Külmale maale. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
et meie lapsed koerad ega laisad ei oie. Mikul on natuke kõva pea, aga koolmeister ütleb, et ta õpib hoolega, ja Manniga on ta hoopis rahul.”
Õieti teadis Jaan seda isegi ja tal näis kahju olevat oma käredatest sõnadest.
“Aga midagi on koolis ometi juhtunud,” ütles ta. “Kuidas ma siis tõe kätte saan, kui neid ei pitsita!”
Sel silmapilgul laulis kukk kambri lävel kolm korda.
Äraandja lähenes.
Väljast oli samme kuulda, lumi rodises, uks kräuksus ja sisse astus kohalik vallakoolmeister.
Ahi on küll juba peaaegu söel, aga suitsu ja vingu võlv toas ikka veel nii paks ja nii madalal, et tulija selga küürutas ja istet otsis, kuna teretus tal leitsaku kibedusest kurku kinni kippus jääma. Edasiastumisel komistas ta kesiku üle, kes kiunudes nurka jooksis. Määgides lähenes külalisele uudishimulik valge voon.
Noore kooliõpetaja ilmest paistis halb tundmus, nagu pahane põlastus seesuguse ümbruse üle, aga nähtavasti oli ta sellega harjunud, sest ta ei öelnud midagi, mis imetsemist oleks avaldanud. Ta lükkas uuesti lähenenud põrssa jalaga, talle käega enesest eemale, võttis madala järi peal, vinguvõlvist alamal, istet ning ta pilk otsis hurtsiku peremeest ja laste ema.
Jaan oli vaheajal mõne lompsu körti söönud; ta pani nüüd lusika käest ja astus kätt pakkudes kooliõpetaja juurde. Külaline näis haruldane olevat, sest Väljaotsa ema vahtis teda laial, peaaegu ehmunud pilgul. Mann ja Mikk aga – need olid nägemispiirist äkitselt kadunud: Mikuke, koolmeistrit vaevalt silmates, oli päris oravaväledusel, mida temast naljalt ei oleks võinud oodata, redelit mööda parsilt alla libisenud ja toast välja vurtsanud; Mannike aga kadus kui tuul üle kõrge läve pisukesse käsikambrisse.
“Kuri südametunnistus,” tähendas kooliõpetaja laste põgenemise kohta. Ta teritas tillukesi mustjaid vurrukesi oma laias tõmmu-kollakas näos, oli väga tõsine ja väga ametlik ning puudutas Jaani teretuseks sirutatud kõhna kätt kergelt ja lühidalt.
“Juhtusin teilt just mööda minema ja pidasin oma kohuseks sisse astuda,” algas ta siis. “Ma olen, nagu teate, kooliõpetaja, mis tähendab, et pean oma hoolde usaldatud õpilaste ihu- ja hingelise tervise eest teatava määrani vastutama. – Kas nad teile midagi tunnistasid – Mihkel ja Mari Vapper, teie lapsed?”
“Ei midagi,” vastas Jaan.
“Seda ma arvasin. Ja ometi käskisin neid seda teha. Sellest näeme, kuidas kurjus ja kangekaelsus juba maast-madalast niisuguste hinges võimust võtavad.”
“Mis nad siis tegid?” küsis sauna-ema hädise põnevusega; ta silmist paistis nagu aimdus, mille tõeksmineku ees tal hirm oli.
“Mis nad tegid?” kordas õpetaja Aleksander Toots kergitatud pealekaebe-toonil, kuna ta prillid, mida ta taskurätikuga oli kuivatanud, nina peale seadis ja nende välkuvate klaaside läbi ema pealt Jaani peale vaatas. “Teie lapsed varastavad.”
Vist küll kui piitsahoop käis see sõna nii emale kui Jaanile vastu kõrvu. Nad ei lausunud esiotsa kumbki sõna. Kooliõpetaja näis sellise mõjuga rahul olevat. Ta sättis veel kord prille ja rääkis siis õpetlik-noomivas kõnepidajatoonis edasi:
“Kui juba nii noored, õrnad inimesevõsud käed võõra omandi järele välja sirutavad, siis ei või teisiti, kui arvamist avaldada, et selles on nende kodune kasvatus süüdi. Kodu on see paik, kus lapse hingesse esimesed vooruse-idud tuleb istutada, ja laste vanemad on need, kes seda peavad tegema, iseäranis aga laste ema. Õnn neile lastele, kellel on ausad, vooruslikud vanemad, häda neile, kes kodus halba eeskuju näevad, kelle vanemad ehk isegi õiguse ja ülekohtu, oma ja võõra vara vahel ei mõista vahet teha! Ausus aga, nõnda kui kõik voorus, voolab kristlikust meelest. Jumalakartus on kõlbla elu alus; nõnda peab ta olema ka kristliku lastekasvatus alus, selle siht ja eesmärk. Jumalakartus ja kristlik meel on need –”
“Jumalapärast, mida nad siis varastasid?” hüüdis nüüd Väljaotsa eit oma haiglaselt väriseva häälega vahele.
