Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Roberta rangelt.
Kolmas peatükk
Antoinette lamas laial, messingist raamiga voodil ja lasi oma väsinud pilgul toas ringi uidata. Tema magamistuba oli ta pelgupaik – ainus koht kogu majas, kus ta oli ämma eest kindlalt kaitstud. See oli avar ja hele ruum kõrge laega, mida ääristas rikkalik võhumõõgamustriline karniis. Kahvatukollaste triipudega tapeedil rippusid portreed tema poegadest, kui nad veel väikesed poisid olid, kõrvuti maalidega koertest ja maastikega kaheksateistkümnendast sajandist. Priimulakollased kardinad rippusid jämedate puidust kardinapuude küljes, raamides iluvõrega aknaid, kust avanes vaade majaesisele muruplatsile ja taamal laiuvale põlismetsale. Ühe seina oli võtnud enda valdusse riidekapp, teise kummut, akna juures aga seisis habras tualettlaud, mille taga Antoinette tihti istus, et pseudobarokkstiilis peegli ees juukseid kammida või end jumestada. Sellest saadik, kui ta rohkem kui kahekümne aasta eest siia majja kolis, ei olnud siin palju olnud võimalik muuta, sest Framptonitel oli juba kaua olnud kombeks kõikjalt maailmast kunsti ja antiikesemeid koguda ning George’ile oli kõik meeldinud nii, nagu see oli. Kuid oma magamistoa oli Antoinette sisustanud täpselt nii, nagu ta ise tahtis.
Aadli seas on kombeks, et naisel ja mehel on eraldi magamistuba, nii et George’i garderoob asus teisel pool nende ühist vannituba, mis jäi tema magamistoa ja George’i isiklike ruumide vahele. Tema mees oli väga harva seal maganud – ainult siis, kui ta oli kas liiga palju joonud või jõudis koju väga hilisel kellaajal –, kuid seal oli ta hoidnud oma riideid koos igasugu sentimentaalse pudi-padiga, ja nagu meestel tihti kombeks, oli seal ka müntidega täidetud tuhatoos. George’ile polnud kunagi meeldinud midagi ära visata, nii et tema sahtlid olid pungil täis vanu teatripileteid ja suusapääsmeid, kirju ja postkaarte, millest vanimad pärinesid veel nende abielu eelsest ajast Kaminasimssi ehtisid karikad suusaklubi võistlustelt ja tenniseturniiridelt koos fotodega tema kooliajast. Kõige suuremas raamis oli must-valge foto noorest Antoinette’ist, 1970. aastate algusest, tema esimeselt ballilt, kus täisealiseks saanud noored neiud esimest korda seltskonda astuvad – ta tumedad juuksed kõrgesse soengusse seatud ja laugudel pikad tumedad kunstripsmed. Ta oli väga harva sellesse tuppa astunud, kuna ta ei talunud siin valitsevat kaost, kuid nüüd ei tihanud ta sinna astuda, sest ta lihtsalt kartis. George’i vallastütre väljailmumine oli viidanud võimalusele, et mehel võis tema ees veel teisigi saladusi olla. Antoinette polnud teda eluajal mitte kunagi umbusaldanud, kuid surmas oli tema aususele korraga langenud vari.
Antoinette juurdles Phaedra ootamatu ilmumise üle. Teda ei üllatanud see, et George’il oli olnud teisi naisi enne abiellumist – ta oli ju olnud nägus, teravmeelne ja sarmikas noormees –, kuid see üllatas teda küll, et George polnud mitte kunagi maininud Phaedra ema. Antoinette arvas, et ta teadis kõiki nimesid, mis George’i minevikuga seotud olid olnud, või vähemasti olulisemaid nimesid. Ja kui Phaedra on kolmekümne ühe aastane, siis ta on Davidist vaid aasta vanem. Nad olid George’iga abiellunud aastal enne Davidi sündimist, kuid nad olid enne seda kaheksa kuud kurameerinud. Oli see võimalik, et George oli selle aja jooksul kõrvalhüppe teinud? Ta soovis, et George oleks elus ja saaks tema küsimustele vastata ning oma au eest seista. Ta soovis, et tema mees oleks siin, et tema murelikku meelt rahustada ja talle kinnitada, et on armastanud teda ja ainult teda.
Kuid Phaedra ema vaevas endiselt ta mõtteid. Vaimusilmas kujutas ta endale ette naist, kes on väga oma tütre moodi – sale ja naiselik, ilusate hallide silmade ja veatu nahaga –, ning kadestas tema ilu. Antoinette ei olnud kaunitar. Tema isa oli kunagi öelnud, et ta on „kena”, mis oli kõige komplimendi sarnasem asi, mida tema suust eales kuulda võis. Ema oli talle öelnud, et tal on „armas nägu”, mis peegeldab tema „leebet iseloomu”. Antoinette teadis, et tal on ebaharilikult tumesinised silmad ja et tema tumedad juuksed on tihedad ja tormlevad, kuid tema näojoontes polnud mitte midagi tähelepanuväärset. Ilus oli ta olnud vaid George’i silmade jaoks ja tegelikult ainult see talle ju korda läkski – aga võib-olla ei olnud ta siiski olnud piisavalt ilus. Kas nende kurameerimise ajal oli Phaedra ema George’i pilku püüdnud ja ta üheks saatuslikuks ööks oma voodisse viinud? Oli see võimalik, et tema armastatud George oli teda niimoodi reetnud?
