Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip ParkerЧитать онлайн книгу.

(The Netherlands): Viking Relations with Frisia in an Archaeological Perspective.” – Land, Sea and Home – Proceedings of a Conference on Viking-period settlement at Cardiff, July 2001. Edited by John Hines, Alan Lane & Mark Redknap. Leeds, 2004, lk 93–108.

112

Egge Knol, „Frisia in Carolingian Times.” – Viking Trade and Settlement in Continental Europe. Edited by Iben Skibsted Klaesøe. Kopenhaagen, 2010, lk 43–60.

113

Arutelu friislaste võimaliku osalemise kohta viikingite 865. a Suures Väes (ja Yorki ründamises) vt Shane McCleod, The Beginning of Scandinavian Settlement in England: The Viking Great Army and Early Settlers, c. 865–900. Turnhout, 2013.

114

Koht pole täpselt teada, kõige tõenäolisemalt kuskil Surreys.

115

Tõsiasi, et vägi võis jaguneda mitmeks eraldi tegutsevaks salgaks, millest üks suutis ette võtta võimsa sissetungi Wessexisse, annab tunnistust, et micel here algne suurus pidi ulatuma paljudesse sadadesse.

116

Rory McTurk, „Kings and kingship in Viking Northumbria”, Thirteenth International Saga Conference. Durham & Leeds, 2006.

117

Ivari ja tema vendade samastamine Ragnar Lodbroki poegadega on hiline nähtus, pärinedes peamiselt XIII–XIV saj koostatud Islandi saagadest, eriti „Ragnari saagast”. On väidetud, et tõeline Ragnar suri 845. a düsenteeriasse ja et Lodbrok on rohkem legendaarne kui tõeline isik. Rory McTurk, „Ragnar Loðbrok in the Irish Annals?” – Proceedings of the Seventh Viking Congress (Dublin 15–21 August 1973). Edited by Bo Almqvist and David Greene. Dublin, 1976, lk 93–124.

118

Vt David Rollason. Northumbria 500–1100: Creation and Destruction of a Kingdom. Cambridge, 2003, lk 212–213.

119

Rituaalne ohver Odinile, mille käigus kisti kopsud ribide vahelt välja, et moodustuksid verised „tiivad”. Riituse autentsuse kohta vt eespool lk 30.

120

Yorki täpne poliitiline olukord mõnel aastal pärast 866. a on selgusetu. 872. a ajasid viikingid Egberti Yorkist minema, aga on usutav, et enne seda olid nad ise ta enda käsilasena troonile tõstnud.

121

Anglo-Saxon Chronicle, English Historical Documents. Volume 1: c 500–1042. Edited by Dorothy Whitelock. London, 1979, lk 192.

122

Selle kirjutas 980. aastate keskel Fleury Abbo.

123

Anglo-Saxon Chronicle. London, 1979, lk 193.

124

Võib-olla Marten 30 km kaugusel Wiltonist. Timothy Reuter (ed.), Alfred the Great. London, 2003, lk 127.

125

Vt Asser’s Life of Alfred. Translated by J. A. Giles. – Six Old English Chronicles. London, 1848, lk 56.

126

Burgredi, keda paavst Johannes VIII oli varem tõsiselt manitsenud selle eest, et ta lubas nunnadel abielluda, võeti Roomas nähtavasti hästi vastu ja ta elas seal sündmustevaeselt elu lõpuni. Ta maeti Roomas Saksi Püha Maarja kirkusse, millest oli kujunenud kohaliku pisikese anglosaksi kogukonna keskus. Tema abikaasa Æthelswith suri aga 888. a Pavias, võib-olla tagasiteel Inglismaale.

127

Vt Martin Bibble & Birthe Kjølbe-Biddle, „Repton and the „great heathen army”, 873–74.” – Vikings and the Danelaw – Select Papers from the Proceedings of the Thirteenth Viking Congress, Nottingham and York, 21–30 August 1997. Edited by James Graham-Campbell, Richard Hall, Judith Jesch & David N. Parsons. Oxford, 2001, lk 45–96; Richard Hall, Exploring the World of the Vikings. London, 2007, lk 83–85 [eesti keeles: Richard Hall, Avastusretk viikingite maailma. Tõlkinud Marek Laane. Tallinn, 2008, lk 82–85].

128

Anglo-Saxon Chronicle, 876. a. London, 1979.

