Nobeli testament. Liza MarklundЧитать онлайн книгу.
oodata?”
„Nagu mul oleks valikut,” vastas Annika ja pöördus eemale.
Siin oli valgem. Ta nägi detaile selgemini: marmorbüste uste kohal, pronksist uksedetaile, toretsevad lühtreid.
„Ma pean jõudma kirjutada ka,” ütles ta, kuid politseinik oli juba mööda koridori eemale läinud.
Uks avanes, keegi seisis ja hüüdis teda. Valgus tungis läbi ukseava välja, langedes koridori vastasseinas rippuvale maalile. Annika sisenes helitult ruumi.
„Pane uks enda järel kinni.”
Hääl jahmatas teda.
„Oleks muidugi pidanud kohe arvama,” sõnas ta, „et sa siin oled.”
Kriminaalkomissar Q-l oli habe ajamata, näojooned joonistusid teravamalt välja kui tavaliselt.
„Ma palusin eraldi võimalust sinuga tegeleda,” lausus Q ja võttis raske tammelaua ühes otsas istet. „Istu.”
Ta näitas, et Annika istuks temast vasakule, vajutas diktofoni käima ja valas endale vett.
„Ülekuulamine Õhtulehe reporteri Annika Bengtzoniga, sünniaeg ja täisnimi lisatakse hiljem, läbiviija Q, koht Stockholmi raekoja väike kolleegiumisaal, neljapäeval, 10. detsembril kell…”
Ta peatus ja tõmbas hinge, lükkas käega läbi juuste. Annika istus ettevaatlikult punasest nahast musta karkassiga tugitooli, piidles kõiki tõsiseid härraseid õlimaalidel, kes teda oma jämedate raamide seest silmitsesid.
„… kell 23.21,” lõpetas mees. „Sa märkasid sinises saalis täna õhtul umbes 22.45 kahtlusalust, kas see vastab tõele?”
Annika lasi oma koti põrandale ja põimis sõrmed põlve ümber, kuulis Stockholmi liiklust kusagil teises maailmas vaevukuuldavalt mürisemas.
„Ma ei tea, kas see oli kahtlusalune,” ütles Annika.
„Kas sa võiksid lihtsalt kirjeldada, mis toimus?” palus komissar.
„Ei midagi erilist, keegi lihtsalt tõukas mind.”
Q pööras pilgu ära, otsekui jõudu kogudes.
„Mul on jube palju vaja kirjutada,” lausus Annika pisut kiledaks muutunud häälel. „Mul ei ole siin aega niisama lobiseda. Ma ei näinud üldse midagi erilist, lihtsalt tantsisin ja mingi naine tõukas mind, mul pole mingit mõtet siin passida, kui terve toimetus ootab minu ja mu teksti järele…”
Komissar kallutas end ettepoole ja lülitas diktofoni väikese pauguga kinni.
„Kuule, skandaalinuhk,” ütles ta ja kallutas end tema poole, silmad ähmased. „Praegu ei ole õige aeg oma ego upitada. Sa räägid, mida sa nägid, kuulsid ja tundsid, täpselt nagu sa seda mäletad, siin ja praegu. See kõik toimus vaid pool tundi tagasi ja sina olid üks neist, kes seisid kõige lähemal.”
Annika vahtis talle mõnda aega vastu, kuid langetas seejärel pilgu, lastes sellel üle tumedates tammepuust riiulites seisvate raskete nahkköites raamatute libiseda. Seejärel ta noogutas.
Kas teda oli tõepoolest skandaalinuhiks nimetatud?
„Hiljem teeme põhjalikuma ülekuulamise,” ütles Q vaikselt ja märksa väsinumalt ja sõbralikumalt. „Nüüd on meil ennekõike vaja tundemärke. Võta ajalises järjekorras, alates hetkest, mil sa seda inimest nägid, ja jäta meie otsustada, mis on õige ja mis vale.”
Ta pani diktofoni uuesti käima, Annika köhatas ja proovis õlgu lõdvaks lasta.
„Naisterahvas,” sõnas ta, „mind tõukas naisterahvas, küünarnukiga, ja siis astus ta mulle jala peale ka.”
„Kuidas ta välja nägi?”
