Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
kuidas kapten Cook võeti Tahitil vastu kui võimas kuningas ja suur sõber. Resolutioni tuli tervitama terve parv pärismaalasi, nad ujusid laevale vastu ja hüüdsid Cooki nime. Henry nägi, kuidas tahitilast Omaid, kes oli kohtunud kuningas George III-ga, võeti kodus alguses vastu kui kangelast ja siis hakati temasse suhtuma aina rohkem ja rohkem kui põlatud võõrasse. Ta nägi, et nüüd ei kuulu Omai enam kuhugi. Henry vaatas, kuidas tahitilased tantsivad Inglise torupillide järgi meremehetantse, samal ajal kui härra Nelson, Henry väärikas botaanikaõpetaja, jõi ennast ühel õhtul purju, võttis vööni paljaks ja tantsis Tahiti trummide järgi. Henry ei tantsinud. Ta nägi, kuidas kapten Cook käskis laeva habemeajajal ühel pärismaalasel mõlemad kõrvad maha lõigata, sest mees oli Resolutioni sepikojast kaks korda rauda varastanud. Henry nägi, kuidas üks Tahiti hõimupealik püüdis inglaselt kassi varastada ja sai selle eest piitsahoobi näkku.
Henry nägi, kuidas kapten Cook korraldas pärismaalastele mulje avaldamiseks Matavai lahe kohal ilutulestiku, aga see ainult hirmutas neid. Ühel vaiksemal ööl nägi ta Tahiti kohal taevas miljoneid taevatähti. Ta jõi kookospähklipiima. Sõi koeri ja rotte. Nägi kivitempleid, mis olid täis inimeste pealuid. Ta ronis üles mööda reetlikke kaljuradu koskede kõrval ja korjas sõnajalgu härra Nelsonile, kes ise ei roninud. Ta nägi, kuidas kapten Cook üritas alluvate seas korda ja distsipliini tagada, kui valitses üldine liiderlikkus. Kõik madrused ja ohvitserid olid armunud tahiti tüdrukutesse ja igal tüdrukul oli kuulu järgi teada eriline armukunst. Mehed ei tahtnud enam saarelt ära minnagi. Henry hoidus naistest eemale. Naised oli küll ilusad, nende rinnad ja juuksed olid kaunid, nad lõhnasid erakordselt hästi ja tungisid tema unenägudesse – aga suur osa neist põdes juba prantsuse haigust. Ta pani vastu sajale lõhnavale kiusatusele. Sattus sellepärast naerualuseks. Aga sellest hoolimata pani ta vastu. Henry plaanis enda jaoks midagi suuremat. Ta keskendus botaanikale. Kogus gardeeniaid, orhideesid, jasmiine, leivapuid.
Nad purjetasid edasi. Henry nägi, kuidas Tonga saartel raiuti kapten Cooki käsul kohalikul mehel käsi küünarnukist saadik otsast, sest mees oli Resolutionilt kirve varastanud. Tema ja härra Nelson kogusid samadel saartel taimi, kui neid ründasid kohalikud, kes kiskusid neil riided seljast ja – mis veel hullem – võtsid neilt ära taimed ja märkmikud. Päikesest kõrbenutena, alasti ja vapustatult pöördusid nad tagasi laevale, aga Henry ei kurtnud ka siis.
Tähelepanelikult jälgis Henry laeval olevaid härrasmehi ja hindas nende käitumist. Ta püüdis rääkida nagu nemad. Harjutas nende hääldusviisi. Parandas oma kombeid. Ta kuulis, kuidas üks ohvitser ütles teisele: „Mida aristokraadid ka välja pole mõelnud, alati kannavad nad selle üle ka harimatutele ja mittemõtlevatele massidele.” Ta vaatas, kuidas ohvitserid austasid kohalikke, kes sarnanesid ülikutega (või vähemalt inglase ettekujutusega ülikust). Igal saarel, kus nad käisid, tõstsid Resolutioni ohvitserid esile pruuninahalise mehe, kellel oli uhkem peaehe kui teistel või rohkem tätoveeringuid, kellel oli suurem oda, rohkem naisi või keda teised kandetoolis kandsid – või kui eelmainitud toredusi ei olnud, siis kellegi, kes oli lihtsalt pikem kui teised. Selle mehega pidasid nad siis läbirääkimisi, talle andsid kingitusi, tema kuulutasid nad vahel kuningaks. Henry järeldas, et ükskõik, millisesse maailma nurka inglise härrasmees ka läks, kõikjalt otsis ta kuningat.
Henry püüdis merikilpkonni ja sõi delfiine. Teda salvasid mustad sipelgad. Ta nägi tillukesi indiaanlasi, kellel olid kõrvas tohutu suured teokarbid. Ta nägi, kuidas troopikatormis muutus taevas haiglaselt roheliseks – see oli ainus asi, mis vanematele meremeestele silmanähtavalt hirmu peale ajas. Ta nägi põlevaid mägesid, mida nimetati vulkaanideks. Purjetati kaugemale põhja poole. Jälle muutus ilm külmaks. Henry sõi taas rotte. Maabuti Põhja-Ameerika mandri läänerannikul. Henri sõi põhjapõtru. Ta nägi inimesi, kes riietusid karusnahkadesse ja kasutasid rahana kopranahku. Ta nägi, kuidas üks madrus takerdus jalgapidi ankruketi külge ja kukkus üle parda surema.
