Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.
jalutas vihaselt minema. Saabus vaikus. Kõigi söögiisu oli äkitselt kadunud. Lapsed jäid mõtlema, et ka neil, nagu Jomkal, peavad ju olema kuskil ema ja isa, kuigi nad neid ei mäletanud, kuid küsida pelgasid.
«Nüüd kalale!»
Kõik kargasid kolinal püsti ja Los juhatas lapsed täherist välja. Neid võttis vastu mõnus soe sügisilm. Mindi jõe äärde, mis laisalt baasi hoonete vahelt voolas. Kiilid sumisesid, tuul sasis puid, kalad lõid lupsu, ämblikud sibasid mööda vett, lapsed juhtisid püüdlikult kalu jahtivaid droone. Los lülitas oma nägemisfiltri ümber realismile. Tavaliselt vaatas ta maailma läbi impressionistliku stiili, kasutades Harappa-filtrit. See oli Kuul hindude aretatud programmike, mis töötles kõike, mida sa nägid, nagu oleks seda joonistanud vastava maalikunsti voolu esindaja. Losile meeldis maailma näha, joonistatuna sääraste nähtavate pintslitõmmetena, heledates toonides, rõhuga valgusele ja selle muutumisele. Nüüd aga oli vaja lapsi droonidega aidata ja impressionism ei pakkunud piisavat detailitäpsust.
Üks lastest sai kätte mingi kolmesabalise ja sarvedega eluka. Jalamaid oli kasvatajate tüli seni vaikselt püsinud lastel unustatud, läks lahti kilkamine ja kiitlemine. Los näitas neile, kuidas kalalaadne õrnalt õigetest kohtadest tükkideks tõmmata ja kiirelt, enne kui see minutitega roiskuma läheb, ära süüa. Eluka liha oli maitsev, värske ja mahlane. Igaüks sai tükikese, pisikesed silmad tõmbusid mõnust kissi, nüüd tahtsid juba kõik kala kätte saada, ent suutmata vaikust pidada, hirmutasid nad oma kilkamisega järveelanikud ära ja rohkem kellelegi enam õnn ei naeratanud. Los vaatas neid kadedalt.
«Miks teie ei söö, onu Los?»
«Mina? Hehe, sest mina olen vana kool. Teie, maimikud, võite vabalt siinseid kalu mugida, te olete ka ise kohalikud ja see ei tee teile midagi. Mind võtaks aga suutäis seda rõvedust kohe siruli.»
«Rõvedust?»
«See on kõik maavõõrikute seemneid täis, minu seedimine seda ei kannata.»
«Aga meie, kas meie oleme seda ka täis?»
«Eeh,» ütles Los ja vidutas silmi. Midagi oli psühholoog õpetanud, kuidas sellel teemal lastega rääkida, kuid ta oli unustanud. Mis siis ikka, igaks juhuks öelda vähem ja pärast Kali käest täpsemalt järgi uurida.
«Ei, aga teie seedimine on sellega harjunud, nii et sööge julgelt.»
Lapsed asusid taas kalade kallale. Los vaatas neid heldinult.
«Jaa,» ütles ta, «vana kool, meid on vähe järgi jäänud.»
Lapsed hakkasid kihistama.
«Kas Jomka on uus kool?»
«Jomka või? Tema on üks looduse väärareng, kui te tema juttu usute, siis…»
Los puhistas pahaselt, «…siis olete varsti samasugused nagu tema.»
7. PEATÜKK:
KUS SOLISTATAKSE KÕVASTI VEES JA JUHTUB MIDAGI ETTENÄGEMATUT JA VEIDRAT
Peagi selgus, et Õnnepäev oli tõesti liiga vara rõõmustanud, lootes maa alt välja pääseda. Muhkard asus tõepoolest energiliselt tegutsema. Vesi hakkas esimesena uputama kõige sügavamal maa südames asuvaid iidvanu laoruume ja nende vahelisi tunneleid. Just seal asusid ka vanad veepumbad. Muhkard viis oma töölised alla ja ühendas torud vanadest pumpadest lahti, vedas siis alla maoljate võimsamad aurupumbad ja ühendas torud nende külge. Võrreldes iidsete pumpadega, olid Muhkardi terasmasinad kümme korda suuremad ja avaldasid Õnnepäevale muljet. Ta silmitses aukartusega, kuidas metallhiiglaste läikivad kolvid üles-alla müdisesid, kepsud keerlesid ning võllid sahisesid. Neis raudmasinates paistis peituvat kujutlematult maagiline vägi ning tundus, et pole ülesannet, millest nende mürisevate raudjumaluste jõud üle ei käi. Kui vaja, anna neile kasvõi terve mägi ette ja küll nood juba selle oma raudlõugadega kannatlikult läbi mäluvad ja välja sülitavad. Vägimehe meel läks seal hämaras maa aluses saalis taas mõruks. Ei olnud enam lootustki, et maa-aluseid uputus ähvardaks. Ent ükskõik kui palju ka Muhkardi aurumasinad ei puhisenud ja sahisenud, looduse vägi oli veelgi suurem, vesi ei tahtnud kuidagi alaneda. Pigem vastupidi, selle tase kerkis iga päevaga mõne pügala võrra aina kõrgemale, ning Õnnepäeva tuju hakkas taas paranema. Kuid ka Muhkard ei andnud alla. Iga päev monteeriti uusi pumpasid ning Muhkardi ustavad järgijad kühveldasid tohututesse kateldesse põlevkivi ja ereda kuuma leegiga põlevat plastmassi, töötades kolmes vahetuses, ööd ja päevad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.