Hüvastijätt. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.
aga mina küsin, kogu aeg küsin. On sul midagi juua? Võib-olla sedagi ei sobiks, aga tühja kah.”
Hinnov naeratas. „Ma arvan, et meil on kahekesi nii palju seljataga, et „tühja kah” on meie puhul palju parem väljend kui „ei sobi”.” Ta tõusis, tõi toast pudeli konjakit ning pitsid. Valanud välja, viis ta pitsi Olgale akna juurde ning nad jõid.
„Hea konjak, Toomas.” Naine noogutas tunnustavalt pead. „Sa oled hakanud jooma häid konjakeid.”
„Tühja kah, nagu sa ütlesid, ega ma ise ei osta, haiged toovad. Vist tuleks seda nimetada altkäemaksuks.” Hinnov võttis laualt pudeli ning valas pitsid uuesti täis. Noogutas siis Olgale. „Las minna, paistab, et praegu see meile vist sobib.”
„Jah, vägagi.” Olga jõi oma pitsi uuesti vapralt põhjani. Tema põsed õhetasid. „Täna oli mul siin Tallinnas kaks väga tähtsat tegu, võib-olla isegi kolm. Käisin filmistuudios ja ütlesin osast ära. Stsenaarium oli kohutav ning ka režissööri polnud usku. Seejärel läksin Draamateatrisse. Tead, nad tahaksid mind siia. Kaks rolli oleks kohe kindel. Panso hakkab lavastama Ibseni „Nukumaja” ja ta pakkus mulle Nora osa. Toomas, mida sa teeksid, kui keegi ühel hetkel lubab täita sinu eluunistuse? Kutsub sind enda juurde ja on valmis seda tegema? Ja see pole unenägu ning sa ei karda avada silmi ja ei karda kukkuda läbi põranda. Mida sa teeksid? Sa oled alati tahtnud just seda ja järsku ongi see käes.”
„Ma ei tea.” Hinnov muigas. „Kõigepealt ehk istuksin ja mõtleksin järele.”
„Just nimelt, Toomas, minagi tahtsin lihtsalt istuda ja veidi mõelda. Tundusin vist talle veidi ogarana, sest ta silmitses mind just täpselt jõuluvana näoga. Veidi solvunud jõuluvana näoga, et ma talle kohe patsi ei löönud ja lihtsalt vaikisin.” Olga läks Hinnovist mööda ja pani pitsi lauale. Ta oli erutatud ja pingul. „Aga ma võtsin selle pakkumise loomulikult vastu. Võtsin vastu, aga siia tulles tuli selline imelik tunne peale, pettumus või nii. Ma sain lõpuks oma Nora, aga ma olen juba kolmekümne kaheksa aastane. Nora oli alles päris noor naine. Kas ma tohiksin teda üldse mängida? Ta on minu jaoks juba põlvkond noorem naine. Mis sina sellest arvad? On mul selleks õigust?” Pea veidi viltu, ärevuslaigud põskedel, vaatas ta Hinnovit.
Mees kehitas õlgu. „Minu arust võid sa neid mängida veel küll ja küll, kuigi minu kompetentsi sa selles asjas ju tead.”
„Aga sa tahaksid, tahaksid tõesti, et ma tuleksin siia teatrisse?” Ta astus mehe ette ning vaatas tollele otse silma. „Ütle, kas sina tahaksid seda? Päris ausalt?”
Ta nägi naise ootust, aga ei suutnud kuidagi vaimustuda. Kuigi naine tema ees meenutas praegu toda teist, kunagist Olgat, kes keset näitlejate garderoobi luges õhinal Tšehhovit. Pigem tundis Hinnov väsimust. Nad olid muutunud, liiga palju muutunud.
„Sina, Olga, pead seda ise otsustama,” lausus ta ettevaatlikult. „Aga kui sul läheb hästi, tunnen minagi rõõmu.”
„Tänan, aga mitte väga vaimustatud, tänan sellegi eest.” Olga läks laua juurde ning valas endale konjakit. Istus siis laua taha ning süütas suitsu. Elevus temas oli kadunud.
„Võib-olla ma tulengi, aga võib-olla ka mitte. Kaks rolli, ja võib-olla rohkem ei tulegi midagi. Saan see aeg ka ema juures elada. Sinu eest hoolitsetakse nagunii hästi. Seda ma ei oska, Sveni eestki pole suutnud. Sul on jah kõik hästi. Ta on tubli, seda märkasin ma kohe. Sa abiellud temaga? Kohatu, aga siiski tunneksin huvi kui sinu endine naine.”
Hinnov vaikis. Jutt oli võtnud imeliku pöörde. Ja ometi Olga küsimus ei hämmastanud teda. Ta oli selle peale viimasel ajal isegi sageli mõelnud. Võib-olla peaks ta sellest Evaga tõesti rääkima?
„Ma ei tea,” sõnas ta kuivalt.
