Sinu tark laps. Jesper JuulЧитать онлайн книгу.
võtavad sageli eeskuju emast ja teevad seetõttu koostööd tema ennasthävitava käitumismudeli järgi. Ent lähemal vaatlusel võib selguda, et tegelikult on kõik lapsed hakanud oma vanematega teistmoodi suhtlema. See kehtib nii suhtlemise iseloomu kui kvaliteedi kohta.
Järgnev ülevaade aitab paremini aru saada otsesest ja ümberpööratud matkimisest ehk koostööst.
• Lapsed, keda on kritiseeritud, muutuvad ka ise kas teiste või iseenda suhtes kriitilisteks.
• Lapsed, kes kasvavad üles vägivaldses kodus, muutuvad kas vägivaldseteks või ennasthävitavateks.
• Lapsed, kes kasvavad üles emotsionaalselt vaoshoitud perekonnas, muutuvad kas väga vaikseteks või väga jutukateks.
• Lapsed, kes kogevad füüsilist või seksuaalset vägivalda, muutuvad kas liialdustesse kalduvateks ja ennasthävitavateks või liialdustesse kalduvateks ja vägivaldseteks.
Minu hinnangul kasutavad lapsed, kes on kokku puutunud oma vanemate destruktiivse käitumisega, umbes pooltel kordadel ümberpööratud koostööd. Ülejäänud kordadel teevad nad otsest koostööd, mistõttu neid peetakse „probleemseteks“. Ma mainin selle ära, rõhutamaks tõsiasja, et meil kõigil on oma põhjused, miks me käitume just nii, nagu me käitume. Me kõik oleme jõudnud oma kahjustavate/ennastkahjustavate käitumismaneerideni ise seda tahtmata.
Paljud täiskasvanud käituvad viisil, mida nad peavad armastavaks ja hoolitsevaks, kuid mis seda tegelikult ei ole. On ka selliseid täiskasvanuid, kel on kavatsus käituda armastavalt, kuid pelgast kavatsusest jääb väheks. Varem, kui perekond kujutas endast autokraatlikku võimustruktuuri, oli vanematel kergem laste kompetentsust alla suruda. Õnneks on see nüüd tunduvalt raskem – lapsed ja noored on enesekindlamateks muutunud, vanemad on paindlikumad ning ühiskond tervikuna on hakanud iga konkreetse lapse heaolu tõsiselt võtma.
Isiklik terviklikkus
Mõiste „isiklik terviklikkus“ all mõtlen ma füüsilist ja vaimset terviklikkust ja rikkumatust. Isiklikust terviklikkusest rääkides puutume kokku ka identiteedi, piiride ja isiklike vajaduste küsimustega. Enamikul juhtudel ei ole lastel vanematega suheldes võimalik oma isiklikku terviklikkust kaitsta. Sellega ei taha ma siiski väita, nagu ei suudaks nad seda üldse kuidagi teha; tegelikult saavad lapsed üsna suures ulatuses oma piire kehtestada. Ma väidan, et juhul, kui laste vajadused lähevad nende vanemate omadega vastuollu, jätavad lapsed sageli oma vajadused unarusse. Nad pigem teevad koostööd kui mõtlevad enda peale.
Siinkohal on sobiv näide intsest. Laste või kasulaste seksuaalne kuritarvitamine isa või ema poolt on lapse füüsilise ja psüühilise terviklikkuse räige rikkumine. Kui intsestiohvrid kirjeldavad tundeid, mis neid rünnaku ajal valdasid, ütlevad nad sageli, et teadsid, et toimuv on ülimalt vale, ning et nad üritasid end verbaalselt ja mitteverbaalselt kaitsta. Armastav täiskasvanu ei suuda selliseid lugusid kuuldes ettegi kujutada olukorda, milles üks teine täiskasvanu oleks võimeline jääma kurdiks lapse palvetele rünnak lõpetada. Seega on kõik intsestiohvrid koostöö tegemise nimel loobunud oma piiridest. Enamgi veel – ähvarduste või manipuleerimise peale annavad intsestiohvrid kurjategijale lubaduse juhtunu ainult enda teada hoida. Mõnikord kestab kuulekas vaikimine aastaid, vahel terve elu.
Ilmselgelt on see ennastkahjustav reaktsioon ebaõiglusele, mida ühiskond ei pea mitte ainult seadusevastaseks, vaid ka moraalselt ülimalt laiduväärseks. Pole vaja kuigi head fantaasiat, et kujutleda, kuidas vaiksed ja ennasthävitavad lapsed käituvad elus ette tulevate mõõdukamate ülekohtuvormide puhul – ehk siis kõige selle puhul, mida ollakse harjunud pidama „hea lastekasvatuse“ oluliseks ja vajalikuks osaks.
Enamasti reageerivadki lapsed kuritarvitustele ennasthävitavalt. See tähendab, et kui lapsevanemad kas teadlikult või ebateadlikult kahjustavad oma laste isiklikku terviklikkust korduvalt samal moel, siis ei tee lapsed sellest järeldust, et nende vanemate käitumine on vale. Nad arvavad, et nemad ise käituvad valesti. Nad minetavad oma eneseaustuse ja neisse hakkab kogunema süü– või häbitunne. Sellised muutused jätavad jälje kogu eluks nii lapse elukvaliteedile kui ka vanema ja lapse suhtele.
