Prohvet Maltsvet. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
ees seisvat ja kostab: «Reagi, Issand, sest sinu sulane kuuleb!» Ja ingel reakima. Iga sõna old tuleleek, mis tal suust käind, ja ta paled särand nii, et Juhan silmi ei ole võind lahti hoida. «Juhan, minu vaga sulane,» öeld heal, «ma olen sind kõrgema ameti jaoks välja valind, sest ma tunnen sinu südame vagadust ja näen sinu hinge puhtust ja tean sinu ausat meelt, ja sa oled üks neistsinastest, kelle sees ei ole valet… Voata, maailma ots on ligidal! Juba ulatab inimeste patukuhi moa pealt taevani; seepärast peab kõik hukka minema. Tõuse siis üles ja kuuluta seda kõige rahvale ja peasta patuste ,hinged igavesest hukatusest! Sest sina, Juhan, tead jo, kes valetab, kes varastab, kes petab, kes peksab keelt, kes teotab ligimese ausat nime, kes teeb kõrtsis kurja nõuga võlga, kes hakkab ülematele vasta – sina näed ja tead kõik!»…«Jah, ma näen ja tean küll kõik, sest ma olen kõrtsmik,» vastand Juhan, «aga kes õpetab mind, kuda pean patuste meeli pöörama? Kes annab mulle selle tarkuse ja vägeva sõna?»… Ja ingel vasta: «See tarkus soab sulle osaks, kui sa teed, nagu ma sind juhatan. Tõuse kohe üles, mine kõrtsi taha lepikusse, kaeva suure sinise raudkivi äärest moa üles, ja sa leiad, mis sul on tarvis!»… Juhan teeb, nagu kästud. Öö on pilkane pime, aga punane tuleleek, mis vilgub lepikust, näitab talle teed. Ta jõuab suure sinise raudkivi juurde, mida ta siin enne põle näind ning millel põleb punane lõke, ja hakkab kivi äärest labidaga kaevama. Mis ta leiab? Kuldkoantega ja kuldkirjaga roamatu leiab! Niipea kui võtab roamatu pihku, tuleb vaim tema peale ja ta tunneb, et ta on soand prohvetiks. Ta tunneb, et ta keelepaelad on läind lahti –»
«No need olid tal ennegi lahti küllalt,» ütleb Kassi Mats vahele, kuid jutustaja ei lase ennast eksitada.
«Ta tunneb, et ta võib juhatada patustele peaseteed, et ta võib ette kuulutada tulevaid asju, ja oma vaimus näeb ta, kuda seisavad lood taevas ja põrgus ja mis seal iga hinge ootab… Nõnda, armsad sõbrad,» lõpetas Tihane, «sai vaga kõrtsmik Maltsvet palvemeheks ja hingeäratajaks, ja kes seda valeks ajab ja teisiti reagib, teeb rasket pattu.»
Taki Aabram veeretas oma suure keha aeglaselt leti ligemale.
«Kui on patt vale asemel tõtt reakida, siis tahan mina selle patu oma hinge peale võtta,» algas ta oma madala õlise häälega, pistes mõlemad pöidlad kireva vöö vahele. «Tihase inglijutust põle muud õige, kui et Maltsveti Juhanil on imelik unenägu old, mis temale pööramist on toond, aga see unenägu või viirastus old, nagu Juhan mitmele ise on reakind, hoopis teist moodu, kui Joan meile puhus. Eks ma soa aru muidugi, miks kõrtsmik kõrtsmiku unenäo ümber moonutab, aga ega meie või lasta tõel jalgu taeva poole tõsta… Kes lugu nõnna tahab kuulda, kuda ta tõesti on old, tehku kõrvad lahti ja ärgu lasku Tihast vahele reakida… Voadake, mehed, kuda Maltsveti Juhan ärkamist soand ja kõrtsmiku patuelu maha jätt… Ükskord, nelipühi-pühade aal old Loo kõrtsis ööd läbi suur purjutamine ja pillerkaaritamine. Kõik ümberkaudne rahvas old koos. Joodud kas või püksata, ja kõrtsmik õhutand aga veel takka. Teise püha lõuna-aal jäänd Juhan suurest väsimusest letile magama, ja nüüd old tal rabav unenägu. Näind mees, et kõrtsi põranda all old põrgu, kus kõik tema tuttavad joodikud ja tantsijad väävlitules vingerdand ja valus kisendand ja hambaid kiristand. Teiste hulgas old tema enesegi hing, aga kõige palavamas paigas ja kõige suurema piina käes, sest eks kõrtsmik ole jo see, kes teisi inimesi kõrtsi meelitab ja patuteele juhatab…»
«Oh sina igavene laimaja!» õhkas Tihane südame põhjast. «Aga luiska minugipärast edasi, küll ma sindki varsti väävlitule sees vingerdamas näen.»
