Valejälg. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
Ma katsusin järele mõelda. Aga ta oli just niisugune nagu ikka.”
„Niisiis ei juhtunud nende kolme aasta jooksul kordagi midagi ebatavalist?”
Ta märkas otsekohe, et naine kõhkles, enne kui vastas. Wallander teritas sedamaid tähelepanu.
„See oli ükskord eelmisel aastal,” alustas naine kobamisi. „Novembrikuus. Ma ei tea, millest see tuli. Aga ma ajasin päevad segi. Läksin sinna neljapäeva asemel reede hommikul. Parajasti sel ajal sõitis garaažist välja suur auto. Sellel autol olid klaasid, millest ei näe läbi. Ma helistasin ukse taga nagu tavaliselt. Võttis kaua aega, enne kui ta tuli ja avas. Mind nähes sattus ta raevu. Virutas siis ukse kinni. Arvasin, et ta vallandab mu. Aga kui ma järgmine kord uuesti läksin, ei öelnud ta midagi. Tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud.”
Wallander ootas jätku, mida ei tulnud.
„Oli see kõik?”
„Jah.”
„Suur must auto, mis lahkus ta majast?”
„Jah.”
Wallander mõistis, et ta kaugemale enam ei jõua. Ta jõi kiiruga oma kohvi ära ning tõusis püsti.
„Kui sulle peaks midagi veel meelde tulema, oleksin tänulik, kui sa mulle helistaksid,” ütles ta lahkumisel.
Ta sõitis tagasi linna.
Suur must auto, mis teda külastas, mõtles ta. Kes selles autos istuda võisid? Selle pean ma kindlaks tegema.
Kell oli kuus. Tuul oli tugevnenud.
Samal ajal hakkas taas vihma sadama.
9
Kui Wallander Wetterstedti majja tagasi jõudis, olid Nyberg ja ta kaastöölised tuppa kolinud. Nad olid tõstnud kõrvale tonnide kaupa liiva, leidmata kuriteopaika, mida otsisid. Kui vihma hakkas jälle sadama, otsustas Nyberg sedamaid puldanid uuesti maha panna. Nad olid sunnitud ootama ilma paranemist. Wallander pöördus majja tagasi mõttega, et Sara Björklundi poolt vale päeva ja suure musta auto kohta öeldu tähendas, et nad olid löönud pisikese augu Wetterstedti muidu veatusse koorikusse. Naine oli näinud midagi niisugust, mis polnud mõeldud kellelegi nägemiseks. Mingil muul viisil ei osanud Wallander tõlgendada ei Wetterstedti raevu ega ka seda, et ta naist pärast ei vallandanud ega teinud juhtunust enam välja. Viha ja vaikimine olid sama käitumisviisi kaks külge.
Nyberg istus Wetterstedti elutoas toolil ja jõi kohvi. Wallander mõtles, et Wetterstedti termos on üsna vana. See meenutas talle 1950. aastaid. Nyberg oli toolile kaitseks ajalehe laotanud.
„Me pole mõrvakohta veel leidnud,” lausus Nyberg. „Ja praegu ei saa vihma tõttu otsida.”
„Ma loodan, et te kinnitasite puldanid hästi,” ütles Wallander. „Tuul muudkui tugevneb.”
„Ei need paigast liigu,” arvas Nyberg.
„Mõtlesin jätkata ta kirjutuslaua läbivaatamist,” sõnas Wallander.
„Helistas Hansson,” ütles Nyberg. „Ta oli rääkinud Wetterstedti lastega.”
„Alles nüüd?” küsis Wallander. „Ma arvasin, et ta on seda juba ammu teinud?”
„Ma ei tea selle kohta midagi,” kostis Nyberg. „Ütlen ainult edasi, mis ta rääkis.”
Wallander läks kabinetti ja istus kirjutuslaua äärde. Ta sättis lambi nõnda, et selle valgussõõr oleks võimalikult lai. Siis tõmbas ta välja sahtli vasakpoolsest kapist. Seal lebas tuludeklaratsiooni koopia. Wallander võttis selle ja pani enda ette lauale. Ta nägi, et Wetterstedt oli deklareerinud ligi miljoni krooni suurust sissetulekut. Deklaratsiooni läbi vaadates nägi ta, et tulud pärinesid peamiselt isiklikest, eraviisilistest pensionisäästudest ja aktsiakasumeist. Väärtpaberikeskuse ülevaatest nägi ta, et Wetterstedtil olid traditsioonilise Rootsi suurtööstuse aktsiad. Ta oli investeerinud Ericssoni, Asea Brown Boverisse, Volvosse ja Rottnerosisse. Peale nende tulude oli Wetterstedt ära näidanud honorarid välisministeeriumist ja Tidensi raamatukirjastusest. Varalise seisu lahtris oli Wetterstedt deklareerinud viis miljonit. Wallander pani selle mälus tallele. Ta pani deklaratsiooni tagasi ja avas järgmise laeka. Seal lebas midagi, mis nägi välja nagu fotoalbum. Siit tulevad perekonnapildid, millest Ann-Britt puudust tundis, mõtles ta. Ta pani albumi enda ette lauale ja lõi lahti esimese lehekülje. Kasvava üllatusega lehitses ta albumit edasi. See oli täis vanaaegseid pornograafilisi pilte. Osa neist olid väga julged. Wallander pani tähele, et mõned küljed avanesid teistest kergemini. Wetterstedt oli eelistanud lahti keerata neid lehti, kus oli tegemist väga noorte modellidega. Äkitselt kuulis Wallander välisust paugatamas. Kohe seejärel tuli sisse Martinsson. Wallander noogutas ja osutas lahtilöödud albumile.
