Wayward Pines. I osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
kuna kõik oli ööseks suletud, olid Main Streeti kõnniteed inimtühjad. Ta oli juba jõudnud leppida õudusega, et kõigele muule lisaks peab ta õhtusöögita magama minema, kui ta järgmises kvartalis valgust täheldas. Ta lisas automaatselt sammu, haistes hoone ventilatsioonitorust sooja toidu aroomi.
Kui ta sissepääsuni jõudis, vaatas ta läbi akende hämarasse kõrtsi, mille nimi oli The Biergarten.
Ethani süda hüppas rõõmust – ikka veel avatud.
Ta astus sisse.
Ainult kolm lauda olid hõivatud.
Ta istus baaripukile.
Läbi mõlemale poole avanevate köögiuste kandus temani lahtisel grillil küpseva liha särinat.
Käed kulunud baariletil puhkamas, nautis Ethan esimest korda üle mitme päeva meelerahu. Mälestused Stallingsist ja õnnetusest olid eredad ja tõusid pidevalt esile, aga ta ei lasknud end liialt segada. Selle asemel hingas ta sisse ja välja ning üritas käesolevas hetkes püsida.
Viie minuti pärast lükkas uksed valla pikk naine, kelle pruunid juuksed olid pulkadega üles kuhjatud.
Naine avas baarikapi, tuli laialt naeratades Ethani juurde ning asetas tema ette õllealuse.
“Mida te joote?”
Naine kandis musta T-särki, millele oli trükitud kõrtsi nimi.
“Õlu oleks tore.”
Baaridaam võttis pindise klaasi ning astus õllekraanide juurde. “Midagi heledat? Tumedat?”
“Kas teil on Guinnessi?”
“Meil on midagi sarnast.”
Naine oli juba kraani lahti keeranud, kui Ethanile meenus, et tal pole raha.
Baaridaam pani ta ette klaasi, mille külgedelt valgus koorekarva vahtu, ja küsis: “Kas te ainult joote või tahate menüüd ka näha?”
“Muidugi, tahaks ikka süüa ka,” vastas ta, “aga te lööte mu maha.”
Naine naeratas. “Veel mitte. Ma ei tunnegi teid.”
“Mul pole raha.”
Naise naeratus kustus. “Olgu, võib-olla on teil õigus.”
“Ma seletan. Kas te nägite autoõnnetust, mis toimus mõne päeva eest Main Streetil?”
“Ei.”
“Kas te olete sellest kuulnud?”
“Ei.”
“Hüva, avarii, millesse ma sattusin, toimus siit mõni kvartal lõunasse. Õigupoolest sain alles haiglast välja.”
“Nii et need kenad muhud ongi sealt pärit?”
“Just täpselt.”
“Ma püüan ikka veel aru saada, kuidas see on seotud sellega, et teil pole võimalik mulle maksa.”
“Ma olen föderaalagent.”
“Küsimus jääb samaks.”
“Väidetavasti on minu rahakott ja telefon šerifi käes. Tegelikult kõik asjad. See on väga tüütu.”
“Nii et te olete siis FBI-st või mis?”
“Salateenistusest.”
Naine naeratas ja küünitas üle baarileti tema poole. Hämaras oli olnud seda raske taibata, et lähedalt oli naine väga hea välimusega – Ethanist mõni aasta noorem, fotomodellile sobilike põsesarnadega, lühikese ülakeha ja pikkade jalgadega. Kahekümnendates eluaastates oli ta kindlasti jalustrabav kaunitar, ehkki ka kolmekümnendad – kolmkümmend neli või kolmkümmend viis, mis ta võis olla – ei paistnud teda just kehvasti kohtlevat.
“Ma ei tea, kas te olete pettur ja see on lihtsalt teie mäng, tulla siia oma musta ülikonna ja hullu…”
“Ma ei valeta…”
Naine pani sõrme mehe huultele. “Minu meelest olete te kas täpselt see, kes ütlete, või siis imehea valetaja. Aga see on hea lugu ja head lood mulle meeldivad. Igal juhul on õhtusöök maja kulul.”
“Ma ei valeta… mis on teie nimi?”
“Beverly.”
“Mina olen Ethan.”
Naine surus ta kätt. “Meeldiv kohtuda, Ethan.”
“Beverly, niipea kui ma homme hommikul oma rahakoti ja asjad saan, tulen siia…”
“Ja ma oletan… annate mulle suure jootraha.”
Ethan raputas pead. “Nüüd te teete minuga nalja.”
“Vabandust.”
“Kui te mind ei usu, siis ma…”
“Ma sain alles teiega kokku,” ütles naine. “Selleks ajaks, kui olete õhtusöögi lõpetanud, siis tean, kas ma teid veel kunagi näen.”
“Praegu on seda liiga vara öelda?” Ethan naeratas, talle paistis, nagu pälviks ta naise poolehoiu.
Beverly tõi menüü. Ethan tellis kartulilaaste ja juustuburgeri nii pooltoore lihaga, kui vähegi võimalik. Kui Beverly oli tellimusega kööki kadunud, asus Ethan õlut rüüpama.
Hmm. Midagi oli viltu. Õlu oli leige ning peaaegu maitsetu, kui mitte arvestada nõrka kibedat järelmaitset.
Kui Beverly uuesti nähtavale ilmus, pani Ethan klaasi baariletile tagasi.
“Ma saan tasuta süüa, nii et ma ei tahaks kurta,” lausus ta, “aga selle õllega on midagi valesti.”
“Kas tõesti?” Naine osutas klaasile. “Kas tohib?”
“Laske käia.”
Beverly tõstis laualt klaasi ja rüüpas. Klaasi tagasi pannes lakkus ta ülemiselt huulelt vahtu.
“Minule küll maitseb.”
“Kas tõesti?”
“Jah.”
“Ei, see on leige ja… ma ei tea… lihtsalt… sellel pole üldse mingit maitset.”
“Kummaline. Mina küll nii ei arva. Kas te soovite mõnda muud õlut?”
“Ei, arvatavasti ma ei tohigi juua. Hoopis vett paluks.”
Beverly tõi talle uue klaasi ja valas jääkuubikute peale vett.
Ethan tõstis tulikuuma juustuburgeri mõlema käega taldrikult.
Beverly pühkis parasjagu lapiga baarileti teist otsa, kui Ethan, kes alles burgerit suu ees hoidis, ta enda juurde kutsus.
“Mis valesti?” küsis naine.
“Mitte midagi. Esialgu. Tulge siia.”
Naine tuli ja seisis ta ette.
“Minuga on nii,” rääkis Ethan, “et umbes kaheksakümnel protsendil juhtudest, kui ma tellin burgeri poolküpse lihaga, nagu näiteks praegu, saan ma selle läbiküpsetatuna. Ma ei tea, miks enamik kokki ei suuda hamburgerit õigesti teha, aga lood on juba nii. Ja teate, mida ma teen, kui ma saan üleküpsetatud hamburgeri?”
“Saadate selle tagasi?” Beverlyl polnud eriti lõbus.
“Täpipealt.”
“Teid on kuradi raske rahuldada, kas te teate seda?”
“Tean küll,” ütles Ethan ja haukas suutäie.
Ta mälus kümme sekundit.
“Noh?” küsis Beverly.
Ethan pani burgeri taldrikule tagasi ja neelatas, pühkides samal ajal käsi rätiga puhtaks.
Ta osutas burgerile. “See on lausa meistriteos.”
Beverly naeris ja pööritas silmi.
Selleks ajaks, kui Ethan oli taldriku täiesti tühjaks teinud, oli ta restoranis ainus klient.
Baaridaam