Kurb fakt on see, et mida rohkem inimese isiklikku terviklikkust kahjustada, seda enam hakkab ta üldjuhul kuritarvitajaga koostööd tegema ja talle alluma. See ei kehti ainuüksi laste, vaid ka vägivaldsete partneritega koos elavate naiste kohta. Terapeudid, kes on tegelenud täiskasvanud piinamisohvritega, on täheldanud seost kuritarvituse määra ja süütunde vahel. Piinaja selge eesmärk on hävitada ohvri isiklik terviklikkus – see on peaaegu võrreldav ohvri surmaga. Piinaja seisukohast on piinamine kõige tulemusrikkam siis, kui ohver tunneb end juhtunu pärast täielikult häbistatuna.
Samasugune eneseaustuse täielik puudumine ja kõikehõlmav süütunne on omane lastele, kes on vanemate füüsilise või vaimse julmuse tõttu mõnda abiasutusse paigutatud. Ka nemad tunnevad oma vanemate suhtes teatavat lojaalsust ja leiavad sageli, et nad on kohustatud nädalavahetuseks või pühadeks koju minema, kuigi nad teavad, et võivad seal tõsiselt viga saada.
Lapsed, kelle isiklik terviklikkus on kahjustatud, on alati sellest kuritarvitusest täiskasvanutele märku andnud, kuid nende sõnum jäetakse sageli tähelepanuta, tõrjutakse kõrvale või tõlgendatakse seda valesti.
Näiteks minu lapsepõlves uskusid väga paljud lapsevanemad ja õpetajad, et lapsi on võimalik muuta „headeks“ sellega, kui öelda neile, kui „pahad“ nad on. Lapsed hakkavad ainult siis „hästi” käituma, kui täiskasvanud ütlevad neile piisava veendumusega, kui halb nende käitumine on.
Ent öelda lastele, et nad eksivad, tähendab kahjustada nende isiklikku terviklikkust. Sageli annavad nad ka ise sellest kahjustamisest küll mitteverbaalsete vahenditega, kuid täiesti selgelt ja üheselt mõistetavalt märku: nad puhkevad nutma või ilmub nende näole valulik ilme. Nad vaatavad täiskasvanule hetkeks otsa ja juhul, kui nende sõnumit kuulda ei võeta, muutub nende keha jäigaks, nad heidavad pilgu maha ja pea vajub norgu. Nad ütlevad kogu oma olemusega: „Sa teed mulle haiget!“
Õigupoolest ütlevad mõned lapsed ka sõnadega: „Sa teed mulle haiget!“, kuid kuulevad selle peale täiskasvanult kohe: „Ole vait, kui ma sinuga räägin!“ Sageli tõlgendavad täiskasvanud laste kehakeelt valesti, pidades seda vastupunnimiseks, ning reageerivad sellele käsuga: „Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!“ Sellised vanemate reaktsioonid on kantud teatud välisest, ühiskondlikust ideaalist ja toimuvad lapse isikliku terviklikkuse arvelt. Sellised reaktsioonid edastavad lapsele sõnumi: „Pole tähtis, kas see, mida ma ütlen, teeb sulle haiget või ei – ja kui see ka teeb haiget, jääbki see sulle paremini meelde! Olulisem on, et sa õpiksid viisakas olema, see tähendab, et sa pead inimesele, kes sinuga räägib, otsa vaatama!“
Kui see sõnavahetus lapsele veel piisavalt muljet ei avalda, haaravad täiskasvanud vahel lapsel lõuast ja lükkavad selle jõuga üles. Sellises olukorras jääb lapsele vaid üks võimalus end kaitsta: lüüa silmad maha. See reaktsioon ajab mõned vanemad sedavõrd marru, et nad lasevad käiku füüsilise vägivalla või käsivad lapsel niikauaks oma tuppa minna, kui ta on meelt parandanud.
Miks peeti seda võtet, mis alles mõnekümne aasta eest oli Taanis väga levinud ja mida mitmetes maades siiani kasutatakse, normaalseks ja aktsepteeritavaks? Sellel on kaks põhjust.
Esiteks tegid seda kõik lapsevanemad, mistõttu ei tekkinud kellelgi küsimustki, kas see on ikka õige. Teiseks – ja see on olulisem aspekt – tegid lapsed koostööd! Laps, keda lüüakse või kes ilma õhtusöögita voodisse saadetakse, saab paar tundi hiljem või järgmiseks hommikuks šokist üle ja taastab armastava läbisaamise vanematega. Ta mängib isaga palli, räägib avalalt emaga ja jookseb sõpradega õues ringi. Võib-olla vabandab ta vanemate ees rituaalselt või siis haaravad vanemad ise initsiatiivi, öeldes: „Unustame selle tüli, nüüd on kõik jälle hästi.“
Laps ei ole oma vanemate peale pahane ega suhtu neisse kriitilisemalt kui varem. Kuid ta on kaotanud taas väikese osakese oma eneseaustusest, ta on nüüd veidi vähem tema ise ja veidi rohkem see, kes ta tema vanemate arvates peaks olema. Ent nagu kõik teisedki lapsed, armastab ta oma vanemaid