“Teiste laste toitu varastavad,” kostis koolmeister, eksitamisest pisut tusane. Krihvliotsadest ja sulgedest ma ei räägigi, aga nad käivad teiste leivakottide kallal… Sellest näeme nii kujukalt, kuidas nad maast-madalast oma himusid hakkavad orjama, oma madalaid lihalikke himusid. Öelge nüüd ise, ema ja vend, mis võib saada lastest, keda nii õrnas eas juba kuritöölt leitakse! Mis inimsoo liikmeid, mis riigialamaid, mis seadusetäitjaid, mis kristliku koguduse hingesid võib niisugustest võrsuda? Mis on niisuguste inimeselaste tulevik? Kuhu viib neid tee, millele nad nii varakult juba on sattunud? Vastake ise, teie teate seda küllalt! Eks me kuule ju iga päev vargustest ja röövimistest ja tapmistest; kõik kuritööd on rohkenemas, vangikojad tungil täis kõiksuguseid seaduserikkujaid.”
“Oh jumal, jumal!” õhkas Väljaotsa eit värisedes ja ta emasilmast paistis armupaluv piin.
“Ega teie ometi minu lastest –”
Isand Toots aga ei lasknud ennast seekord eksitada, vaid kõneles edasi:
“Millest see kõik tekib? Miks on rahva elukombed langemas, ausus ja voorus kadumas? See tuleb kõik sellest, et kasvava noorsoo kõige lähem ümbrus on kõlblalt madalamale vajunud, et kristlik kartus jumala ja seaduse ees on loiuks ning leigeks jäänud – see tuleb laste koduse kasvatuse puudusest. Mis aitab kooliõpetaja väsimatum, eeskujulikum töö, kui laps kodust head eeskuju ei leia, kui teda lastakse omapead üles kasvada nagu kiskjat looma metsas! Mis aitab usk, kui maailma silma- ja lihahimusid lapse hinges algusest saadik sallitakse ja lastakse lopsakaks saada, selle asemel, et neid kohe juurtega välja kitkuda – juurtega, ütlen ma.”
Et noomija, kes nii targalt kõlavaid sõnu tarvitas, ise nõnda noor ja haljas oli, siis andis see tema kõnele kaunis naljaka kõrvalmaigu. Kuid see ei keelanud, et asi ise, kõne põhjus, mõjus siiski sügavasti nii Väljaotsa eidesse kui ka Jaanisse. Nad vahtisid mõlemad tummal hämmeldusel kooliõpetaja otsa, mõlema näol kohmetu kartus ilmutuste eest, mis ehk veel võisid tulla, ning tuhm arusaamatus kõnepidaja ilusate, korralikult treitud lausete kohta. Nad vaesed ei tundnud kõiki sõnugi, mis õpetatud mehe suust nii vilunud libedusel voolasid.
“Teiste laste toitu varastavad,” ütles viimaks Jaan, et oma umbuses üldse midagi öelda. “See on tõesti liig, kui see tõsi peaks olema.”
“Mitte üks kord pole nad seda teinud, vaid mitu ja mitu korda,” vastas Aleksander Toots. “Ühel ja teisel kadus viimasel ajal ikka midagi kotist või vitsikust või silgukarpidest. Kaevati minule ja ma lasksin salaja järele piiluda, kes pikanäpumehed on. Teie lapsed tabati mõlemad varguse pealt.”
Sõna vargus kihutas Jaanil kuuma vere põske, ema silmist purskusid pisarad.
“Nende kõhud olid tühjad!” pitsitas piin, viimase suust hüüde.
“Näe, seal ta ongi!” naeratas kooliõpetaja valusalt. “Kui emad lapsi püüavad vabandada, kus nad neid peaksid hukka mõistma ja karistama – võib sealt siis midagi head tulla!.. Teie lapsed käivad ju iga päev koju, nad ei ole nädal otsa kuiva toidu peal nagu need kauge maa tagant tulijad, kelle leivakottide kallal nad käivad. Kuidas võivad nende kõhud siis nii tühjad olla, et nad vargile lähevad?”
“Õige küll, nad käivad ju iga päev koju,” tähendas Jaan huult närides.
“Sellepärast!” hüüdis koolmeister.
“Aga kui neil kodus ka midagi ei ole? Selle järele ei küsi koolmeister sugugi!”
Kaie keha küljes värises iga liige; nagu hädahüüe vaevatud hingest tuli see lause ta sinistelt huultelt, kuna ta silmad koltunult näos nagu palavikus põlesid.
“Ema!” nurahtas Jaan keelavalt, häbikahmetus palgel.
“Kodus ka midagi ei ole? Mis jutt see on?” küsis koolmeister. “Te ju ometi elate. Nälga