Sõideti ikka kaugemale põhja. Henry nägi vaala küljeluudest maju. Ostis hundinaha. Koos härra Nelsoniga kogus ta priimulaid, kannikesi, sõstraid ja kadakaid. Henry nägi indiaanlasi, kes elasid maa sees koobastes ja peitsid oma naisi inglaste eest. Ta sõi ussitama läinud soolatud sealiha. Kaotas veel ühe hamba. Jõudis Beringi väina ja kuulis metsloomade kisa Arktika öös. Kõik kuivad asjad, mis tal veel olid, said läbimärjaks ja läksid siis jäässe. Henry nägi, kuidas talle habe ette kasvas. Olgugi et see oli hõre, tekkisid sinna ikkagi jääpurikad. Toit läks taldrikul jäässe, enne kui ta selle ära jõudis süüa. Henry ei kurtnud. Ta ei tahtnud, et Sir Joseph Banksile ette kantaks, et ta on millegi üle kurtnud. Ta vahetas oma hundinaha paari lueräätsade vastu. Nägi, kuidas laevaarst härra Anderson suri ja maeti merre süngeimal moel, mida üldse võib ette kujutada – lõputu öö jäises maailmas. Ta nägi, kuidas madrused andsid suurtükkidest kogupauke kaldal peesitavate merilõvide pihta, lihtsalt lõbu pärast, kuni rannal polnud enam ühtegi elavat looma.
Henry nägi venelaste maad, mida nimetati Alaskaks. Ta aitas pruulida männiõlut, mida madrused jälestasid, aga midagi muud neil juua ei olnud. Ta nägi indiaanlasi, kes elasid koobastes, mis polnud mitte tibagi mugavamad kui urud, milles elasid loomad, keda nad küttisid ja sõid, ning kohtus venelastega vaalapüügijaamas. Henry kuulis kapten Cooki lauset tähtsaima vene ohvitseri kohta (kes oli pikk ja nägus blond mees): „Ta on ilmselgelt heast perekonnast härrasmees.” Näis, et kõikjal, isegi sünges tundras, oli tähtis olla heast perekonnast härrasmees. Augustis andis kapten Cook alla. Ta ei leidnud Loodeväila ja Resolution oli juba ümbritsetud kõrgete jäämägedega. Nad muutsid kurssi ja suundusid lõunasse.
Enne Hawaiile jõudmist laev peaaegu ei peatunudki kusagil. Hawaiile poleks nad tohtinud üldse minnagi. Keset jääd nälgides oleks neil ka turvalisem olnud. Hawaii kuningad olid tigedad, kohalikud olid pikkade näppudega ja agressiivsed. Hawaii elanikud polnud tahitilased, nad polnud vagusad ja sõbralikud, ja mis veel hullem, neid oli tuhandeid. Aga kapten Cookil oli tarvis magevett ja laev pidi jääma sadamasse, kuni trümmid olid jälle täis. Pärismaalased röövisid palju ja inglased karistasid palju. Tulistati püssidest, indiaanlased said haavata, pealikud tundsid õudust, vastastikku pilluti ähvardusi. Mõned mehed arvasid, et Cook on liimist lahti, muutub iga varguse puhul aina jõhkramaks, teda tabavad aina teatraalsemad raevuhood ja ägedam meelepaha. Indiaanlased varastasid siiski ikka edasi. Seda ei saanud lubada. Nad kangutasid lausa laevast naelu välja. Varastati paate ja relvi. Tulistati veel rohkem ja veel rohkem indiaanlasi sai surma. Henry ei maganud päevade kaupa. Mitte keegi ei maganud.
Kapten Cook läks kaldale, soovides kohtuda pealikutega, et neid maha rahustada, aga teda võtsid vastu sajad maruvihased hawaiilased. Hetkega hakkas rahvahulk märatsema. Henry nägi, kuidas kapten Cook tapeti, pärismaalase oda torkas ta rinna läbi ja teda taoti vastu pead, kapteni veri segunes merelainetega. Silmapilgu jooksul lakkas suur meresõitja olemast. Kohalikud tirisid tema surnukeha minema. Õhtul hiljem visati indiaanlaste kanuu pealt viimase solvanguna Resolutioni pardale kapten Cooki reis.
Henry nägi, kuidas Inglise meremehed terve asunduse kättemaksuks maha põletasid. Madruseid suudeti vaevu tagasi hoida, et nad ei notiks saarel maha viimset kui indiaanlasest meest, naist ja last. Kahe kohaliku pead löödi maha ja pandi piigi otsa, ja madrused lubasid, et selliseid päid tuleb rohkemgi, kui ei anta välja Cooki keha, et saaks ta sündsalt maha matta. Järgmisel päeval toodi Cooki keha Resolutionile, puudu olid selgroolülid ja jalalabad, mida ei leitudki. Henry nägi, kuidas tema kapteni keha merre maeti. Kapten Cook polnud Henryga kunagi sõnagi rääkinud ja Henry ise polnud Banksi nõuannet järgides kordagi Cooki silma alla sattunud. Aga nüüd oli Henry Whittaker elus, aga kapten Cook ei olnud.
Henry arvas, et pärast seda katastroofi pöörduvad nad ehk Inglismaale tagasi, aga ei pöördunud. Kapteniks sai mees, kelle nimi oli härra Clerke. Neil oli siiski ülesanne täita – katsuda uuesti õnne Loodeväilaga. Kui suvi taas kätte jõudis, seilasid nad jälle põhja, sinna kohutava külma kätte. Henryle sadas kaela vulkaanilist tuhka ja pimssi. Juba ammu oli ära söödud viimnegi värske köögivili ja laeval joodi soolakat vett. Laevale järgnesid haid, et einestada üle parda heidetud käimlasisuga. Henry ja härra Nelson tähendasid üles üksteist uut pardiliiki ja üheksat neist ka sõid. Henry nägi, kuidas laevast ujus laisalt ähvardavana mööda hiiglaslik valge karu. Ta nägi, kuidas kohalikud sidusid end väikestesse kanuudesse kinni ja