drumknott kõhkles ebaharilikult ühe hetke ja ütles siis: „Jah, härra patriits. Sellega seoses… see oli ju ikka leedi Sybil, kes soovitas tal maale sõita?”
Vetinari kergitas kulmu. „Jah, loomulikult, Drumknott. Ma ei kujuta ette, kes veel oleks seda soovitada saanud. Meie vapper komandör on kuulus oma pühendumuse poolest tööle. Kes teine peale tema armastava naise oleks suutnud teda veenda, et paar nädalat lõbusat puhkust maal tuleks kasuks?”
„Just nimelt, kes, härra patriits,” vastas Drumknott ja jättis selle teema sinnapaika, sest millelgi muul poleks mõtet olnud. Tundus, et tema isandal on infoallikaid, mis olid isegi Drumknottile kättesaamatud, kuidas ta ka ei pingutanud, ja ainult taevas ise teadis, kes olid kõik need, kes pika trepi peal pimeduses sibasid. Ja nii oligi elu Piklikkabinetis saladuste, kaalutluste ja jälgedesegamise maailm, kus tõe loomus muutus nagu vikerkaare värvid. Drumknott teadis seda, sest ta ise mängis selles spektris mitte just kõige tähtsusetumat rolli. Aga teada seda, mida teadis isand Vetinari, ja teada täpselt, mida ta mõtleb, oli psühholoogiliselt võimatu, nii et tark inimene leppis sellega ja jätkas oma kaustadega töötamist.
Vetinari tõusis ja jäi aknast välja vaatama. „Ankh-Morpork on kerjuste ja varaste linn, Drumknott, eks ole tõsi? Ma tunnen uhkust selle üle, et meie kerjused ja vargad on ühed kõige osavamad. Tegelikult usun ma, et kui korraldataks linnadevaheline varastamisvõistlus, tuleks Ankh-Morpork sealt koju peaauhinnaga ja tõenäoliselt kõigi teiste rahakottidega. Vargusel on oma eesmärk, Drumknott, kuid inimene tunneb sisimas, et kui on asju, mis on lihtinimesele juba olemuselt kättesaamatud, on ka asju, mis ei tohiks olla lubatud rikastele ja vägevatele.”
See, kuidas Drumknott mõistis oma isanda mõttekäike, tunduks kõrvaltvaatajale kindlasti hiromantiana, aga oli hämmastav, mida võis kokku noppida, kui vaadata, mida Vetinari parajasti loeb, kuulata pealtnäha mõttetuid märkusi ja siduda need nii, nagu ainult Drumknott seda oskas, päevakorral olevate probleemide ja muredega. Drumknott küsis: „Kas te peate silmas salakaubavedu?”
„Täpselt nii, täpselt nii. Mul pole salakaubaveo vastu midagi. See nõuab ettevõtlikkust, salajas tegutsemise oskust ja originaalset mõtlemist. Need kõik on omadused, mida tuleb tavainimeses julgustada. Tegelikult ei tee see kuigi palju kahju ja annab inimesele tänavalt natuke põnevust, närvikõdi. Igaüks peaks vahetevahel mõnel väikesel ja meeldival viisil seadust rikkuma, Drumknott. See tuleb aju hügieenile kasuks.”
Drumknott, kelle pea sisemuse puhtust ei saanud keegi küsimärgi alla seada, vastas: „Kuid sellest hoolimata tuleb makse koguda ja maksta, härra patriits. Linn kasvab. Kõige selle eest tuleb maksta.”
„Muidugi,” nõustus Vetinari. „Ma oleksin võinud maksustada igasuguseid tegevusi, aga mina otsustasin maksustada midagi, mis täiesti selgelt pole hädavajalik. See pole ju ometi sõltuvusttekitav.”
„Mõned inimesed paistavad arvavat vastupidist. On kuulda mõningal määral nurisemist, härra patriits.”
Vetinari ei tõstnud pead paberite kohalt. „Drumknott,” sõnas ta. „Elu ise on sõltuvusttekitav. Kui keegi ülearu nuriseb, pean ma võib-olla nende tähelepanu sellele tõsiasjale juhtima.”
Patriits naeratas jälle ja pani sõrmed näo ees kokku. „Lühidalt öeldes, Drumknott, tuleb väikest kahjutut kuritegevust madalamate klasside seas võtta muigega või lausa linna hea tervise huvides aktiivselt õhutada, aga mida me peaksime tegema, kui kõrgest soost ja jõukad kuritegelikule teele pöörduvad? Tõepoolest, kui vaene inimene on aasta vangis, kuna varastas nälja pärast, kui kõrge peab siis olema võllas, kuhu puua rikas, kes rikub seadust ahnusest?”
„Ma sooviksin taas kord rõhutada, härra patriits, et ma ostan oma kirjaklambrid kõik ise,” pistis Drumknott kiiresti.
