Wayward Pines. I osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
tuul paiskas üle tänava väikseid tolmukeeriseid.
Seal see oligi – 604, teine maja paremalt. Ethan nägi seda väikse terasplaadi järgi, mis oli kruvitud täielikult roostetanud postkasti külge, kus haigutasid sakiliste servadega augud. Postkasti seest kostis tasast sirtsumist, ning hetkeks jõudis ta mõelda, kas ka seal on kõlar, kuni ta märkas sees pesitseva linnu tiiba.
Ethan vaatas maja.
Tõenäoliselt oli see kunagi olnud nägus kahekorruseline viktoriaanlik elamu koos püstaka viilkatuse, veranda ja kiigega. Arvatavasti kulges elamu ukseni kividest laotud rada, mis viis läbi eesõue.
Värv oli maja seintelt ammu maha koorunud. Juba tänavalt märkas Ethan, et värvist polnud enam laikugi järel. Maja sõrestikule kinnitatud lauad olid päikese käes peaaegu valgeks pleekinud ning enamik neist olid täiesti pehkinud. Aknaklaasidest polnud kildugi järel.
Ethan võttis taskust õhtusöögiarve ning kontrollis aadressi. Käekiri oli selge – 604 1st Ave –, aga võib-olla oli Beverly numbrid sassi ajanud või kirjutanud “Ave” “St” asemel.
Ethan sukeldus umbrohtu, mis õuel vöökõrguseni kasvas, nii et jalgraja kiviplaate oli vaid kohati võimalik märgata.
Kaks trepiastet, mis viisid katusega verandale, olid täiesti lagunenud. Ethan astus neist üle puitpõrandale, mis tema kogu all raksus.
“Beverly?”
Näis, nagu vaibuks Ethani hääl majja.
Murelikult läks Ethan verandalt edasi, astus läbi lageda ukseava majja ning hüüdis taas naise nime. Ta kuulis, kuidas tuul maja ümber ulus, nii et maja puitkarkass oigas. Mees seisatas keset elutuba. Põrandal vedelesid roostetanud vedrud, mis olid pudenenud lõhkise sohva küljest. Kohvilauda katvate ämblikuvõrkude all võis märgata vettinud ajakirju.
See ei saanud olla Beverly soov, et ta siia tuleb – isegi nali mitte. Naine kirjutas hajameelsusest vale…
Lehk pani Ethani lõua võpatama. Ta astus kõhklemisi edasi, vältides kolme naela, mis ühest põrandalauast välja tolgendasid.
Mees nuusutas uuesti õhku.
Kui tuulehoog maja raputas, tabas Ethanit veel üks haisupuhang, nii et ta vaistlikult nina kaenla alla peitis. Ta möödus poolikust trepist ja liikus kitsasse koridori, mis kulges köögi ja söögitoa vahel. Valgus tulvas söögilauale, õigupoolest selle riismetele, kuna lauale oli lagi peale kukkunud.
Mees läks edasi, vältides katkisi põrandalaudu ja auke, mis tõid nähtavale all oleva keldri.
Külmkapp, kraanikauss, pliit – rooste vohas igal metallpinnal. Elumaja meenutas Ethanile vanu talumaju, kus ta oli lapsena koos sõpradega ringi kolanud; mahajäetud aitasid ja hütte, kus päike paistis läbi katuse. Kunagi leidis ta ühe kirjutuslaua sahtlist viiekümne aasta vanuse ajalehe, mis kuulutas uue presidendi valimisest. Ta tahtis seda koju kaasa võtta, et vanematele näidata, ent rabe paber vajus tema käte vahel laiali.
Ethan polnud juba minuti jagu söandanud nina kaudu hingata ning talle oli selge, et majas lehkab üha tugevamini. Lehka võis suunurgas lausa maitsta, see oli ammoniaagist veelgi jubedam ning ajas silmad kipitama.
Koridori teises otsas läks pimedamaks – veel kattis koridori lagi, mis alles tilkus viimasest paduvihmast.
Uks koridori lõpus oli suletud.
Ethan pilgutas silmi, et nägemine enam nii ähmane poleks, ning otsis ukselinki. Seda polnud.
Ta lükkas ukse jalaga lahti.
Hinged krigisesid.
Uks paugatas vastu seina ning Ethan astus üle lävepaku.
See oli nii, nagu ta neid vanu talumaju mäletas. Tagumise seina aukudest tulid valguskiired, mis ämblikuvõrkudel läigatasid, enne kui ainsale toas leiduvale mööbliesemele langesid.
