. Читать онлайн книгу.
kaupmeeste kui ka üldse Skandinaavia-sisese kaubanduse väljavaateid. Eriti Dorestadil ja Hedebyl olid ulatuslikud kaubandussidemed kogu Põhja- ja Läänemere kallastel. Mõlema linna arheoloogilises materjalis leiab jälgi Reinimaa keraamikast, käsikividest ja klaasist. Hedeby oli samuti idast saabuvate kaupade (näiteks karusnahad) sõlmpunkt, mis liikusid sealt edasi lõunasse ja läände Karolingide riiki. Võikam kaubaartikkel olid orjad: nii ostis IX sajandi lõpul flaami munk püha Rimbert sadamalinna külastades vabaks röövitud kristliku nunna.74
Kaubanduse üldise elavnemisega Loode-Euroopas, millest annavad tunnistust empooriumid, pidi kaasnema nii nende piirkondade geograafia kui ka kasvava jõukuse parem tundmine, millega Skandinaavia kaupmehed suhtlesid. Ajajärgu hauapanused kajastavad Lääne-Euroopa importkaupade sagenemist (näiteks klaasesemete hulk VIII sajandi Rootsi laevkalmetes75 või 32 Taanis Ribes leitud hõbemünti, mis võivad olla pärit Dorestadist). Mõnelgi kaugemale sõitnud skandinaavlasel võis olla kange ahvatlus minna rahumeelselt kauplemiselt üle hinnatud kaupade omandamisele vägivaldsel viisil. Kaupmehe ja piraadi erinevuse ähmasust näitab episood „Egili saagas”, milles kangelane võtab ette mitu rüüsteretke Läänemere idakaldale ning kasutab seejärel saadud saaki rahumeelsel kauplemisel Kuramaal.76
Viikingite plahvatuslikus levikus etendasid peaaegu kindlasti väga tähtsat osa edusammud laevaehituse alal. Mitmel pool Skandinaavias (Taanis saarte, Norras pika käärulise ranniku ja Rootsis paljude järvede tõttu) oli suhtlemine palju hõlpsam vee- kui maateid pidi – viimase võis raske, sageli tiheda metsaga kaetud või mägine maastik peaaegu võimatuks muuta. Skandinaavia vanimad säilinud veesõidukid on aerupaadid, näiteks Hjortspringi paat (umbes aastast 300 eKr), mis kujutab endast lameda põhjaga klinkerplangutusega (selle juhul asetatakse plangud serviti üksteise peale) alust, mis jäi Skandinaavias valitsevaks laevaehitusviisiks enam kui tuhande aasta vältel. Nydami laeva ajaks (umbes 310–320 pKr) oli klinkerplangutusega paatide ehitamisel tehtud tublisti edusamme, nii et sel olid juba tullid viieteist paari aerude jaoks, mis tähendab, et meeskond koosnes vähemalt kolmekümnest mehest.77 Sel ei olnud siiski veel tõelist kiilu (mis takistab tuulel alust külgepidi kursilt kõrvale surumast), mis laskis end oodata veel umbes aastani 700, mil seda võib kohata Kvalsundi laeval.
Ükski neist viikingiaja eelsetest laevadest ei kasutanud purje. Alles madala kiiluga, tugeva klinkerpaigutusega aerupaadid, mis kasutasid edasiliikumiseks ka tuulejõudu, andsid viikingitele IX sajandil sõiduvahendid, mis suutsid sõita kiiresti ja kaugele, kanda kuni sajamehelisi meeskondi, ei vajanud sadamaid ja suutsid mööda jõgesid tungida kaugemale kui varasemad suurema süvisega alused.78 Millal täpselt võtsid viikingid laevadel kasutusele tuulejõu, on teadmata, aga kindlasti kasutasid nad seda juba VIII sajandi lõpul. Ühel VII sajandi kivijoonistusel Karlbys Taanis arvatakse olevat purjelaev,79 Gotlandi VIII sajandi pildikividel on aga juba kindlasti purjedega veesõidukid. 2008.–2010. aastal Eestis Saaremaal leitud kaks laeva võivad viia konkreetsed tõendid purjelaeva olemasolust juba VIII sajandi algusse. Teine paat, niinimetatud Salme II, sisaldas jälgi puidust ja tekstiilist, mis võib osutada mastile ja purjele. Kolmkümmend kolm meheluustikku (sealhulgas mõõk), mis olid kenasti asetatud Salme II laeva, ning veel seitse luustikku (taas kõik mehed) teisest laevast (dateeritud ajavahemikku 650–700) lubavad oletada, et nad võisid surma saada röövretkel Läänemere idakaldale. Varasema laeva korral pole välistatud seegi, et tegu on mõnega retkedest, mida korraldas VII sajandi lõpul Rootsi Ynglingite dünastia kuningas Yngvar.8081 Sellisel juhul oleks see varaseim tõend viikingite rüüsteretkedest – tublisti üle sajandi enne Lindisfarne’i ründamist. Empooriumite kasvava kaubandusliku jõukuse külgetõmme võis anda retkedele ajendi, viikingite laevaehituslikud edusammud andsid aga selleks ka meetodi.