„Loomulikult, aga mul on heameel öelda, et sinu aju on ka nii puhas, et sätendab.”
„Ma hoian tšekid alles, härra patriits,” ei jätnud Drumknott, „lihtsalt selleks puhuks, kui te peaksite soovima neid näha.” Hetke valitses vaikus, siis lisas Drumknott: „Nüüd peaks komandör Vimes olema juba teel Ramkinite mõisa. See võib osutuda õnnelikuks kokkusattumuseks.”
Vetinari ilme oli mittemidagiütlev. „Tõepoolest, Drumknott, tõepoolest.”
Mõis oli linnast terve päeva tee kaugusel, mis tõllaga sõites tähendas tegelikult kahte päeva, ööbimisega võõrastemajas. Vimes kuulatas kogu aja, ega ei kosta tõllale järele kappavate hobuste kabjaplaginat – ehk tuuakse linnast igatsetud uudiseid kohutavast katastroofist. Tavaliselt suutis Ankh-Morpork neid pakkuda peaaegu iga tund, kuid nüüd kummalisel kombel ei saanud ta oma tegevusetult vegeteerivale meeleheites pojale vastu tulla.
Kui selle meeleheites poja tõld peatus värava ees, loojus juba teine päike. Sekundi-paari pärast ilmus eikusagilt üks vana, äärmiselt vana mees ja avas mainitud värava suure tseremoonitsemisega, võttis aga siis, kui tõld läbi sõitis, valveseisangu, särades teadmisest, et on oma töö hästi teinud. Tõld peatus, kui oli sisse jõudnud.
Sybil, kes oli siiamaani lugenud, müksas abikaasat, ilma et oleks pilku raamatust tõstnud, ja ütles: „Härra Kirstule on kombeks anda üks penn. Vanasti hoidis minu vanaisa tõllas väikest söepanni – teoreetiliselt selleks, et sooja saada, peamiselt aga selleks, et pennid punaselt hõõguma ajada, tangide vahele võtta ja siis väravavalvurile visata, et see need kinni püüaks. Nähtavasti meeldis see hirmsasti kõigile, vähemalt nii vanaisa ütles, aga enam me seda ei tee.”
Vimes soris oma kukrus, et peenraha leida, tegi tõllaukse lahti ja astus välja, suureks vapustuseks eelmainitud härra Kirstule, kes taganes tihedatesse põõsastesse ja seiras Vimesi nagu nurkaaetud loom.
„Väga tubli, härra Kirst, väga kenasti tõstsite haaki, suurepärane töö.” Vimes sirutas mündi härra Kirstu poole ja see taganes veel kaugemale, kusjuures tema kehahoiak andis mõista, et ta on valmis iga hetk plehku pistma. Vimes viskas mündi õhku ja hirmunud mees püüdis selle kinni, sülitas kärmelt selle peale ja kadus võssa. Vimesile jäi mulje, et härra Kirstule ei meeldinud, et sülg mündi peal sisisema ei hakanud.
„Millal teie suguvõsa teenritele raha viskamise järele jättis?” küsis Vimes, kui tõld edasi liikus, ja seadis end istmel jälle sisse.
Sybil pani raamatu kõrvale. „Minu isa tegi sellele lõpu. Minu ema hakkas nurisema. Väravavalvurid samuti.”
„No arvata on!”
„Ei, Sam, nad hakkasid nurisema, kui sellele kombele lõpp tehti.”
„Aga see on ju alandav!”
Sybil ohkas. „Jah, ma tean, Sam, aga see oli ühtlasi ka lihtsalt saadud raha. Minu vanavanaisa ajal võis mees teenida päevas kuus penni, kui tööd oli palju. Ja kuna vanapoiss oli peaaegu alati rummi ja brändit silmini täis, viskas ta üsna sageli terve dollari. Ma mõtlen tõelist, vanamoodsat, puhtast kullast dollarit. Sellega võis inimene terve aasta üsna kenasti ära elada, eriti siin, linnast eemal.”
„Jah, aga…” alustas Vimes, kuid naine sundis ta naeratusega vaikima. Sellisteks puhkudeks oli Sybilil eriline naeratus: see oli soe ja sõbralik ja kõva nagu kalju. Poliitikast rääkimine tuli lõpetada, muidu jooksid sa otse vastu seda kaljut, põhjustades kahju ainult iseendale. Targu, hästi selgeks saanud õppetundide tarkusega, piirdus Vimes nüüd aknast välja vaatamisega.
Kui värav oli juba kaugele selja taha jäänud, vaatas Vimes kustuvas valguses aina edasi, et näha suurt maja, mis pidi asuma maavalduste südames, kuid ei leidnud seda enne, kui tõld hakkas rappuma mööda pikka puiesteed,