Jah, ta oli Evaga saanud lähedaseks. See kõik oli tulnud talle endalegi ootamatult. Põetades Evaga kahe peale Martat, jäi ta hiliskevadel järsku ise haigeks. Ta polnud mitu aastat haige olnud. Sügistalvised gripiepideemiad olid jätnud teda puutumata. Siberi karastus, oli ta kolleegidele poolnaljatades põhjendanud. Nüüd polnud see karastus teda kaitsnud. Ta oli öösel tundnud külmavärinaid ning hommikul oli temperatuur juba kolmkümmend üheksa. Palaviku ja tugeva peavalu tõttu võttis ta paar tabletti aspiriini ning jäi koju. Õhtul, kui Eva teda külastas, oli palavik aspiriiniga alla läinud, aga ta tundis sügavat nõrkust, lamas voodis ja higistas. Koputust uksele kuulis ta nagu läbi une. Algul ta seostaski seda unega. Ta oli näinud end koos Olgaga uuesti elamas nende abielu esimesel aastal Tartus Ülejõe korteris. Kõik oli olnud väga hästi ja kahtlemata olid nad õnnelikud. Silmi avades tajus ta veel seda õnnetunnet ja lamas edasi selle peale mõeldes. Esimene aasta oli olnud võrratu. Tülid, millest nad end nii kergelt sütitada lasid, tulid hiljem. Uuesti koputust kuuldes tõusis Hinnov vastumeelselt. Selg valutas. Aga võib-olla oli see terve päeva kestnud lamamisest? Ta läks aeglaselt pidžaama väel läbi toa esikusse. Küllap keegi haiglast, mõtles ta. Oligi, aga Evat ukse taga nähes oli ta sügavalt imestanud.
„Juhtus haiglas midagi?” päris ta naist endast mööda esikusse lastes.
Nad läksid avarasse kööki. Uks viis sellest Hinnovi ainsasse elutuppa.
„Ongi, aga seekord sinu endaga.” Eva seisis keset kööki ning vaatas teda etteheitvalt. „Seda ma arvasingi, et haige. Miks sa ei helistanud haiglasse? Keegi ei teadnud, mida arvata. Ja Marta küsis mitu korda sinu järele.”
„Mul ei ole telefoni. Kuidas Martaga on?”
„Endist viisi. Eks ta tasapisi hakka paranema. On sul midagi tõsist?”
„Lihtsalt palavik, aga juba langeb. Istu, ma keedan teed. Või soovid kohvi?”
„Kui võib valida, siis kohvi. Aga kui sa lubad, teen ma ise. Piisab, kui annad veidi juhatust.”
Hinnov lasi tal toimetada. Nõrkus oli siiski väga tugev. Ta läks elutuppa, istus ülestegemata aseme servale diivanil ning jälgis sealt Evat. Hämmeldus püsis temas edasi. Tõesti imelik oli Evat näha enda köögis. Evat, kes polnud siin varem kordagi käinud, kes oli paaril korral kutse pealegi keeldunud tulemast, ja tuli nüüd ise tema juurde. Naine kandis pikka kitsast helehalli seelikut ning helesinist džemprit. Tumedais lühikestes juustes paistsid selgelt hallid salgud. Aga ta on ainult kolmkümmend viis, mõtles Hinnov. Noor ja vana naine läbisegi. Eva sai nüüd valmis, valas kohvi kannu ja tõstis selle lauale. Otsis siis kapist kaks tassi ning võttis oma käekotist paki küpsiseid. Vaatas siis mehe poole.
„Kas joome siin või toon sulle voodisse?” küsis ta asjalikult.
„Kas sa kannad alati küpsiseid kaasas?” päris mees muiates.
„Küsimusele küsimusega vastates jõutakse vähe edasi. Aga olgu, ütleme siis, et kannan kaasas teatud hädaabi kordadel. Niisiis, kus me joome, toas või köögis? Loodan, et kui kõneenergiat säästad, jõuad kuidagi siiski kööki, sest ma olen halb teenindaja.”
„Loomulikult köögis, ma kavatsen homme tööle tulla.” Ta vedas ennast uuesti püsti.
„Homme ei tule sa kuhugi.” Naine vaatas teda murelikult. „Võib-olla ülehomme, aga kindlasti mitte homme. Näe, Marta ka ei tahtnud haige olla, aga praegu, kes seisab praegu tema eest? Kes aitaks? Hea, et veel haiglas. Aga kui ta oleks kodus, või sina, või mina – kui me oleme kodus, pole kedagi, kes ulataks klaasi vettki. Võta endale naine, Toomas, lihtne hea naine, kes hoiab kodu sooja ja puhta ning hoolitseb sinu eest.”
„Hästi, hästi, aga nüüd joome kohvi ning siis mine ära, sul on muudki tegemist,” sõnas Hinnov järsult. Naise sõnad ärritasid teda. Ta tõstis tassi ning jõi tusasel ilmel kohvi.
„Küll ma lähen.” Eva naeratas korraga. „Ma ei karda sind enam, doktor Hinnov. Juba tükk aega ei karda. Ja praegu oled sa väeti nagu laps. Aga lapse peale ei vihastata.”
„Seda me veel vaatame,” torises Hinnov, aga temagi muigas juba.
Eva vaatas teda leebelt. See oli imelik vajadus, mida ta tundis praegu selle mehega rääkides. Rääkides just nendest asjust.
„Sina, Toomas, pead meid naisi liiga nõrgaks, et usaldada