Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
Vaesekesel olid käed ja kingad üleni verised. Seejärel tuli tema nimi ära muuta. Polly oli sobiv nimi ainult papagoile või raha eest saada olevale tänavatüdrukule. Edaspidi tuleb tüdrukut hakata kutsuma Prudence’iks – Beatrix lootis ja eeldas, et see nimi saab tüdrukule teeviidaks õige ja hea elu poole.2
Seega oli kõik otsustatud – ja otsustatud tunni aja jooksul. Nii siis juhtuski, et Alma ärkas järgmisel hommikul ja sai teada jalustrabava uudise, et tal on nüüd õde ja selle õe nimi on Prudence.
Prudence’i saabumine keeras White Acre’i elu pea peale. Hiljem, kui Alma juba teadusenaine oli, mõistis ta hästi, kuidas kontrollitud keskkonda uue elemendi lisamine muudab seda keskkonda mitmel ja ettearvamatul viisil, kuid lapsena ei tajunud ta muud kui vaenulikku sissetungi ja hukatuse eelaimust. Alma ei tervitanud sissetungijat sugugi avasüli. Aga miks ta oleks pidanudki? Kes meist on sissetungijat kunagi avasüli vastu võtnud?
Esiteks ei saanud Alma umbkaudugi aru, miks tüdruk siin üldse oli. See, mis ta lõpuks Prudence’i minevikust teada sai (ta urgitses selle välja piimatüdrukutelt ja pealegi saksa keeles), valgustas nii mõndagi, aga esimesel päeval pärast Prudence’i saabumist ei selgitanud keegi midagi. Isegi Hanneke de Groot, kellel oli tavaliselt saladuste kohta rohkem infot kui kellelgi teisel, ütles kõigest: „See on jumala tahtmine, laps, ja nii on kõige parem.” Kui Alma püüdis majapidajannalt rohkem välja pressida, nähvas Hanneke teravalt: „Jäta juba ja ära küsi rohkem midagi!”
Tüdrukuid tutvustati teineteisele hommikusöögilauas. Eelmisel ööl juhtunut ei mainitud poole sõnagagi. Alma ei saanud pilku lahti Prudence’ilt ja Prudence ei tõstnud silmi taldrikult. Beatrix rääkis lastega, justkui poleks midagi valesti. Ta selgitas, et pärastlõunal tuleb linnast keegi proua Spanner, et teha Prudence’ile uusi kleite sobivamast materjalist kui tema praegune rõivastus. Tuuakse ka teine poni ja Prudence tuleb ratsutama õpetada – mida varem, seda parem. Samuti tuleb nüüdsest White Acre’isse koduõpetaja. Beatrix leidis, et kahe tüdruku samal ajal õpetamine oleks talle liiga ränk pingutus, ja kuna Prudence polnud veel haridust saanudki, kuluks noor koduõpetaja majapidamises vägagi ära. Lastetoast tehakse nüüd koolituba. Polnud vaja öeldagi, et Alma pidi hakkama aitama õele kirjutamist, numbreid ja liitmist õpetada. Alma oli Prudence’ist üsna palju ees, kuid kui Prudence kõvasti pingutaks – ja kui õde teda aitaks –, saavutaks ta kindlasti edu. Lapse mõistus, ütles Beatrix, on hämmastavalt paindlik ja Prudence oli veel piisavalt noor, et puudujäägid tasa teha. Inimese mõistus, kui korralikult harjutada, on võimeline kõigeks, mida sellelt soovida. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha.
Kogu Beatrixi jutu ajal Alma muudkui vahtis. Kuidas saab miski üldse olla nii kaunis ja häiriv kui Prudence’i nägu? Kui ilu tõesti segab täpsust, nagu ema ikka kordas, mida see siis Prudence’ist teeb? Ilmselt kõige ebatäpsema ja kõige häirivama olendi kogu tuntud maailmas! Alma ärevus mitmekordistus selle mõtte juures. Ta hakkas enda kohta taipama midagi kohutavat, midagi, mille üle tal varem polnud põhjust mõtiskleda: tema ise ei ole ilus. Alles selle kohutava võrdluse tõttu mõistis ta seda korraga. Kui Prudence oli habras, siis Alma oli kopsakas. Kui Prudence’i juuksed olid kui helekuldne siid, siis Alma omad olid nii värvi kui tekstuuri poolest nagu rooste – ja need kasvasid igas suunas, ainult mitte otse alla. Prudence’i nina oli väike õienupp, Alma oma nagu kartul. Ja nii edasi, pealaest jalatallani, äärmiselt haletsusväärne võrdlemine.
Kui hommikusöök oli söödud, ütles Beatrix: „Tulge nüüd, tüdrukud, ja emmake teineteist nagu õed.” Alma embaski Prudence’it kuulekalt, aga mitte soojalt. Kui nad teineteise kõrval seisid, oli kontrast veelgi märgatavam. Almale tundus, et nad meenutavad kõige rohkem väikest täiuslikku punarinnamuna ja suurt lihtsakoelist männikäbi, mis on ootamatult ja seletamatutel asjaoludel ühte pessa sattunud.
Kui see kõik Almale kohale jõudis, tahtis ta nutta või kakelda. Ta tundis, kuidas nägu süngelt mossi tõmbub. Ema märkas seda ilmselt samuti, sest ta ütles: „Prudence, vabanda meid hetkeks, kuni ma su õega paar sõna räägin.” Beatrix võttis Almal käsivarrest, pigistas nii kõvasti, et see tegi haiget, ja juhatas ta halli. Alma tundis, et nutt hakkab peale tulema, kuid neelas pisarad alla, neelas siis uuesti ja seejärel veel kord.
