Hüvastijätt. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.
ma sind juba tunnen,” toetas Eva teda reipalt. „Aga seda ma ütlen, arvasin selle ameti küll märksa kergema olevat.”
„Aga usun, et sa sobid selle peale hästi.” Marta naeratas. „Mul on omad informaatorid, nii et ära puikle midagi.”
Ta istus voodiserval, kõhn ja vimmas, lausa luukere haiglapidžaamas. Väikest pead katvad juuksed olid juba enamuses hallid. Hinnov vaatas teda kõrvalt, tundes liigutust südamepõhjas. Nõnda võis välja näha päris vana ja haige naine. Alles üsna hiljuti oli Marta näinud välja hoopis teine. Kunas oli see toimunud? Ning järsku teadis ta kindlalt, et naine tema ees ei ela kaua.
Ja ometi. Oktoobri lõpus võttis Hinnov välja kaks nädalat saamata jäänud puhkust ning sõitis Krimmi. Kui ta haiglasse tagasi tuli, oli Martagi tulnud tööle. Kuid toimunud muutust nägid kõik. Endisest Martast oli vähe järel. Tema hääl oli nõrgem ning sellesse oli ilmunud mingi nõrk kähin. Rääkides hakkas ta kiiresti hingeldama ning et seda varjata, muutusid tema laused lühikesteks. Tihti ta noogutas või raputas ainult pead. Et oma kõhnust peita, kandis ta nüüd kitli all pakse kampsuneid. Aga võib-olla tegi ta seda ka pidevast külmatundest, nagu ta Hinnovile kaebas. Siiski oli Marta säilitanud palju oma tarmukusest ning võtnud haigla taas oma hoolde, püüdis ta anda oma parima. Ja ega asjad läinudki halvasti. Haigla töötas, elas oma tavalist elu, haiged tulid ja läksid. Konsultatsioonipäevadel kogunes koridori traumatoloogiaosakonna juhataja ukse taha järjekord. Hinnov vaatas nad üle, võttis mitmed kohe osakonda, kui vähegi vabu voodeid jätkus. Teised pani ta oma märkmikku kirja ning ütles tähtaja ja ülejäänud saatis niisama tagasi. Kas tuli haige liiga hilja või vajas haigus teist arsti. Evagi tuli tagasi traumatoloogiaosakonda. Koos kahe noore kirurgiga oli neid kokku ainult neli arsti terve osakonna peale. Tööd jätkus igaühele küllaga. Kõik see kestis kuni veebruarini, siis halvenes Marta tervis uuesti järsult ning jälle tuli Eval asuda tema kohale. Kaks nädalat viibis Marta onkoloogias uuringutel. Röntgenfilmid näitasid vähja siirdeid teiseski kopsus. Talle tehti kiiritusravi ning kirjutati koju. Juba vahetult enne onkoloogiahaiglat olid tekkinud ka tugevad valud seljas ning seal alustati ka morfiinisiistidega.
Marta suri kaks kuud hiljem ühel laupäeva hilisõhtul. Hinnov käis eelviimasel õhtul teda veel vaatamas. Marta hingeldas tugevalt ning kaotas sageli teadvuse. Ta lamas patjade najal suures elutoas diivanil. Vahel teadvusele tulles tundis ta ära inimesi enda ümber ning proovis nendega rääkida, kuid kuuldavale tulid ainult üksikud silbid ning enamasti ei saadud nendest aru. Henrik Levin püsis pidevalt tema lähedal. Nägu magamatusest hall, askeldas ta oma naise ümber, seadis patju, kattis tekiga jalgu ning kui haige valust oigama hakkas, tegi järjekordse süsti. Kõik lähenes selgelt lõpule. Hinnov istus seal tunni ning lahkus. Ta ei suutnud Martat enam millegagi aidata. Ning nainegi paistis viibivat neist juba kaugel.
Kui Levin pühapäeva hommikul teda külastas, mõistis Hinnov kõike sõnadetagi. Ja ka Levin paistis väliselt rahulik. Nad istusid ning Hinnov valas mõlemale viina. Levin paistis väliselt küll rahulik, kuid see rahu oli pigem tardumus. Arutlenud veidi täiesti ebaolulistest asjadest, küsis ta Hinnovilt järsku nõu matuste asjus. Hinnov avaldas oma arvamuse. Kogu haigla tuleb saatma, see on selge. Ka tuleb teatada Marta omastele. Tuleb saata neile telegrammid. Teine kuulas teda pingsalt, aga pahvatas järsku ärritunult, et see kõik ei ole piisavalt pidulik. Tema oma naist nii ei mata. Ta kutsub kõik vanad sõbrad, rindekaaslased – kõik tulgu Martat saatma. Ta on meelde tuletanud nende nimesid ja osa kutsekaartegi valmis kirjutanud. Hinnovgi aidaku teda ning tuletagu meelde, sellepärast ta siia tuligi. Hinnov vaatas teda jahmunult, püüdis siis ümber veenda, selgitas ettevõtmise lootusetust. Vaevalt Marta ise seda sooviks, arvas ta lõpuks. Nad vaidlesid ning korraga puhkes Levin nutma. Hinnov püüdis teda lohutada ja märkas siis, et nutab isegi. Sellistena Eva nad leidiski. Ja lõpuks oligi Eva see, kes kõigele veidi asjalikuma käigu andis.