Metallkarkass seisis ikka veel, läbi madratsi armetute jäänuste nägi ta voodivedrusid, mis olid madudena keerdus.
Ethan kuulis alles nüüd kärbeste suminat. Pesakonna hääl, mis meenutas väikese paadimootori mürinat, oli koondunud surnud mehe suhu.
Ta oli näinud hullematki – sõjas –, aga polnud kunagi haistnud midagi vastikumat.
Valget oli näha kõikjal: randme- ja küünarluid, mis olid käeraudadega kinnitatud voodi peatsi ja raudvõre külge. Paremal jalal oli liha räbalateks kistud. Mehe vasem näopool oli lõhki, nii et hambajuured paistsid. Surnu kõht oli tursunud – see punnitas narmendava ülikonna all. Ülikond oli must ja üherealine.
Nagu tema enda ülikond.
Ehkki mehe nägu oli sisse löödud, olid juuste pikkus ja värv õiged.
Mehe enda pikkus sobis ka.
Ethan tuigerdas tagasi ning toetus vastu uksepiita.
Kurat ja perse.
See oli agent Evans.
Mahajäetud maja verandal Ethan kummardas, pani käed põlvedele ning hingas sügavalt läbi nina, et haisust vabaneda. Ent see ei aidanud. Koolnulehk oli ta ninaõõnde püsima jäänud ning kurgupõhja rüvetas mõru roiskumismaitse.
Ethan võttis pintsaku ära, nööpis särgi lahti ning heitis selle seljast. Lehk oli nüüd ta ihukatetesse pidama jäänud.
Ta läks ilma särgita läbi võsastunud esihoovi ning jõudis viimaks jalgrajale.
Ethan tundis, kui külm on tema vermes jalgadel ning kui tugevad on bassihelid ta pealuus, ent valu summutas puhas adrenaliinisööst.
Ethan kõndis kiiresti ja meelt heites keset tänavat. Ta tundis kiusatust otsida surnud mehe pintsaku- ja püksitaskutest rahakotti ja dokumente, aga arukam paistis seda mitte teha. Mitte midagi puudutada. Selles toas peaksid tegutsema hoopis latekskinnaste ja – maskidega inimesed, kelle käsutuses on kõikvõimalikud tööriistad.
Asi käis talle ikkagi üle mõistuse.
Selles idüllilises paigas oli mõrvatud föderaalagent.
Ta polnud koroner, ent ta oli veendunud, et see, mis Evansi näoga toimus, ei ole lihtsalt kõdunemine. Osa tema koljust oli sisse langenud. Hambad välja löödud. Üks agendi silmadest välja kougitud.
Samuti oli Evansit piinatud.
Kuus kvartalit möödusid kui linnulennul. Ethan sörkis mööda kõnniteed šerifijaoskonna ukseni.
Mees jättis oma pintsaku ja särgi tänavale pingile ning avas ukse.
Vastuvõturuumi põrandal olid pruunid vaibad ning puittahveldisega seinu katsid rohkearvulised loomapeade topised.
Valvelauas mängis pikkade hõbedaste juustega kuuekümnendates eluaastates naine mängukaartidega Solitaire’i. Tahvlike laua peal kuulutas, et ta nimi on Belinda Moran.
Ethan astus laua juurde, jälgides, kuidas naine veel neli kaarti paika pani, enne kui temast välja tegi.
“Kas ma saan kuidagi aidata…” Naine ajas silmad pärani. Ta vaatas meest pealaest jalatallani ning kirtsutas nina vastiku laibaleha peale, mis oli mehele külge jäänud. “Teil pole särki seljas,” ütles naine.
“Ameerika Ühendriikide salateenistuse eriagent Ethan Burke ilmus šerifi juurde. Mis on tema nimi?”
“Kelle?”
“Šerifi.”
“Ah, Pope. Šerif Arnold Pope.”
“Kas ta on siin, Belinda?”
Selle asemel, et mehe küsimusele vastata, valis naine kettaga sisetelefonil kolmekohalise numbri. “Hei, Arnie, keegi tahab sind näha. Olevat mingisugune salaagent.”
“Eriagent…”
Naine tõstis sõrme püsti. “Ma ei tea, Arnie. Tal pole särki seljas ja ta…” Naine pööras Ethanile selja ning sosistas: “… lehkab pahasti. Väga pahasti. … ... Okei. Okei, ma ütlen talle.”
Ta