«Unest ärgates old Maltsvet täis ehmatust,» jutustas Aabram tõsiselt edasi, «ja reakind koleda nägemase sedamaid naisele ära. Luband kohe kõik kortlid ja toobid ja trehtlid mõisa viia ja nurjatu ameti maha jätta, et oma hinge põrgutule käest peasta. «Sest voata» – öeld teine naisele –, «ega minu hing muidu kõige kuumemas tules kõrbend, juba mind jumal ikka kõige patusemaks peab, patusemaks kui neid, kes purjus peaga üksteise karvu kisuvad, naisi peksavad, lapsed nälga jätavad, valetavad, petavad ja vargil käivad. Seepärast on vaja niisukesest põrguelust lahkuda!»… Naine kohkund jutust ära ja öeld: «Juhan, sa oled vist totraks läind! Kas meil põle kõrtsiga juba mitmed head tuhanded seisuraha korjatud ning lapsed linnas koolitud, ja sina tahad nüüd kõrtsmikuametit käest ära anda, kus meil ööd ja päevad raha kokku voolab, nii et süda põues naerab!»… Ei kedagi – Maltsveti nõu jäänd kindlaks. Kole unenägu seist tal liiga selgesti silma ees. Nelipühi viimasel pühal last oma tüdruku inimestele maksuta viina ja õlut anda, niipalju kui aga keegi jäksand juua, ja pärast old kõik kõrtsi ümber joonult moas. Teisel päeval aga viind Maltsvet kõrtsi mõõdud ja tühjad viinavoadid ja õlleankrud mõisa ja öeld enese Kostivere kõrtsmiku ametist lahti… Mõisahärra teist noomima nagu nainegi: «Juhan, kas sa peast ogaraks oled läind? Nii kaua oled enese ja sakste kasuks auga kõrtsmikuametit pidand, oled rikkaks meheks soand, ja nüüd korraga tahad kõrtsi poolel oastal käest anda! Mispärast siis õieti?»… Juhan reakind siis koa härrale oma põrgu-unenäo ära ja öeld, ta süda vaevata teda väga, et ta nii palju inimesi õnnetuks teind ja hukatusse soat – kõik aina va patuse mammuna pärast… Ja nõnna läindki Loo kõrtsist ära, ja Tallinnas hakand pühakirja uurima ja palvemeheks õppima, kuni viimaks Järvamoale tuli ja hakkas lugemisi pidama. Ta on pärastki veel mitu korda tunnistand, et jüst kõrtsimehe patt teda taga ajand nõnna tegema, sest ta old enese meelest korraga nagu varas, kes mõisahärradel abiks old talupoegade taskust viimaseid vaevaga teenitud kopikaid välja norimas, ja ta tahta oma pattu vaese rahva vastu nüüd armuõpetuse kuulutamisega jälle heaks teha… Voata, Tihane, nõnna on lugu selle suus, kes tõtt tahab reakida.»
«Oabramil on õigus,» tähendas Liugmäe Kaarel. «Nõnna olen mina seda juttu koa kuuld.»
«Mina koa,» kinnitas Tiitsu Madis ja sülgas hammaste vahelt jälle musta.
«Ei, Tihasel on õigus!» hüüdis sellevastu Tiku Toomas, kes kõrtsmikuga, keda ta ihnsuse pärast oli edevalt nööganud, jälle heale jalale tahtis saada, milleks tal sundivad põhjused olid. «Kuldkirjaga roamatust, mis Maltsvet moa seest leind, olen minagi kuuld, ja kuda ta võis roamatu muidu leida, kui ingel ei juhatand?»
«Roamat old jah,» tuli Tooma-Jüri Rein Tiku vanamehele appi; «ühed ütlevad – piibel, teised – Uus Testament, mõned aga, et olla hoopis isesugune prohvetiroamat, mida Maltsvet üksi oskab lugeda, kui talle vaim peale tuleb. Seda roamatut ei näidata ta ühegi inimesele. Kui näitaks, siis läheks vaim temast ära. Nõnna seista roamatus üleval…»
«Ei, seda öeld ingel ise Maltsvetile, kui ta tema prohvetiks tõst,» õiendas Toomas.
«Tühja kah!» hõikas Kassi Mats, see, kes Maltsvetti möldriks nimetas. «Kui juba üks neist juttudest õige on, siis muidugi Oabrami oma. Tihane tahab kõrtsmikka vägise jumalasulasteks teha – eks me mõista, mispärast! Teate, mehed, isegi, kes koera saba kergitab!»
Nõnda kestis vaidlus edasi ja mõlemad parteid suurenesid. Tõepoolest käis lugu Maltsveti palvemeheks saamisest mõlemal kujul ja veel mitme muu teisendina rahva seas ringi, ja kui kummalegi jutustajale midagi võis ette heita, siis vahest ainult seda, et nad legendi veidi luhtavama luule või värvikamate sõnadega jutustasid kui muu, kainem rahvasuu.
Aga ka selle kainema rahvasuu asemikke oli kõrtsiliste seas.
Keegi lageda ja mageda näoga, aeglase jutuga peremees naabervallast võttis sõna.
«Kuda Maltsveti Juhan prohveti- või aapostlivaimu sai, seda ma ei tea,» ütles ta kuivalt, «aga seda tean küll, kuda ja mispärast ta Kostivere Loo kõrtsist ära läind. Kostivere parun old alati rahapuuduses. Laenand kõrtsmiku käest tihtipealegi raha. Juba old Juhanile kaks tuhat rubla võlga, aga taht vägise veel soada. Tuhat või viissada, seda ma ei tea. Juhan põle and. Saksa süda täis. Raksund ja paukund ja kihutand kõrtsmiku poolel oastal kohast välja. Juhan põle sealt mitte kohe linna läind, vaid kui õieti tean, Lehtse Nikijärvele kõrtsmikuks, sealt Karkusesse möldriks ja viimaks, kui lapsed suuremaks soand, siis alles asund linna elama.»
«Kas raha soand parunilt kätte?» küsis keegi.
«Jumal seda teab. Võib olla, et sai, võib olla, et jäi ilma.»
«Nõua