Matustele tuligi välja kogu haigla. Rongkäik venis terve kvartali pikkuseks. Ees sõitis auto kirstuga ja selle järel sammus puhkpilliorkester. Üles leiti ja kutsuti ka Marta mõlemad õed. Õekesed jalutasid kõrvuti otse pärga kandvate Levini ja Hinnovi taga. Edasi tulid Eva ja haiglarahvas. Suunduti läbi kesklinna Rahumäe kalmistule. Peied peeti haigla konverentsisaalis. Hinnov ja Eva lahkusid sealt hilisõhtul. Hakkas juba hämarduma. Kõnniteel lirtsus taldade all pori, kuid kevade märkegi tabas silm kõikjal. Raagus oksad olid muutunud paisunud pungadest mügarlikeks ning õhus püsis imelik värskus.
„Kahju et Martal jäi see kevad nägemata,” sõnas Eva tasa. „Kevad on ise nagu terve aasta.”
„Jah, nii paljud meie hulgast on juba läinud,” vastas Hinnov. Ta mõtles Annale ja Harri Kollomile, ja kui palju oli veel teisigi. Ta mäletab nende nägusidki juba ähmaselt. Nüüd siis lahkus ka Marta, võib-olla kõige lähedasem inimene, kelle kitsas vapper selg püüdis end nii sageli seada Hinnovi ja ohtude vahele. Tubli ennastsalgav Marta … „Vaene vapper Marta …” pomises ta enda ette, nii et Eva silmitses teda imestunult.
„Jah ta oli vapper,” sõnas naine vaikselt. Ta libistas oma käe Hinnovile kaenla alla. „Tead, mis ta mulle ütles? Võib-olla ma ei peakski sellest rääkima, aga see puudutab ka sind.”
„Mida ta siis ütles?”
„Ütles … ütles, et ma hoolitseksin, ei jätaks sind. Ta palus seda väga tungivalt. Nagu pani mind enda asemele.”
„Või nii …” Hinnov sammus edasi, vaadates teed oma jalgade ees. „Miks ta seda tahtis?” küsis ta.
„Ma ei tea, ju ta arvas, et vajad seda,” vastas naine lihtsalt ja lisas siis järele mõeldes: „ja võib-olla ka mina ise.”
Isa ja poeg
Eva helistas lõuna paiku talle sidumistuppa ning palus tulla oma peaarstikabinetti.
„Hästi,” sõnas Hinnov, „mul on siin sidumine pooleli, kohe lõpetan ja tulengi. Mis sul seal on?” päris ta.
„Kõvasti noorust,” vastas Eva naerdes, „tuled kohale, siis näed.”
Oligi noorus, verivärskeid arste-interne oli neli, kolm noormeest ja üks neiu. Nad istusid peaarsti pika töölaua ees toolidel, veidi ärevil ning päevitunud oma suveriietes. Hinnovi sisenedes vaatasid nad tema poole.
„Siin nad ongi, meie täiendus,” ütles Eva. Ta vaatas paberit enda ees ning luges ette nende nimed: „Martin Loss, Lea Mander …” Eva pidas pausi ning silmitses imelikult Hinnovit, enne kui edasi luges: „… Sven Hinnov ja Karlis Liiva.” Ta vaatas uuesti Hinnovi suunas, aga mehe näoilme oli kinnine.
„Noormehed tahavad saada kirurgiks ning jäävad meile terveks aastaks. Ma mõtlesin, et jagan nad sinu ja Veimeri vahel ära – kaks üldkirurgiasse ja kaks traumatoloogiaosakonda. Poole aasta pärast vahetavad kohad, nii saavad korraliku ettevalmistuse mõlemal alal. Jagage siis ise omavahel ära, kes kuhu. Kaks võtab doktor Hinnov kohe kaasa, selge?”
Evale noogutati. Toolidel niheldes arutasid nad elavalt omavahel. Naine vahetas Hinnoviga pika mõistva pilgu. Ja uuesti uuris Hinnov neiust paremal istuvat heledapäist tugeva nurgelise kehaga noormeest. Palju aastaid ta pole teda näinud – kümme? Ei – kaheksa, vist kaheksa. Juba siis oli Sven temast veidi pikem. Nädal aega ta neil viibiski, Olga oli mingitel filmivõtetel. Ja pärast seda mõned kirjad ning seejärel pikk vaikus. Täielik vaikus, ilma tülideta, solvumisteta vaikus. Siis ikkagi läks õppima arstiks … Noormees tajus ilmselt Hinnovi teravat vaadet. Paaril korral kohtusid nende pilgud, kuid noormees pööras selle samas kõrvale. Siis tõusis ta koos enda kõrval istuva noormehega. „Meie tuleksime traumatoloogiasse,” sõnas tema kaaslane.
Eva noogutas. „Hästi, minge siis doktor Hinnoviga kaasa.”
Hinnov võttis nad endale sappa. „Tulge, tutvustan teile osakonda,” sõnas ta ning hakkas ees minema. Nad läksid läbi koridori, Hinnov näitas palateid ning sidumistuba ning viis nad seejärel operatsiooniblokki. Siis läksid nad koos arstide tuppa. Operatsioonid olid lõppenud ning kõik kolm Hinnovi osakonna kirurgi olid veel kohal. Rein Miller, kolmekümne viie aastane ümara lõbusa näoga ja lühikeste helešatäänide juustega mees oli neist Hinnoviga töötanud kõige kauem – üksteist aastat. Neljakümneaastane