Beatrix vaatas alla oma ainsale lihasele lapsele otsa ja ütles jäise häälega: „Ma ei taha enam kunagi näha, et minu tütrele tehakse niisugust nägu, nagu ma just praegu nägin. Saad aru?”
Alma sai suust ainult ühe ebaleva sõna („aga…”), enne kui teda katkestati.
„Armukadedus ega pahatahtlikkus pole kunagi jumalale meelepärane,” jätkas Beatrix, „samuti ei kiida seda heaks sinu perekond. Kui sinus on ebameeldivaid või kalke tundeid, siis lase neil kaduda. Võta ennast kätte, Alma Whittaker. Said aru?”
Siis Alma ainult mõtles: „Aga…”, kuid ilmselt mõtles ta seda liiga valjusti, sest mingil moel ema siiski kuulis. See oli Beatrixile juba liig.
„Mul on sinust kahju, Alma Whittaker, et sa oled teistega nii isekas,” ütles Beatrix, nägu nüüd tõelisest vihast pingul. Kaks järgmist sõna paiskusid tal suust otsekui kaks teravat jääkildu:
„Paranda ennast.”
Kuid parandamist vajas ka Prudence ja veel tublisti!
Esiteks oli ta õppimises Almast kõvasti tagapool. Aga kui nüüd aus olla, siis Almast oleks iga teine laps tagapool olnud. Alma oskas vabalt Caesari „Märkmeid” originaalis lugeda, samuti Cornelius Nepost.3 Ta võis juba Theophrastust Pliniuse vastu kaitsta. (Esimene oli tõeline looduseuurija, väitis Alma, teine ainult jäljendas.) Tema kreeka keele oskus, mida ta armastas ja pidas omamoodi ekstaatiliseks matemaatikavormiks, paranes iga päevaga.
Prudence tundis alles tähti ja numbreid. Tal oli meeldiv ja musikaalne hääl, kuid kõnepruuk – varjamatu märk tema õnnetust päritolust – vajas palju parandamist. Kui Prudence oli alles White Acre’isse tulnud, noris Beatrix pidevalt tüdruku väljendusviisi kallal, ja torkis otsekui terava vardaga välja sõnakasutuse, mis kõlas tema meelest labaselt või alamklassile iseloomulikult. Almat julgustati samuti Prudence’it parandama. Beatrix seletas Prudence’ile, et ta ei tohi kunagi öelda täitsa, kui täiesti kõlab hoopis peenemalt. Sõna himu kõlab labaselt igas kontekstis, samuti sõnad mutt ja taat. Kui keegi kirjutas White Acre’is kirja, läks see teele postitõlla, mitte postivankriga. Inimene ei jäänud mitte tõbiseks, vaid haigeks. Kirikusse ei hakata minema mitte korralt, vaid kohe. Ei saa olla pea kohal, ollakse peaaegu kohal. Ei kihutata, kiirustatakse. Ja nende peres ei aeta juttu, vaid vesteldakse.
Nõrgem laps oleks rääkimisest ilmselt üldse loobunud. Võitlushimulisem oleks tahtnud teada, miks Henry Whittaker tohtis rääkida nagu mingi paganama voorimees, miks ta võis söögilauas nimetada teist meest otse näkku igaveseks eeslinäruks, ilma et Beatrix teda isegi korrale kutsuks – kui ülejäänud perekonnaliikmed pidid peenelt vestlema. Aga Prudence polnud ei nõrk ega võitlushimuline. Ilmnes, et ta on hoopis järjekindlalt ja muutumatult tähelepanelik tüdruk, kes täiustas ennast iga päev, otsekui lihvides oma hinge, hoolitsedes, et ei teeks kunagi sama viga teist korda. Kui Prudence oli viis kuud White Acre’is elanud, polnud tema kõnepruuki enam tarvis parandada. Isegi Alma ei leidnud ühtegi viga, kuigi otsis neid pidevalt. Prudence’i oleku muud küljed – rüht, kombed, igapäevane hügieen – muutusid samuti kiiresti heaks.
Prudence võttis kõik parandused kurtmata vastu. Tegelikult ta lausa otsis neid – eriti Beatrixilt! Iga kord, kui Prudence ei täitnud ülesannet korralikult, mõtles mõne inetu mõtte või tegi läbimõtlematu märkuse, teatas ta sellest ise Beatrixile, tunnistas oma vigu ja kuulas vabatahtlikult ära noomituse. Nii tegi Prudence Beatrixi mitte lihtsalt oma emaks, vaid ka pihiemaks. Alma, kes oli väikesest peale eksimusi varjanud ja puuduste kohta valetanud, leidis, et selline käitumine on täiesti arusaamatu.
Selle tulemusena muutus Alma Prudence’i suhtes aina umbusklikumaks. Prudence’is oli midagi teemantkõva, mis Alma meelest varjas kindlasti teatud pahatahtlikkust või lausa õelust. Tüdruk näis talle salaliku ja kavalana. Prudence’il oli kombeks toast küljetsi, kellelegi selga keeramata välja hiilida ja uks
Prudence – mõistlikkus (ingl k).
Rooma biograaf, u 100 eKr – pärast 32. a eKr.