Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip ParkerЧитать онлайн книгу.

enam kasutatud nii põhjalaste kui ka anglosaksi nimedes tähekombinatsiooni ae asemel tähte æ. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2

Õieti oli Byrhtnoth ealdorman, otsetõlkes „vanem”, sisu poolest teatava piirkonna asevalitseja ja väeülem. Poeemis on ent tema kohta kasutatud sõna eorl, hilisema earl’i eelkäijat, mis siinkohal tundub olevat parem tõlkida pisut anakronistlikult krahviks kui (nagu käesolevas raamatus valdavalt) näiteks jarliks.

3

Taan (ingl thegn, sks Thane) tähendab anglosaksi Inglismaal kuninga või üliku (tavaliselt sõjalise funktsiooniga) kaaskondlast.

4

The Battle of Maldon Poem. Raamatus: The Battle of Maldon and Other English Poems, London, 1965, tlk Kevin Crossley-Holland.

5

Palve täpne sõnastus on peaaegu kindlasti apokrüüfiline, sest täpselt sellist ei leidu üheski keskaegses käsikirjas.

6

Sõna kasutas esimest korda VII sajandi anglosaksi luuletus „Widsith”, mis pärineb üle sajandi enne viikingiaja algust. Arutelu sõna „viiking” päritolu eri teooriate kohta vt: Who Were the Vikings? – Stefan Brink (ed.). The Wiking World. London, 2008, lk 4–7.

7

Peamine „Vanemat Eddat” sisaldav käsikiri on 1270. aastast pärit Codex Regius. Ülevaadet Edda luuletuste päritolu kohta vt: Terry Gunnell, „Eddic Poetry.” – A Companion to Old Norse-Icelandic Literature and Culture. Edited by Rory McTurk. Oxford, 2005, lk 82–100.

8

Teada on ligikaudu 250 skaldi nimed, kelle seast leiab ka nime poolest nii värvikaid tegelasi, nagu Eyvind skáldaspillir („skaldiderikkuja”) ja Þórodd dráputstúfr („värsijupp”), kes sai nime ülilühikeste värsside eelistamise järgi.

9

Hávamál, värss 77.

10

See, mida tavaliselt nimetatakse „Anglosaksi kroonikaks”, eksisteerib tegelikult seitsme käsikirjana, mis kõik mõnevõrra erinevad hõlmatava ajavahemiku poolest. Parkeri käsikirja, mida säilitatakse Corpus Christi kolledžis Cambridge’is, kirjutas üks kirjutaja aastani 891, misjärel seda täiendas veel mitu kirjutajat, kes nähtavasti tegutsesid Winchesteris, pakkudes üldiselt korraliku ülevaate kuni aastani 920, keskendudes pärast seda aga valdavalt kohalikele sündmustele. Käsikiri B ulatub aastani 977 ja selle aluseks on nähtavasti sama allikas, mis versioonil C, mille ülevaade ulatub aastani 1056 (lisaks üks sissekanne 1065. ja üks 1066. a kohta). Versioonidel D ja E paistab olevat ühisjooni rühma põhjapoolsete annaalidega (mida kasutas ka Durhami Symeon oma „Kuningate ajaloo” puhul), samuti muude Põhja-Inglismaale rohkem tähelepanu koondavate allikatega, mistõttu on arvatud, et need koostati Yorkis (kuigi käsikiri E paistab olevat jõudnud XI saj keskpaigaks Canterburysse ning seda täiendati seal ja Peterborough’s 1155. aastani). Käsikirja F pani kirja kirjutaja, kes võttis eeskujuks käsikirja E, kuid kelle käsutuses oli nähtavasti ka käsikiri A ja muudki allikad, võib-olla need, mis olid saadaval Canterbury Kristuse kiriku skriptooriumis. Käsikiri G valmis XI saj algul ja on käsikirja A variant, käsikiri H on aga pelgalt fragment, mis hõlmab aastaid 1113–1114. The Anglo-Saxon Chronicle: A Revised Translation. Edited by Dorothy Whitelock, David C. Douglas & Susie I. Tucker. London, 1965, lk xi–xxiv.

11

Symeoni kroonika kujunemine (ja autorlus) on peaaegu sama keeruline nagu „Anglosaksi kroonikal”. Vt üksikasjalikumalt: Symeon of Durham, Libellus de Exordio atque Procursu istius, hoc est Dunhelmensis, Ecclesie / Tract on the origins and progress of this the Church of Durham. Edited by David Rollason. Oxford, 2000, lk xvii–l.

