Provintsiarst. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.
teatas noorem õde vimmakalt ning lisas silmi kissitades õelalt, „ja mis purjus olemisse puutub, siis võta peavalutablett ning maga end ise välja. Ma olen sind jälginud terve õhtupooliku, Nelli, mind sa juba ei peta.”
„Neetud,” pomises punapea enda ette. Kui nood kaks siin kavatsevad teineteisel verd lasta, siis tehku seda omavahel. Kugistagu palju jõuavad, aga ilma temata. Kaks neetud vanaeite, ärgu unustagu, et on palju lahkemaidki käepärast. Ja taltsutadagi ta neid mõistaks, teatakse neidki kindlaid vahendeid, mis iga seeliku haudvaikseks teevad. Kuid punapea teadis ka seda, et ei kasuta neid ja mitte võõraste pärast (mõlemad korjused, üks rohkem, teine vähem, ja üks kindlalt tema armuleival). Ta ei tee seda äri hüvangu huvides. See siin oli hea kindel koht ja võmmigagi on semutsetud. Kes neid õpetas võmmi kostitama, kui mitte tema? Sõbrast võmm on parem kui kümme sõpra-verevenda. Ei lähe ta tülli, ei pista nina vahele, õgigu teineteist ja kratsigu verele, sihukesse hiirelõksu õige mees juba ei lähe. Aga tüli lõppes sama äkki kui oli alanudki. Vanem õde oli jäänud vaikseks. Hetke nooremat põrnitsenud, keeras ta kannalt ringi ning kadus oma tuppa.
„Ärgu mõelgugi mind kamandada,” torises noorem veel järele, isegi üllatunud asja sellisest pöördest. „Pole ta midagi nii hilja, võib istuda küll,” pöördus ta vastutulelikult naeratades meeste poole.
„Tea kas tasub, laseb dünamiidiga veel õhku?” muigas punapeagi.
„Küll ta maha rahuneb,” rahustati teda varmalt.
„Eks sa ise tea,” kiitis punapea rahulolevalt Hinnovi poole silma pilgutades. „Kolmetärnilist sul veel leidub? Näitame uuele mehele, et siin osatakse elada.”
„Teile igatahes jätkub,” anti lõbusalt teada.
„Noh siis kähku vatid seljast, kodanikud endised härrased ja murevennad, ja sina, Rita, sea veel kiiremini tee hakkama, pidu jätkub.”
Alkohol trummeldas meelekohtades. Kõhus püsis tuim valu. Ilmselt oli see näljast, pidi olema näljast. Ta vaatas naist, kes istus itsitades punapea süles ning keda too avalikult käperdas. Rita või mis ta nimi oligi? Amelevad, amelegu palju tahavad. Ta tõuseb ja läheb ära, kohe läheb. Uuesti vaatas Hinnov lauda, mille plekiliseks määrdunud linal seisid pitsid ja klaasid, kaks tühjaks joodud pudelit ning konisid täis tuhatoos. Kindlapeale oli valu kõhus näljast, sest Hinnov ei mäletanud, millal ta viimast korda oli korralikult söönud. Ta oli valu tundnud juba päeval. Alkohol ei kaotanud seda, vahest ainult tuimendas veidi. Võib-olla peaks ta küsima sellelt musta peaga naiselt leiba? Killukenegi leiba, ainult valu pärast. Ta sirutas käe ning võttis laualt pooleldi täis klaasi. Oli see tema või kellegi teise klaas, see polnud tähtis. Kohe on ta purjus ning siis kaob ka valu. Ta otsis pilguga laualt lisa, aga kõik pitsid ja klaasid laual olid tühjad. Võiks tellida juurde, aga naine võib nõuda talt raha. Kõige eest siin on makstud. Hinnov ju nägi, kuidas punapea maksis. Ka musta peaga naise eest. Nad võiksid seda mujal teha või peaks tema mujale minema? Kus on advokaat? Ta oli uskunud, et advokaat jääb kohe magama, aga too oli järsku tõusnud ja lahkunud. Oli vaadanud kogu aeg ust, mitte midagi joonud, siis tõusnud ja läinud. Kuhu ta läks? Hinnov tõusis vaevaliselt toolilt ning läks üle toa ukse juurde. Punapea küsis vist midagi või küsis too musta peaga naine selja tagant? Ükskõik … Ukselink oli juba peos ning ta avas ukse. Valu kõhus oli uuesti tagasi. Lühike hetk oli see vaibunud, aga paisus nüüd uuesti. Ta peaks veidi sööma, natukenegi sööma. Esik oli pime ning ta liikus edasi pigem käsikaudu. Kuskil tema ees pidi olema köögiuks. Ta läheb otsib natuke midagi. Samas Hinnov komistas ning pidi peaaegu kukkuma. Keegi istus otse seina ääres põrandal ning hingas nohinal. Uks, siinsamas pidi olema uks. Oligi, kobavad käed libisesid seinalt selle peale, siis leidis ta lingi ning vajutas alla. Toas oli hämar valgus. See tuli voodi kõrval öökapil põlevast punase paberkupliga laualambist. Ta oli eksinud, see polnud köök. Aga selle asemel, et ust sulgeda, jäi Hinnov silmitsema väikest tuba, milles ruum oli peaaegu võrdselt ära jagatud vana kontsertklaveri ja voodi vahel. Seinal olid veel mõned maalid, aga kõik ülejäänu toas – riidekapp, kitsas trümoopeegel ning pisike öökapp voodi kõrval justkui kadusid, sulasid olematuks klaveri ja voodi varjus. Naine istus voodi serval, raamat põlvedel, ning luges, öökapil oli poolik konjakipudel ja kristallpokaal. Ukse avanemise peale pöördus naine poolküljetsi ning vaatas teda.