„Mõned koguvad postmarke,” arvas Martinsson. „Teised ilmselt säherdusi pilte.”
Wallander lõi albumi kinni ja pani kirjutuslaualaekasse tagasi.
„Malmöst helistas keegi advokaat Sjösten,” sõnas Martinsson. „Ta teatas, et tema käes on Gustaf Wetterstedti testament. Pärand on üsna suur. Küsisin, kas on ka ootamatuid pärijaid. Aga kõik läheb otsestele pärijatele. Peale selle on Wetterstedt asutanud ka fondi, mis hakkab maksma stipendiume noortele juristidele. Aga tolle raha on ta sinna ammu ära paigutanud ja maksudki ära maksnud.”
„See on meile siis teada,” tähendas Wallander. „Gustaf Wetterstedt oli jõukas mees. Aga kas ta ei sündinud vaese sadamatöölise pojana?”
„Svedberg tegeleb tema minevikuga,” ütles Martinsson. „Ma kuulsin, et ta on saanud kätte ühe hea mäluga vana parteisekretäri, kellel on Gustaf Wetterstedti kohta paljugi öelda. Aga ma tulin selleks, et rääkida tüdrukust, kes sooritas enesetapu Salomonssoni rapsipõllul.”
„Leidsid sa ta üles?”
„Ei leidnud. Aga ma sain arvutist üle kahe tuhande võimaluse, mida see tähekombinatsioon võiks tähendada. Tuli päris pikk väljaprint.”
Wallander mõtles järele. Mida tuleks nüüd ette võtta?
„Peame pöörduma Interpoli poole,” sõnas ta. „Ja mis selle uue nimi oligi? Europol?”
„Täpselt.”
„Saada välja tema tunnustega järelepärimine. Homme pildistame ka ehet. Jumalaema kujutist. Isegi kui kõmulained Wetterstedti surma puhul kõik üle ujutavad, peame katsuma selle pildi ajalehtedesse panna.”
„Lasin ühel juveliiril ehtele pilgu peale heita,” ütles Martinsson. „Tema ütlemist mööda on see puhas kuld.”
„Keegi peab ju lõpuks temast puudust tundma hakkama,” lausus Wallander. „Inimesed on väga harva täielikult omasteta.”
Martinsson haigutas ning küsis, kas Wallanderil on mingit abi tarvis.
„Täna õhtul enam mitte,” vastas too.
Martinsson lahkus majast. Wallander jätkas veel tunni jooksul kirjutuslauas otsimist. Kustutas seejärel lambi ja jäi pimedas istuma. Kes oli Gustaf Wetterstedt? – mõtles ta. Pilt, mis mu ette tõuseb, on ikka veel üsna ähmane.
Ootamatult tuli talle idee. Ta läks elutuppa ja otsis telefoniraamatust välja ühe nime. Kell polnud veel üheksa. Ta valis numbri ja sai peaaegu kohe ühenduse. Ta ütles oma nime ja küsis, kas tohiks läbi astuda. Pärast seda lõpetas ta selle üsna lühikeseks kujunenud kõne. Otsis üles Nybergi, kes asus ülakorrusel, ja lubas õhtul hiljem tagasi tulla. Kui ta väljus, oli tuul tugev ja käis iiliti. Vihm piitsutas näkku. Ta läks jooksujalu autoni, et mitte läbimärjaks saada. Sõitis siis tagasi linna ja peatus ühe üürimaja ees Österporti koolimaja lähedal.
Ta andis välisuksel kella ning uks avanes. Kui ta üles teisele korrusele jõudis, seisis seal juba sokkide väel ootel Lars Magnusson. Korterist kostis ilusat klaverimuusikat.
„On ikka aega läinud,” sõnas Lars Magnusson Wallanderile kätt andes.
„On küll,” vastas Wallander. „Juba üle viie aasta sellest,