129

Vt Reuter, Alfred the Great, lk 155; Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 71.

130

Vt tagapool lk 51.

131

Kaheteistkümnes öö, mis tänapäeval on rohkem tuntud Shakespeare’i samanimelise näidendi järgi, tähistas (ja tähistab mõnel pool tänini) jõuluaja lõppu, langedes kolmekuningapäeva eelsele ööle; tavaliselt sel puhul pidutseti suurejooneliselt.

132

Anglo-Saxon Chronicle, lk 195. On ka arvatud, et ta tegelikult kukutati Canterbury peapiiskopi Æthelredi eestvedamisel ning Wessexis seati ametisse viikingite nukuvalitseja samamoodi, nagu oli Mercias pandud võimule Ceolwulf ja Northumbrias Egbert. Vt Reuter, Alfred the Great, lk 156–157.

133

„Asser’s Life of Alfred.” – Six Old English Chronicles. Translated by J. A. Giles. London, 1848, lk 61.

134

Arutelu kookide kõrbemise legendi versioonidest ja selle edasikandumisest renessansi- ja Victoria aja ning tänapäeva ajalookirjutusse vt David Horspool, Why Alfred Burned the Cakes: A King and his Eleven-Hundred Year Afterlife. London, 2006, lk 77–96.

135

Justin Pollard, Alfred the Great. London, 2005, lk 183.

136

„Asser’s Life of Alfred”, translated by J. A. Giles, lk 62.

137

Ealdorman, otsetõlkes „vanem mees”, oli IX–XI sajandil tarvitusel olnud väljend kõrgemate võimukandjate kohta, kes olid teatavas piirkonnas kuninga asevalitsejad; selle poolest võib neid pidada samaväärseks krahvidega; sõna on ühtlasi seotud Eestiski tuntud tiitliga „oldermann” (tsunfti või gildi vanem).

138

Lepingu kohta vt „The Treaty between Alfred and Guthrum.” – Dorothy Whitelock (ed.). English Historical Documents. Volume 1: c 500–1042. London, 1979, lk 416–417. Tulevase pealinna „vallutas” Alfred 886. a paiku, mistõttu on võimalik väita, et leping Guthrumiga on pärit hilisemast ajast, aga on usutav, et läänesaksidel oli teatav kontroll Londoni üle ka enne seda.

139

Kroonik Æthelweard teatab kuningas Guthfrithi matmisest Yorki katedraali 895. a ja et me ei tea ühtegi vahepealset valitsejat, tuleb oletada, et Guthfrith oli Halfdani vahetu järglane.

140

See dokument, mis arvatavasti pärineb aastaist 911–914 ehk Alfredi poja Edward Vanema valitsemisajast, loetleb 33 burh’i koos adramaadega (ühtekokku 27 000), mida oli vaja nende kaitsmise tagamiseks; sealjuures tuli igalt neljalt adramaalt välja panna neli meest, millest piisas müüri mehitamiseks „piigipikkuselt” (umbes viis meetrit). D. Hill & A. R. Rumble (eds), The Defence of Wessex: The Burghal Hidage and Anglo-Saxon fortifications. Manchester, 1996, lk 189–231.

141

Guthrum suri 890. a. Kuigi ta oli ristimise järel 878. a ametlikult kristlane, märkis kroonik Æthelweard taanlasest kuninga surmast teatades võrdlemisi karmilt, et „tema hing läks Orcuse [Rooma allilmajumal] valdusse”.

142

Koht ei ole täpselt tuvastatud, aga võib olla Castle Toll Newendeni lähedal. Vt Pollard, Alfred the Great, lk 274.

143

Vt tagapool lk 65.

144

Seadustekogu, mille koostas peapiiskop Wulfstan umbes aastail 1002–1008, mainib hüvitusmakseid, mida tehakse on Deone lage („vastavalt Taani seadusele”). Üks varasem seadustekogu (mille andis välja Edgar 962.–963. a) mainib küll „taanlaste seas kehtivaid ilmalikke õigusi”, aga mitte Danelaw’d. Viisteist krahvkonda, kus Danelaw kehtis, olid Yorkshire, Nottinghamshire, Derbyshire, Leicestershire, Lincolnshire, Northamptonshire, Huntingdonshire, Cambridgeshire, Bedfordshire, Norfolk,

Скачать книгу