Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
naeratas õelalt.
„Oo ei, ma tulen, et silma peal hoida, kuigi ma andsin Kathyle vaba nädalavahetuse. Ma võin hea meelega ka päris üksi Amberi eest hoolitseda, kui mul avaneb võimalus olla tunnistajaks millelegi, mis annaks lausa võrratu musta komöödia mõõdu välja, kui see kõik ainult poleks nii traagiline!”
Järgmise päeva pärastlõunal seisis Antoinette oma mehe haua ees ja asetas kimbu kevadlilli vastu ajutist puidust hauaplaati, mille Barry oli valmistanud. Aastaarvud 1954–2012 kutsusid temas esile ahastushoo ja ta vajus põlvili ning peitis pea käte vahele. Oli raske ette kujutada, et George lamab seal mahamaetuna, maapinna all, nagu nende koerad, kes olid aia serva maetud. Temast ei olnud alles mitte midagi peale asjade ja ilma temata polnud nendeski mingit elu.
„Ma olen nii õnnetu, George,” sosistas Antoinette. „Ma ei oska enam omaette olla. Aga peale selle olen ma nii vihane. Jah, ma olen sinu peale maruvihane, et sa mulle valetasid. Miks sa mulle Phaedrast midagi ei rääkinud, kui ma oleksin sind kõhklemata toetanud? Kas sa kahtlesid minus? Kas sellepärast hoidsid sa teda salajas? Arvasid sa, et ma vihastan? Kuidas sa võisid seda mõelda, kui ma kunagi ei kaevanud selle üle, et sa mind kogu aeg üksi jätsid? Alati läksid sa oma reisidele ja mina lasin sul minna, sest ma armastasin sind ja tahtsin, et sa oleksid õnnelik. Aga millal panid sa minu esikohale, nii nagu mina alati sinu esikohale asetasin? Sinu mägironimine oli minust tähtsam ja ma ei kaevanud selle pärast; sa pidid ju ometi teadma, et ma ei oleks eales kaevanud ka Phaedra pärast. Sina olid minu jaoks kõik, George, aga mina ei olnud kõik sinu jaoks. Nüüd saan ma sellest aru ja selle pärast olen ma nii vihane. Kui ma oleksin sinu jaoks kõike tähendanud, siis ei oleks sa niimoodi riskeerinud. Sa ei oleks noore mehena surnud ja mind leseks jätnud. Kuid sa oled mu jälle üksi jätnud, seekord igaveseks, ja ma ei saa sellega leppida. Ma lihtsalt ei saa.”
Ta pühkis käeseljaga põski. Kalmistu oli hauaplaate täis, paljudel neist seisis perekonnanimi Frampton ja vanemad pärinesid koguni neljateistkümnendast sajandist. Mitmed hauakivid olid nii vanad, et neisse raiutud kirjeid ei olnud enam võimalik välja lugeda. Kuid iga haud oli ühe elu tunnistajaks – elu, mis oli olnud niisama pulbitsev kui tema oma. Ühel päeval lamab ta siinsamas George’i kõrval ja tema pulbitsev elu on siis samuti otsa saanud. Asjad, mis näisid niivõrd tähtsad, muutuvad mittemillekski. Tema olemine siin maa peal lõpeb niisamuti siin külmal surnuaial ja need aastad, mis niivõrd pikad tundusid, muutuvad paariks kivisse raiutud, elutuks kuupäevaks. Kui lühike on elu – mis eesmärgil?
Hirmulaine käis temast üle ja ta tõmbas hinge. Surm on vältimatu ja see saabub niisama kindlalt, kui sügis järgneb suvele. See polnud lihtsalt miski, mis juhtub kõigi teistega, vaid miski, mis juhtub temaga. Mingit pääsu sellest ei ole.
Ta tõusis jalule ja kiirustas kirikusse. Sees ei olnud mitte kedagi. Kirikus oli hämar, kui välja arvata pärastlõunane valgus, mis läbi mosaiikakende sisse valgus ja pingiridadele langes, tabades õhus tillukesi tolmukübemeid ja pannes need särama nagu jaanimardikad. Ta astus löövi mööda edasi ja istus esimesse ritta, näoga altari poole. Palvetamiseks põlvili laskudes haaras ta oma lapsepõlve vanade kommete järele nagu merehätta sattunud madrus, kes mõne väikese, laevast alles jäänud tüki külge klammerdub.
Palun ole seal, jumal. Oh, palun ole ometi seal, sest ma ei suuda mittemillelegi otsa vaadata. Ma ei suuda vastu astuda sellele, et kõik, mis ma olen, langeb tolmuks. Ma ei taha uskuda, et George on mulla all. Ta on sellest niivõrd palju suurem. Peab olema mingi surematu osa temast, mis kusagil edasi elab. Ta ju ikkagi ronis mööda mägesid. Ta oli vapper seikleja. Ma ei suuda uskuda, et seiklus on läbi ja minu elujõust pakatav George mädaneb maapinna all kirstu sees. Mille jaoks see kõik siis? George oli hea mees, ta on rohkemat väärt. Palun, jumal, ole ometi seal kusagil üleval. Ma tahan sinusse uskuda, tõesti tahan. Ma tahan mõelda, et George on taevas. Ma tahan uskuda, et seal on ka minu jaoks koht olemas, sest ma kardan, et mind üksi jäetakse. Pisarad pressisid läbi ta ripsmete ja ta surus oma rusikasse pigistatud käed vastu suud. Oo jumal, ma kardan pimedas üksinda olla.