Ometi oleksid viikingite rüüsteretked ilma sobivate võimalusteta jäänud vaid kergeteks sääsehammustusteks, pelgalt tülikaks nähtuseks, mis ainult harva oleks leidnud äramärkimist kroonikates. Viikingite püsiva edu taga seisab suuresti asjaolu, et neile osutatav vastupanu oli hajus (samamoodi ei pidanud Rooma impeeriumi barbaritest ründajad IV–V sajandil enam vaeva nägema piiritõketega, mida oli impeerium püstitanud oma võimu hiilgeajal). Inglismaal sattusid rüüstajad maale, mis oli jagunenud Northumbria, Mercia, Ida-Anglia, Wessexi ja veel mitme väikeriigi vahel, mis andis viikingivägedele võimaluse neid ükshaaval lüüa, nii et lõpuks jäi ainult Wessex neile ägedat vastupanu osutama. Šotimaal ei olnud alles sündinud Alba kuningriik kaugeltki nii tugev, et suuta laieneda põhja- ja läänepoolsetele saartele, saati veel neid kaitsta, sest alles käisid viimased võitlused piktide ja jätkuvalt brittide võimu all olevate alade hõivamiseks. Iirimaal andis kohalike riikide killunenud iseloom viikingitele võimaluse kinnitada kanda rannikul, kus kujunesid püsiasundused, mille likvideerimine võttis mitu sajandit aega.
Frangi riigi aladel (kunagise Rooma Gallia territoorium, mille frangid olid vallutanud V–VI sajandil ja mis enam-vähem vastas tänapäeva Prantsusmaale, hõlmates IX sajandiks küll ka nüüdse Lääne-Saksamaa, Belgia, Hollandi, Põhja-Itaalia ja Šveitsi alasid) tõi Karl Suure edu frangid pärast Saksimaa lõplikku vallutamist 797. aastal otse Taani külje alla. Koos Karl Suure järglaste nõrkusega muutis see asjaolu vältimatud piirikokkupõrked (ja võib-olla isegi frankide otsese vallutamiskatse) hoopis rüüsteretkedeks, mis mõnda aega ähvardasid lausa hävitada Frangi riigi terviklikkuse (ja lõpuks kiskusidki selle küljest Normandia). Venemaal ei kohanud viikingid väljakujunenud riike, kuid nende soov kaubelda turvaliselt ebakindlates oludes sundis neid rajama uusi asundusi (või hõivama seniseid), et nende abil oma äritegevust kaitsta. Isegi siis, kui nad sattusid lõpuks kontakti tugevamate võimukeskustega, nagu Bütsantsi ja Kasaari riik ning mitmed islamiriigid Kaspia piirkonnas,82 õhutas röövsaagiiha neid ette võtma rüüsteretki, mis olid sama hukatuslikud nagu Lääne-Euroopas.
