Kogutud teosed II. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
Mait ukse enese järel kinni pannud, kui Maarja ilmus, tuues niklist kandikul hommikueinet.
Kippar nägi teda täna esimest korda, muidugi ka Mait. Kippar vaatas ja vaatas ning hakkas siis naerma, ja see naer ei olnud ilma teatava tusata.
«Kuhu pidule sina siis täna lähed?» küsis ta. «Ahaa, ma mõistan!» lisas ta Maidu poole naeratades. «Vaadake, Näkisaar, vaadake! Ja kui te eesel ei ole, siis saate aru, mis lood on minu Maarjaga …»
Tüdruk punastas ja tige pilk lendas mahalöödud laugude vahelt pilkaja poole. Mait aga käänas oma suure kogu aeglaselt ümber ja hakkas Maarja tuliuut plikalikku roosat kleiti silmitsema. Ta hakkas alt sabatrihist peale ja jõudis pilkudega pikkamisi puusade ja rindade kaudu üles piiga näoni, ta valkjate, hoolega kammitud juusteni, mille krussitud otsad õitsvate põskede äärtel imeilusaid rattakesi sünnitasid.
«Täna ju pühapäev,» tähendas Mait viimaks kuivalt.
«Muud midagi? Hem, hem!» tegi Anderson, ning Maarja pealt heitsid ta silmad nähtaval rahuldusel kalgimeelse meremehe peale.
Mait tähendas, mispärast ta oli tulnud ja et tal kiire olevat, sest küüdimees jäänud hobusega maanteele ootama. Kapteni käsul tõi Maarja kapist rummipudeli, täitis klaasid ja mehed rüüpasid lahkumisliiku. Anderson avaldas oma meelehead Maidu abil lõbusasti viidetud talve üle ning Mait tänas mõne sõnaga kipparit sõpruse ja lahkuse eest. Siis joodi rõõmsa jällenägemise peale.
«Mis tühi!» hüüdis Anderson. «Me unustame ju üsna oma kolmanda lõbusa seltsilise! Maarja, kus su klaas on? Ruttu!»
Maarja tõi ka endale klaasi. Seejuures mõtles ta nende igavate õhtute peale, mil Mait vanapoisiga hilise ööni kaarte oli löönud, ilma et vaest Maarjakest muidu oleks tähele pandud, kui vahest siis, kui kapten seda ja teist käskis tuua või viia või viina sisse kallata … Maarjal oli olnud neil õhtuil toas ikka nii palju tegemist – kraamida, korraldada, puhastada, et ta köögis sugugi ei mallanud seista, ja ka und ei olnud tal, kuigi kapten teda lubas magama minna. Ei olnud kaarditoas tõesti enam midagi teha, siis kõrvalolevates kambrites ikka. Ja seejuures vaatas ta praokil oleva ukse vahelt mängijaid, kuidas nad nii truud olid oma ametis ja kui ilus habe oli Mait Näkisaarel ja kui laiad õlad ning millise kõmiseva käskijahäälega ta rääkis …
Kippar kallas Maarja klaasi täis.
«Meie kabeda Maarja terviseks!»
Klaasid kõlisesid kokku – kolm ühtesulavat sõbralikku tooni. Maarja rüüples huulte otsaga ja hakkas ikka kenamini punetama.
«Ja nüüd lahkumismusu Maidule!» kamandas kippar.
«Kes? Mina?» hüüdis Maarja läikival pilgul, mille ta aga ruttu ripsmete taha varjas.
«Vastu panemata! See on sinu kohus, Maarja.»
«Ei ole,» punnis tüdruk ebeldamisi vastu. «Sihukest kohust pole ma endale võtnud.»
«Mait! Kas te tõrkujast jagu ei saa?» ässitas Anderson ja tegi näo, kui oleks ta ise heameelega Maidu asemel.
«Vägisi ei maksa,» tähendas noor laevamees naeratades, seistes rahulikult oma tugevail jalgadel.
«Mis? Ei maksa? See peab aga olema! … Mait, tulge siia – olge mees!»
Kapten hoidis Maarjat kinni, Mait aga viivitas ja viivitas, nii et tüdruk sai räpakaks ja hakkas end vabastama.
«Jäägu peale, Andersoni-härra,» ütles Mait, «ega see ka nii teiste nähes hästi ei lähe … Vaadake, Maarjale kipub juba nutt peale … Lepime seekord niisama.»
«Olete teie aga üks valaskala oma jahedusega!» naeris kapten ja laskis Maarja vabaks. «Minugipärast siis! … Head teed, head õnne – veel väike kärakas reisipassiks!»
Mõlemad mehed raputasid tugevasti teineteise kätt, jõid veel klaasi, ja kui Mait ka Maarja oli sooja käe-andmisega jumalaga jätnud, lahkus ta kiirel sammul Andersoni majast.