Ta oli vist tukkuma jäänud, sest kui ta üles ärkas, istus voodi kõrval tugitoolis Rosamunde ja tegeles oma tikkimistööga.
„Väga hea, et sa said korralikult puhata. Sa näed kohe parem välja,” ütles ta, kui Antoinette silmad lahti tegi.
Antoinette ohkas.
„Raske on üles ärgata. Korraks ma mõtlen, et see kõik oli üks kole unenägu. Siis taipan ma, et see pole nõnda. Teda ei ole ju enam.”
„Jah, Antoinette. Ta on nüüd kusagil paremas kohas.”
„Kui sa seda usud. Mina vist ei usu.”
„See lohutab.”
„Ma tahaksin, et see tõele vastaks. Ma loodan, et taevas on olemas ja et ta on seal. Heldeke, mõtle, kui ta on seal koos meie vanematega. Isa vist ei kiitnud George’i päriselt heaks.”
„Ainult sellepärast, et ta suhtus teatava kahtlusega meestesse, kes armastasid paigal püsimise ja korraliku töökoha pidamise asemel mööda mägesid ronida.”
„George’ist ei oleks mitte kunagi võinud saada pankurit või arveametnikku. Tema oli seikleja. Teda võlus looduse metsik ettearvamatus ja nende hirmuäratavalt kõrgete tippude väljakutse. Jumal teab, kuidas ma ei sallinud seda, et ta jälle kuhugi sõidab, ja kuidas ma tema turvalisuse pärast muretsesin, kui ta nädalate kaupa endast märku ei andnud, kuid ma oleksin veel enam jälestanud näha teda kontorilaua külge aheldatult. Ta oleks olnud puruõnnetu, kui ta oleks töötanud kontoris nagu Joshua. Igatahes ei olnud ta ainult mägironija, vaid ta oli ka ettevõtja. Mäletad, kuidas ta Havannast sigareid sisse vedas? Ja kõiki neid vaipu Nepaalist? Talle meeldis toetada neid kogukondi, mida ta külastas. Ta oli niivõrd vaba hingega.”
„Isa teadis seda, kuid tema oli palju reserveeritum kui George. Ma olen kindel, et nendel asjadel ei ole mingit tähtsust seal, kus nemad on.”
„Mida sa Phaedra koha pealt kavatsed ette võtta?” küsis Rosamunde korraks tikkimist katkestades. „Roberta on veendunud, et sul tuleks testament vaidlustada.”
Antoinette tõusis istukile. „No muidugi ta on, kuigi ta isegi ei tea veel, mis seal testamendis seisab.”
„Mida sina sellest arvad?”
„Mille alusel ma selle vaidlustama peaksin? Kui George tahtis oma tütart rahaliselt kindlustada, siis ma toetan teda selles. Ma olen kindel, et tal oli kavas Phaedrat meile tutvustada ja mingil hetkel oleks ta minuga ka testamendist juttu teinud. Ma ei usu, et ta tahtis sellist saladust lõputult varjata. Ta ju ei oodanud, et ta surma saab, eks ole?”
Rosamunde luges õe silmadest välja kõhkluse ja ruttas seda hajutama.
„Muidugi oleks ta sellest sulle rääkinud,” lausus ta kindlal toonil. „Roberta on üks paras ahnepäits.”
„Ma teen seda, mida ma arvan, et George oleks tahtnud, ja palun Phaedrat nädalavahetuseks meie juurde jääda. Kui ta on Frampton, siis tuleb meil ta perekonda avasüli vastu võtta. Ma tean, et Margaretile ajab see õudusejudinad peale – ja ma ei saa eitada, et see teeb mulle pisut heameelt –, kuid ma tahan teda tundma õppida. Mul on talle nii palju küsimusi. Ma arvan, me peame temaga omavahel rääkima.”
„Sa oled väga suuremeelne, Antoinette.”
„Noo, see pole ju ometi, nagu oleks George meie abielu ajal mind tema emaga petnud, või kuidas? Ma rehkendasin selle välja, kuupäevade mõttes, tähendab. See juhtus enne, kui me temaga kurameerima hakkasime. Vahetult enne, kuid kindlasti mitte samal ajal. George ei oleks mulle truudust murdnud, ma tean, et ei oleks. Ta lihtsalt ei olnud seda sorti mees ja ta ei oleks mulle midagi sellist teinud. Ma olen selles kindel. Ta ei oleks tahtnud mulle haiget teha.”
„Muidugi ta ei oleks.” Rosamunde jättis korraks tikkimise katki.
„Ma tunnen sellele vaesele tüdrukule kaasa. See pidi olema üks lühike armulugu …” Antoinette ajas kulmu kortsu, nagu osutuks enda veenmine oma abikaasa truuduse koha pealt