Veel selgitatakse röövretkede (ja eriti sellega kaasneva väljarännu) algust sageli kuningavõimu (või, nagu ütlevad mõned saagad, kuningate „türannia”) tugevnemisega, mis ajas kaugetele maadele inimesed, kes ei soovinud taluda uusi makse ja kohustusi. Saagatraditsioonis seostatakse seda eriti Harald Kaunisjuuksega, keda tavapäraselt peetakse Norra esimeseks ühendajaks. See seos ei pea aga hästi vastu kronoloogiale, sest Haraldi vallutused Norras paigutatakse enamasti 860. aastatesse ja need lõppesid põhijoontes Hafrsfjordi lahinguga 871. aasta paiku.83 Kuid Islandi asustamine algas juba 874. aastal ning suurem osa Loode-Euroopast oli pidanud taluma viikingite ägedaid rünnakud nii 840., 850. kui ka 860. aastatel. Haraldi surmale 931. aastal järgnes riigi killunemine, aga mitte viikingite rünnakute vähenemine. Taani ühendamine leidis aset veel hiljem, 958. aasta paiku Harald Sinihamba ajal, ehk ligemale poolteist sajandit pärast viikingite rünnakute algust. Seepärast tuleks pigem arvata, et rüüsteretkedes ei tule süüdistada mitte poliitilist tsentraliseerimist, vaid poliitilist killustatust ja seadusetust, mis lõi tingimused, milles leidus rohkelt sõdalasi, kes olid valmis ja suutelised suunduma vägivalda külvama mere taha.
Lõppkokkuvõttes olid küll kõik mainitud muudatused arvatavasti hädavajalikud tingimused viikingiaja rüüsteretkede sündimiseks, aga ühestki neist eraldi ei piisanud. Esimeste rüüstajate ilmne õnn tabada kaitsetuid ründeobjekte tõmbas kindlasti ligi uusi seiklejaid ning kokku röövitud vara lubas nii ehitada uusi laevu kui ka palgata uusi sõjamehi. Viikingiaja edenedes tekitasid läänest saadav röövsaak, idapoolsetelt islamialadelt pärit hõbe ning nende meeste aina kasvav maine, kes olid kogunud vara ja kuulsust just viikingina, noortes sõdalastes tunde, et see ongi tõeline karjäär. Skandinaavia monarhiate kujunemine X sajandil jäi liiga hiljaks, et rüüsteretki märkimisväärselt mõjutada, kuigi lõpuks muutusid need piisavalt tugevaks, et allutada sõltumatud sõjapealikud, nii et viimased rüüsteretked84 võeti juba ette kuningate enda eestvedamisel.
Kaan 3 Viikingid Frangi riigis ja Friisimaal
McCormick,
P. H. Sawyer,
„Egili saaga”, 69. ptk.
Nydami laev oli esimene oluline Skandinaavia varase aja meresõiduk, mis välja kaevati (Conrad Engelhardt 1859–1863). Algul leiti kaks laeva, kuid paraku raiusid sõdurid ühe neist 1864. a Taani–Saksa sõja ajal küttepuudeks.
Viikingid ei leiutanud siiski ise purje ega olnud ka esimesed Loode-Euroopa rannikul tegutsevad piraadid. Juba 69.–70. a pKr võitlesid roomlased Põhjamere ääres elavate haukide laevastikuga, mille rüüsteretked laastasid Friisimaa rannikut kolmkümmend aastat. Belgias 1899. a leitud Brugge paat on pärit aastaist 180–250 ning sel on mastialus, nii et tegu oli selgelt purjelaevaga. Anglosaksid kasutasid kindlasti purjelaevu VII saj keskel, mil ühel sellisel naasis misjonär püha Wilfred Galliast Inglismaale.
Nikerduse täpne daatum pole teada, aga see on pärit VII sajandist.
Vt tagapool lk 164.
Ka Ingvar; levinum seisukoht asetab ta valitsemisaja, samuti surma ühel rüüsteretkel arvatavalt kuskil tänapäeva Eesti alal VII saj algusse.
Vt tagapool lk 171.
Tegelikult võisid Haraldi vallutused olla isegi hilisemad. Dateerimine tugineb Islandi ajaloolase Ari Õpetatu väitele, et tema võim kogu Norra üle algas 870. a, mida muud allikad ei kinnita. Sverre Bagge,
Näiteks Svein Harkhabeme ja Knudi retk Inglismaal 1013. a. Vt tagapool lk 182.