«Kas tead, Maarja, sa võiksid selle musu ka mulle anda, mida Mait ei tahtnud,» naljatas kapten, kui ta oli tüdrukuga üksinda.
«Mait ei tahtnud?» nähvas Maarja ärritatult. «Kes talle oleks andnud!»
«Olgu kuidas on – mina tahan ning võtan vastu ka.»
«Aga ei saa.»
«Või nii kitsi ja tõrges oled selle pisukese naljaga!»
«Väga kitsi.»
«Mis ta sul siis maksab õieti?»
«Maksab vähemalt – maksab vähemalt –» Maarja hakkas sõrmedel arvutama ja naeris heledasti.
«Kui palju siis?»
«No ütleme – kolm tuhat rubla.»
«Ohoo, ohoo!» hüüdis vanapoiss, «selle raha eest võib sind juba üle kullata!»
«See hind on odav veel. Nõuan ehk veel rohkemgi.»
«Ma tingin alla!»
«Mitte kopikat ei jäta alla – mitte poolt kopikat!» nokkis Maarja vastu. «Teil ju raha küllalt! Mis vanapoiss nii palju rahaga teeb? Enesel surm iga päev suu ääres ja lapsi ega omakseid ei ole.»
«Hm, mida s i n a siis nii suure rahahulgaga mõistad peale hakata?»
«Küsite veel? Kas siis ei tea?»
«Ahaa, ahaa!» tegi Anderson ja hakkas käsi hõõruma; jäi siis äkitselt mõttesse.
Maarja aga pööras talle selja ja sammus ebela peatõstega kambrist.
Maarja hakkas lähemal ajal loomulaadilt ja harjunud kommetelt mitmeti muutuma. Ta võis olla väga rõõmus, vallatu, koguni üleannetu – sealtsamast aga jälle kare, külm, kinnine. Üks tuju lõi äkitselt teiseks ümber. Oli ta pool tundi oma naljasõbraliku leivaisaga naernud, naljatanud, tembutanud, siis tõmbas ta järsku näo mossi, rääkis nähvakaid sõnu, tõrjus kapteni näselused tagasi, oli tumm, kurt ja kivine. See olek vaheldus tunnis kas või paar korda, kestes nädalate, kuude kaupa edasi. Et haiglane vanapoiss ise ka tujukas oli, siis läks nende vahekord kaunis keeruliseks ning sagedasti tuli otse krõbedaid nägelusi ette.
Andersoni1 jätkus aga imelikul viisil nii palju kannatust, et ta iga sõna eest hoidus, mis tüdruku lahtilaskmise poole oleks kaldunud. Ta oli Maarjaga nii väga harjunud, et ta tema äraminekut otse näis kartvat. Juurde tuli veel, et Maarja oma töös ja talituses kohust hoopis suurema hoolega täitis kui enne. Kapten pani seda imeks. Tal ei olnud enam asja teenija virkuse puuduse, kauase kodust ärajäämise ega halvasti keedetud söökide üle nuriseda. Maarja oli esimene perenaine, kes oskas leivaisa elu hubaseks ja mugavaks teha.
Kas kogemata või meelega – mine tea, aga Maarja oli hakanud ka oma välimuse eest palju paremat hoolt kandma. Tal olid nüüd ikka nii puhtad seelikud seljas, nii nägusad, kerged sitsjakid, nii lumivalged põlled ees ja äripäevitigi punased helmed priske kaela ümber. Hommikuti tuli ta nii ilusti soetud peaga oma köögikambrist; ta oskas koguni, nagu mamslid ja linnatüdrukud, käharaks põletatud juukseid otsaesisele maha kammida, võites seeläbi tõesti teatava kraadi peenust ja moodsust. Kaptenile meeldis ta nõnda väga. Maarja märkas seda ja naeris talle koketselt vastu. Kui kapten neid lohukesi kiitis, mis Maarjale naermisel põskedesse tekkisid, siis oli varsti märgata, et Maarja nii sageli naeris ja naeratas, kui vähegi võimalik. Ta võttis Andersoni meelitused ja kiitused vastu, nagu ei teeks ta neist suurt välja, aga terane tähelepanija sai aru, et iga sõna mõjus. Kuni ta hea tuju kestis – või kui kaua ta seda kesta l a s k i s – nii kaua leppis Maarja iga naljatusega kippari poolt. Järsku aga – nagu juba tähendatud, vahetles ta meeleolu ja tüdruk oli kui puutükk. Kipparit see ärritas, ta hakkas teda mõistatuseks pidama ja mõtles palju-palju ta peale.
Maarja oli kohaliku segakoori liige, olles annetatud selge, nõtke sopraanohäälega. Ta laulis sagedasti ja Anderson armastas seda. Maarja istus enamasti oma köögikambri lahtisel aknal ja laskis oma laulud täis indu ja igatsust kaugele metsa ja mere poole heliseda. Mets lõhnas kevadises värskuses, meri virvendas kutsuva viipega