Ta jäi sinna põlvituspadjale üsna pikaks ajaks, kuulatades oma hingamist ja adudes, kuidas ta südame tormlemine järele andis. Pikkamisi tõi vaikus tema murelikule hingele leevendust ja pehmed värelused, millest kirik pärast sajandite kaupa lausutud palveid ja küünlavalgust tulvil oli, kergendasid tema kannatust. Kui ta istukile tõusis, tundis ta end kummaliselt optimistlikumalt. Tema koletu hirm oli kadunud. Selle asemele oli asunud kummaline leppimise tunne – tunne, et keegi tugevam hoolitseb kõige eest.
Ta astus kirkust välja ja kissitas ereda valguse käes silmi. Ta heitis pilgu käekellale, see näitas veidi pärast kuut õhtul. Ta oli viibinud kirikus veidi üle tunni, polnud ka ime, et tema silmadel võttis aega, et valgusega harjuda. Mööda jalgrada minema asutades märkas ta kohkumusega, et tema ämm ajab kirikaia väravas puust katuseviilu all reverend Morleyga juttu. Nad olid niivõrd oma vestlusse süvenenud, et ei pannud teda tähele. Antoinette kivistus ja püüdis palavikuliselt leida mõnd teist teed, kuidas siit välja saada. Ainus väljapääs oli läbi kirikaia värava, mille juurde teeserva ta oli oma auto parkinud, kuid kiriku taga pidi ju olema mingi teine põgenemistee.
Ta pöördus aeglaselt ringi, et mitte nende tähelepanu äratada, ja kõndis nii vaikselt ja kiirelt, kui suutis, ringiga kiriku taha. Kui ta nende vaateulatusest välja jõudis ja hoone vari talle kaitset pakkus, lisas ta sammu ja kiirustas üle muru kõrge müüri poole, mis oli piiriks kirikaia ja kellegi maja vahel. Müüri sees oli roostes rauast värav. Ta piilus sellest läbi ja imetles teisel pool avanevat vaadet armastusega hooldatud aiale. See oli üsna suur, korralikult niidetud muruplatsiga, mille piire märkisid kenasti pügatud igihaljad põõsad ja pungades taimed. Müüri ääres oli rida rohttaimi ja paremal pool olid hakanud end komposti seest klumpidena välja ajama nartsissid ja tulbid, mis õhtupäikese säras hiilgasid. Taamal seisis kena, 18.–19. sajandi vahetuse stiilis elumaja punase kivikatusega, mille peal kükitas paarina kaks tuvi, kes olid niisamuti teineteisesse süvenenud kui reverend Morley ja Margaret Frampton.
Antoinette ei teadnud, kes seal majas elab. Tal polnud kombeks külarahvaga eriti suhelda ja paljud majad, nagu ka see siin, olid sissesõiduteede, kõrguvate puude ja hekkide taga peidus. Paistis, et omanikku ei ole kodus või vähemalt aias mitte, nii et ta lipsas sisse väravast, mis tema suureks kergenduseks ei olnudki lukus.
Ta hiilis, süda palavikuliselt tagumas, mööda aia serva. Ta tundis end nagu kurjategija – kuid samas, kui nüüd järele mõtelda, siis ükskõik mis oli ikkagi parem kui see, et tal tuleks kinni pidada ja oma ämmaga juttu puhuda. Edasi liikudes pidas teda korraga kinni Daphne odora eksimatult äratuntav lõhn. Ta jäi hetkeks seisma, et hingata sisse juba õitseva põõsa magusat, jasmiini meenutavat aroomi ja see täitis ta südame naudinguga. Ta tõmbas veel korra ninaga seda luksuslikku hõngu, tundes sõõrmeis taime lõhnast mõnu. George’i surmast saadik ei olnud ta jalga oma aeda tõstnud. Antoinette isegi ei teadnud, kas tema samast liigist põõsas juba õitseb, mis oli tema puhul üpris ebatavaline, sest ta pidas Daphne odora’t kevade kõige kaunimaks kingituseks. Suletud silmil seal seistes ja joovastavat aroomi sisse hingates hakkas ta aegamööda tajuma, et keegi vaatab teda. Ta avas ehmunult silmad, siis lõid ta põsed roosatama ja roosatasid aina tugevamalt, kui ta taipas, et mees, kes maja külge ehitatud klaasseintega talveaia uksel seisab, ei ole keegi muu kui doktor Heyworth.
Antoinette väänas käsi ja naeratas vabandavalt.
„Oh aeg, te ilmselt imestate, mida ma siin teie aias teen,” pomises ta kiirustades üle muru astudes, et oma siinviibimisest aru anda.
„Teile meeldib minu näsiniin?” kostis arst naeratades.
„Oo jaa, mulle väga meeldib teie näsiniin. Teate, ma pole isegi kindel, kas see meie aias juba õitseb, ma pean järele vaatama. See on mu lemmiktaim ja esimene asi, mis kevadeti õitsema hakkab.” Antoinette taipas, et ta räägib väga kiiresti, üritades teha nägu, nagu oleks tema ootamatu ilmumine arsti aeda kõige loomulikum asi maailmas.
„Ma usun, et ka teie oma peaks nüüd juba õites olema.” Doktor Heyworth kortsutas murelikult kulmu, kui Antoinette temani jõudis, ja viimane taipas, et ta nägu ilmselt reedab ennist kirikus valatud pisaraid. „Kas teiega