12

Rollason, Symeon of Durham, lk xxii, 89.

13

Donald A. Bullough, Alcuin: Achievement and Reputation. Leiden, 2004, lk 300. Lindisfarne’i kloostri taasasutas püha Cuthbert kolmkümmend aastat pärast seda, kui püha Aidan oli selle 635. a rajanud.

14

English Historical Documents. Volume 1: c 500–1042. Edited by Dorothy Whitelock. London, 1979, lk 842 (nr 193).

15

„Kroonika” paigutab loo 789. aastasse, aga see on aasta, mil Beorhtric abiellus Mercia kuninga Offa tütrega ning lugu mõrvatud kohtunikust olevat juhtunud „neil päevil”, aastat täpsustamata.

16

Stefan Brink (ed.), The Viking World. London, 2008, lk 342.

17

Barbara Crawford, Scandinavian Scotland. Leicester, 1987, lk 44.

18

Ulsteri annaalid, 795. a. Vt The Annals of Ulster (to AD 1131). Edited by Seán Mac Airr and Gearóid Mac Niocaill. Dublin, 1983. Rechru kõige usutavam asukoht on Raithlini saar Iirimaa kirderannikul.

19

Ulaid on iirikeelne (mitmuslik) rahvanimetus, millest on tulenenud tänapäeva Ulsteri piirkonna nimi.

20

Termin ’Frangi riik’ (Francia) tähistab germaanlaste kuningriiki, mis tekkis Rooma Gallia aladel; keskaegne Prantsuse kuningriik (France) kujunes välja hiljem, alates XI sajandist.

21

Just sel ajal ründas Godfred obodriitide kaubanduskeskust Rericit ja sundis selle kaupmehed asuma enda rajatud Hedebysse. Vt tagapool lk 83.

22

Frankish Royal Annals, lk 810.

23

Vt tagapool lk 19.

24

Metsad olid nii tihedad, et 1177. aastal kulus salgal norralastel 77 päeva ainult 280 kilomeetri läbimiseks, mis lahutavad Malungi Dalarnas Storsjönist Jämtlandis. Birgit & Peter Sawyer, Medieval Scandinavia: From Conversion to Reformation, c. 800–1500. Minneapolis, 1993, lk 37.

25

See oli ligikaudu ala, mida hõlmasid 900. a paiku Gula ting ja selle seadused.

26

Ükski Pythease teos pole terviklikult säilinud. Meie käsutuses on väljavõtted, mida on tsiteerinud hilisemad autorid, ja kokkuvõtted, näiteks Straboni „Geographika” I saj pKr. Üksikasjalikku ülevaadet tema reisist vt: Barry Cunliffe, The Extraordinary Voyage of Pytheas the Greek. London, 2001.

27

Knut Heller (ed.), Cambridge History of Scandinavia. Volume 1: Prehistory to 1250. Cambridge, 2003, lk i (Knut Helleri sissejuhatus).

28

Ka VI saj Bütsantsi ajaloolane Prokopios oli ise käinud Euroopa põhjapoolsetel aladel (ja leidnud, et „Thule” on elamiskõlbmatu). Tema kirjelduses asustasid Skandinaaviat kolmteist rahvast, nende seas Skrithiphinoi (võib-olla saamid), kel oli iseäralik komme hüljata imikud peagi pärast sündi, jättes neile suhu imemiseks pisut süüa.

29

Brigit Arrhenius, „The Chronology of the Vendel Graves.” – Vendel Period Studies – Transactions of the Boat Grave Symposium in Stockholm, February 2–3 1981. Edited by J. P. Lamm & H. – Å. Nordström. Stockholm, 1983, lk 39–65.

30

Ülevaadet Skandinaavia religiooni kohta vt tagapool alates lk 89.

31

Ynglingite kuningate äparduste kohta vt „Ynglingite saagat” raamatus Snorri Sturluson, Heimskringla. Edited by Erling Momsen, translated by A. H. Smith. Cambridge, 1932, lk 1–35.

32

Nicolaysen tähendas naelad küll üles, aga neid ei ole säilinud tema kollektsioonis ning alles 1989.– 1991. a väljakaevamistel leiti neid. Vt Bjørn Myrhe, „The Royal Cemetery at Borre, Vestfold: A Norwegian Centre in a European Periphery.” – The Age of Sutton Hoo: the Seventh Century in North-Western Europe. Edited by M. O. H. Carver. Woodbridge, 1992, lk 301–313.

Скачать книгу