„Mida te soovite?” küsis naine kärsitult. Hinnov vaikis, aga seisis edasi, hämmeldunud toast ning voodil koduselt istuvast naisest. Tolle silmad näisid mustad selles klaverini ulatuvas ning hämarusse uppuvas valguses.
„Kas seal hakkas kitsas?” küsis naine irooniliselt. „Esikus on veel ruumi. Nüüd jätke mind üksi.”
„Kas teil on … natuke süüa?” küsis Hinnov.
„Süüa?” kordas naine. Tema Hinnovit uuriv pilk oli muutunud tähelepanelikuks.
„Ma ei tea, võib-olla midagi on.”
„Ainult natukene,” pomises mees, „valu pärast, see võtab valu ära.” Ta vaatas enda ette põrandale, et mitte kohata naise pilku.
„Valu pärast, teil valutab?” Naise nägu väljendas imestust, aga ta ei küsinud rohkem. Tõusis, tuli üle toa ning astus rahulikul sammul temast mööda. Hinnov järgnes talle. Läbi lahtise ukse toast paistvas valguses nägi Hinnov advokaati istumas seina najal esikupõrandal. Tema otsa oligi ta komistanud. Saadud tõukest poolküljetsi, magas too, mullaga määrdunud pükstes jalad pikalt ette sirutatud. Nainegi oli peatunud ning silmitses samuti huuli põlglikult kõverdades advokaati. „See on kohutav,” ütles ta. „Leo Nebel, üks kunagisi Tallinna otsitumaid advokaate, magab nüüd minu esiku põrandal. Jumal tänatud, et minu isa seda ei näe.” Naine pöördus ümber ning läks edasi kööki. „Kas te olete tema sõber?” küsis naine. Ta määris leivakäärule võid ning asetas selle toolile istunud Hinnovi ette taldrikule.
„Ei,” vastas Hinnov, kuigi ta ei teadnud täpselt, keda naine „tema” all mõtles. Aga kas polnud see ükspuha?
„Siis minge ruttu tööle, kui te tema sõber ei ole, nii on parem, palju parem.”
„Jah,” nõustus Hinnov, muidugi oli nii parem ja ta otsib endale kindlasti tööd. Leib oli kuiv ja purune, ta niisutas seda süljega ning mälus aeglaselt ning mõnuga.
„Muidu võib minna just nii.” Naine viipas peaga köögiukse suunas. „Väga paljud, kes ei leia kohe tööd, ei oska edasi elada. See on hirmus.” Naine seisis köögilaua kõrval ning vaatas nüüd aknasse. Tema hääl oli kiretu ja rahulik ning ilmselt viibis ta mõtetega hoopis mujal. Siis justkui endast vabaneda püüdes, asus ta määrima teist leivakääru. Hinnov oli temaga nõus, miski vedas viltu, vedas rängalt viltu. Ta oli tulnud tagasi, et teisiti elada. Seda polnud ta ette näinud. Tuli leida iga hinna eest mingi töö.
„Härra Korol ütles, kui ma õieti mäletan, et te olite vist arst?”
„Jah.”
„Siis võib see olla raske, väga raske, aga inimene ei tohi alla anda.”
Hinnov noogutas, suu leiba täis. Naine seisis endiselt teisel pool köögilauda ning vaatas üksisilmi aknasse. Mõlemad vaikisid. Võib-olla oli naine ta juba unustanud. Siis kuulsid nad toaust avatavat, keegi pomises midagi esikus ning laskis kuuldavale vandesõna. Punapea tuli kööki. Ta heitis mõlemale uuriva pilgu ning süütas sigareti. Istus siis raskelt Hinnovi vastu toolile.
„Üks kange kohvi ei teeks praegu sugugi liiga. Kui te oleksite, proua, nii lahke.” Ta vaatas leiba Hinnovi käes ning pahvatas korraga naerma. „Mul oli täpselt samamoodi, kui sealt tulin. Veidi naisi, aga peaasi et süüa. Mõni jääbki nii, ei jõuagi kaugemale. Vedru välja veninud ja kõik.” Järsku tusaseks tõmbudes põrnitses ta vimmakalt pliidi juures askeldavat naist. „Mõni ei jõua kuhugi jah,” kordas ta peaaegu tigedalt. „Joome kohvi ja siis teeme veidi tööd kah, mis?” pöördus ta Hinnovi poole. „Aitad mind veidi, viime mõned kohvrid ära. Sõber sõitis ära, palus võtta asjad hoiule. Ta on sihuke kollektsionäär et hoia, aga praegusel ajal, teadagi, ei või midagi valveta jätta. Mul hea süda, aga endal ruumi pole, tõin siis siia preilide-prouade silma alla. Aga eile kuulsin, tuli tagasi,