Ruum langes talle otsa oma raskete õlimaalide ja tumedate riiulitega, ta pani käed silme ette ja kuulis iseennast pika ja väriseva nuuksega õhku ahmimas.
„Ma ei tea,” sosistas ta.
Annika mobiiltelefon hakkas helisema, sundides teda keskenduma. Nad ootasid vaikides, et helin lõppeks.
„Ütle siis parem,” sõnas Q, kui telefon oli lõpuks vaikinud, „kus sa olid sel hetkel, kui ta sind müksas?”
Annika manas vaimusilma ette muusika, sära ja rõõmu, pimeduse ja tunglemise.
„Tantsupõrandal, ma tantsisin. Kuldse saali ühes otsas, mitte orkestri juures, vaid teisel pool.”
„Kellega sa tantsisid?”
Kohmetus ja häbi valdasid teda, ta vaatas endale sülle.
„Bossega, ta on Konkurendi reporter.”
„Blond kutt, üsna suurt kasvu?”
Annika noogutas, pilk maas ja põsed õhetamas.
„Palun, kas sa võiksid sõnadega vastata?”
„Jah,” vastas Annika pisut liiga valjusti ja ajas selja sirgu. „Jah, täpselt.”
„Kas tema võis midagi näha?”
„Jah, muidugi, kuigi ma ei usu, et see naine talle peale astus.”
„Ja mis edasi juhtus?”
Mis edasi juhtus? Ei midagi. Üldse mitte midagi, rohkem ta ei näinudki.
„Ma ei tea,” vastas ta. „Ma pöörasin selja ega näinud midagi muud.”
„Ja sa ei kuulnud midagi?”
Rõõmuhõiskeid? Muusikat? Oma hingetõmbeid?
„Ainult paugatusi.”
„Paugatusi?”
„Nagu selliseid summutatud helisid, õhusurvet. Pöörasin end just sel hetkel ringi ja nägin üht meest põlvili langemas. Ta tantsis ühe naisega ja naine näis üllatunud, et mees niimoodi kokku kukkus, ta vaatas üles ja mulle otsa, ja siis vaatas ta alla oma rinnale ja ma vaatasin ka sinna ja nägin, et ta oli verine, verd justkui pumpas temast välja ja ta vaatas uuesti üles ja mulle otsa ja siis vajus ta kokku ja kõik hakkasid karjuma…”
„Millal see teine paugatus tuli?”
Annika vaatas altkulmu Q-le otsa.
„Mis teine?”
„Sa ütlesid „paugatusi”.”
„Ütlesin või? Ma ei tea. Käis pauk ja siis vaatas naine mulle otsa ja siis käis jälle pauk, jah, vist ikka oli kaks paugatust…”
„Kui kaugel sa olid sellest paarist, kes kukkus?”
Ta mõtles mõnda aega.
„Kaks meetrit, võib-olla kaks ja pool.”
„See naine, kes sind tõukas, kas sa nägid teda, kui need inimesed kukkusid?”
Kas ta nägi? Kas ta nägi mingit naist? Nägi ta õlapaelu?
„Õlapaelad,” lausus Annika. „Tal olid kitsad õlapaelad. Või kitsa õlarihmaga kott.”
Q tegi märkmeid ja noogutas alla ploki poole.
Annika surus sõrmeotsad silmalaugudele ja otsis, otsis piltide ja meeleolude seast: mis peitus rõõmsate helide taga?
Bosse käsi, mis kõrvetas läbi kanga ta seljal. Bosse käsi, mis hoidis teda nii tugevasti enda vastas, et ta tundis mehe niudeid oma kõhuga, omaenda kätt mehe kukla taga, seda ta tundis, seda ta mäletas. Muusika oli ainult suitsukate, igav ja üsna üheplaaniline, kuid seda oli vaja, et neid varjata, et nad saaksid hoida teineteist selles sädelevkuldses valguses.
„Ma sain küünarnukiga ribidesse,” ütles ta kõhklevalt. „Ja siis astuti mulle jala peale. Ma ei tea, kumb oli enne.”
Ta mobiil hakkas uuesti helisema.
„Lülita see välja,” käskis Q ja Annika vajutas kõne kinni.
Muidugi oli see Jansson.
„Kas see jala peale astumine oli meelega tehtud?”
Ta